Jeffrey A. Tucker pandeemia planeerimise tööstusest ja kõiki rõhuvast korporatiivsest süsteemist

“Skandaalne, kuidas kuulsad libertaarid sattusid nakkushaiguse olemasolust täielikku segadusse!”

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Ameerika Ühendriikide libertaarne autor ja mõtleja, Brownstone’i Instituudi asutaja ning president Jeffrey Albert Tucker, rääkis Vabaduste Portaalile antud intevjuus sügavast jäljest, mille sunnimeetoditel põhinenud pandeemia-poliitika ühiskonnale jättis ning kuidas me oleme selle tagajärel jõudmas uude enamust rõhuvasse korporatiivsesse süsteemi.

“Inimesed ei armasta tegelikult puuris elamist, seda ei saa pidada meie lemmiktegevuseks. Me proovime sealt välja murda, kui me aru saame, et me oleme puuris,” ütleb Jeffrey Tucker, andes sellega ühtlasi hinnangu olukorrale maailmas. Sest tõepoolest – puuri ehitamine võimude poolt on meid saatnud just viimastel aastatel. Koroonaviiruse leviku takistamise ettekäändel piirati inimeste liikumist, sunniti maski kandma või töökoha kaotuse ähvardusel vaktsineerima. Arutute reeglite jõustamiseks kasutasid riigid politsei jõudu.

Sama puuriehitamise jätkuna võime käsitleda kliima-hädaolukorra kuulutamist kui ettekäänet asuda taas inimtegevust piirama. Ei maksa imestada, et need, kes esmajärjekorras laostumist kardavad – näiteks põllumehed Euroopas ja maailmas laiemalt – on jõuliste protestidega tänavatel.

See puur tähendab loomulikult ka üha laienevat tsensuurimasinat ehk olukorda, kus riigivõim otsustab käputäie sotsiaalmeediaplatvorme pidavate suurfirmade kaudu, millist informatsiooni tohib jagada, millest võib rääkida ja mida tuleb käsitleda “valeinfona”, sõltumata sellest, kas see info tegelikult on vale või mitte.

“Inimesed ei armasta tegelikult puuris elamist, seda ei saa pidada meie lemmiktegevuseks,” ütleb Jeffrey Tucker. Foto: Gage Skidmore/Wikimedia Commons.

Üldises plaanis on ka Tuckeri poolt 2021. aasta mais asustatud Brownstone’i Instituut (Brownstone Institute) loodud selleks, et seda olukorda kriitiliselt hinnata ning korporatiivsele maailmakorrale kuidagi vastanduda. Brownstone ühendab ühendab paljusid autoreid erinevatelt elualadelt. Kirjutajate seas on arste, teadlasi, ajakirjanikke, poliitikaga seotud inimesi jne. Kusjuures need inimesed on väga erineva taustaga. Kui näiteks Tucker on libertaar ehk traditsioonilises mõttes parema tiiva esindaja, kes olnud näiteks pikaaegse Ühendriikide kongressi esindajatekoja vabariiklasest liikme Ron Paul’i meeskonnas, siis paljud teised Brownstone’i autorid on tema sõnul traditsioonilised vasakpoolsed. Ehk nad kõik tunnetavad ahenevat isikuvabaduste ruumi, millele vastukaalu otsivad.

Otsese tõuke Brownstone’i asutamiseks andis Tuckerile aga koroonapandeemia ajal tekkinud arusaamine, et võim sai rahulikult asuda inimeste vabadusi ja õigusi piirama ning institutsioonid, mis seda takistama pidanuks, nagu ajakirjandus või teadus, olid selle protsessiga kaasas. Nagu läksid sellega kaasa ka need inimesed, kes varem juskui olid väitnud end olevat kompromissitud vabaduste austajad. “Vähemalt Ühendriikide libertaarid – ja ma olen üsna kindel, et Euroopas oli sama olukord – ei suutnud üldse sõna võtta. Nad ei suutnud isegi probleemist aru saada. See on isegi üle ajastute skandaalne, kuidas need kuulsad libertaarid sattusid ühe nakkushaiguse olemasolust täielikku segadusse,” märgib Tucker.

Tucker: hoiatasin selle eest, aga ei uskunud

Tucker ütleb, et koroonapandeemia ei olnud tema jaoks üllatav areng. “Ma sain sellest aru kohe 12. märtsil 2020 (sel päeval kuulutati Ameerika Ühendriikides välja eriolukord koroonaviiruse tõttu – HS). Ma sain aru, et nüüd on tuli kustunud ja järgmised 10 või 20 aastat saab olema täidetud võitlusega selle eest, mis meilt ära võetakse,” ütleb ta.

Tucker ei saanud sellest aru mitte selgeltnägijavõimete tõttu, vaid oli tegelikult konkreetselt just sellise ohu eest hoiatanud – võimaluse eest, et viirushaiguse levikule viidates võtab võim endale voli hakata inimese vabadusi märkimisväärselt piirama. Ta oli hoiatanud selle eest, et ametkondadel on liiga palju võimu, mida tuleks kuritarvituste kartuses kärpida. Ja ka selle eest, et seadused võimaldavad näiteks pandeemiaohule viidates seda võimu väga efektiivselt kasutada. “Ma ei tahtnud, et see juhtuks, aga olin selle eest hoiatanud. Samas ma ei uskunud, et see nii läheb, aga ikkagi läks,” ütleb ta.

Enamik inimesi ei osanud oodata, et nakkushaigus võib saada ettekäändeks isikuvabaduste ja elukorralduse suuremahulisele piiramisele. Eriti veel selline haigus, mille suremus on tegelikult väljaspool väga piiratud riskirühma sisuliselt null. Vaktsineerimise eelselt oli Covid-19 suremus vanuserühmas 0-19 0.0003% nakatunutest (infection fatality rate – IFR). Vanuserühmas 20-29 oli see 0.003%. Vanuserühmas 30-39 0.011%. Vanuserühmas 40-49 0.035%. Ja vanuserühmas 50-59 0.129%. Alles vanuserühmas 60-69 tegi see väikese hüppe, jõudes 0.501%ni. Ehk teisisõnu Covid-19 oli ja on võrreldav näiteks hooajalise gripiviirusega ja seda teati loomulikult ka 2020. aastal. Üldsusele jäi aga mulje uudsest ja erakordselt surmavast haigusest, mille vastu tuli võidelda kõigi mõeldavate ja mõeldamatute meetmetega.

Kergejõustikutreening Palo Alto keskkoolis Californias, Ameerika Ühendriikides veebruaris 2021. Iseloomulik näide sellest, kuidas hirm viib ratsionaalse mõtlemise. Foto: Malcolm Slaney/Wikimedia Commons.

Pandeemia-poliitika ja suurkorporatsioonide huvid

Tuckeri sõnul ei ole siin midagi üllatavat, et inimesed jälgisid meediat ja uskusid, mida seal esinevad eksperdid rääkisid. Ta toob näitena välja ka varasemad kogemused, mille järgi suurte sündmuste või vastasseisude üks tagajärgi on olnud inimeste õiguste ja vabaduste piiramine. Kusjuures meile on öeldud, et see on meie enda kaitseks. Külma sõja ajal oli Ühendriikides tema sõnul õiguste piiramise ettekäändeks vajadus võita peamist vastatast Nõukogude Liitu, pärast seda Hiinat. 2000ndate alguses tuli terrorioht ja sellega seoses muutus keerulisemaks reisimine, sest lennujaamades kehtestati karmid turvanõuded. Sellest aga olulisemana – Ühendriikide salateenistuste võimalused inimeste jälgimiseks kasvasid ja see muutus neile palju lihtsamaks.

Seda aga, et türanniat oleks põhjendatud nakkushaiguse levikuga, ei olnud juhtunud sadu aastaid, märgib Tucker. “See tähendas, et inimesed ei olnud selleks valmis. Nii et see on ka põhjus, miks kõik seda uskusid. Kogu elu jooksul ei olnud keegi kunagi öelnud neile midagi sellist, et näete, siin on ohtlik uus viirus ja et oleks turvaline, peate te jääma koju ja sundima lihttöölisi endale toitu tooma. Selle tõttu arvas enamik inimesi, et niisama lihtsalt ei saa ju sellist hullu juttu rääkida (raskest haigusest – HS), kui nad ei tea midagi, mida mina ei tea. Järelikult pidi see olema tõsi,” selgitab Tucker.

Ta tunnistab seejuures, et eksis olukorda hinnates mõningal määral ka ise, kuna arvas, et eelkõige on selle taga võimu soov kasutada viirust kui ettekäänet isikuvabaduste maha surumiseks ja inimeste õiguste kärpimiseks. “Mul jäid kahe silma vahele suurkorporatsioonide huvid, mis seda samuti ajendasid. Suured tehnoloogiaettevõtted tahtsid, et kõik istuksid kodus ja vaataksid nende platvormidel stiimitavat sisu. Kaugõppe-platvorme pakkuvad ettevõtted tahtsid, et koolid oleksid suletud ja nad saaksid demonstreerida, et kõiki lapsi saab õpetada interneti teel. Meediafirmad soovisid, et inimeste pilgud oleks naelutatud ekraanidele, et nende sisu vaadata, sest siis nad saavad reklaamiraha. Ja mis kõige tähtsam – ja selle osa mõistmiseks kulus mul tükk aega – ravimifirmadel oli soov levitada uut süsti, mille aluseks oli uus tehnoloogia. Justkui inimkehale mõeldud tarkvara, mida nad saaksid igal ajal uuendada, kui soovivad, vastavalt igale uuele patogeenile,” räägib Tucker.

Pandeemia planeerimise tööstus

Tuckeri sõnul valmistuti selliseks pandeemiaks mõjuvõimsa seltskonna vedamisel juba pikalt ette. “Seda oli üles ehitatud juba 15 aastat, seda oli tugevalt rahastanud Bill Gates ning farmaatsiafirmad ja valitsused ihkasid seda võimalust kasutada,” nendib ta. Tema sõnul prooviti nakkushaiguse ettekäändel sarnast paanikat üles ehitada ka 2009. aastal seoses seagripiga ning ka veel varem. Tucker meenutab, et mõnel pool maailmas kasutati lukustamispoliitikat juba SARS-Cov-1 ajal 2003. aastal – näiteks Singapuris ja mõnes kohas Kanadas. Kuid laias laastus ei võetud varem selliseid meetodeid või nende soovitajaid tõsiselt. “Meil ei ole ajaloolisi andmeid selle kohta, et ükskõik kui range lukustamispoliitika oleks kuidagi aidanud haigustekitajast jagu saada. See lihtsalt ei ole mõistuspärane eeldus. Haigustekitajad jäävad alles ja neist ei saada nii lahti. See on absurdne mõte ja teaduskirjandus on seda alati kinnitanud,” ütleb Tucker. Selle suhtumise muutmiseks ehk tagamaks teadlaste ning ekspertide võimalikult laiaulatuslikku toetust sunnimeetmete poliitikale, tehti tema sõnul aastate jooksul märkimisväärseid jõupingutusi.

Selle jõupingutuse tegijaid ehk samu erinevate huvidega osalisi selles protsessis nimetab Tucker “pandeemia planeerimise tööstuseks”, mille üks tähtsamaid mõjuisikuid on miljardärist ettevõtja, maailma edukaima tarkvarafirma Microsoft asutaja ning peamine omanik Bill Gates. Suurärimeest kujutatakse maailma ühe esifilantroobina, kes võitleb nii haiguste, kliima, vaesuse kui muude suurte inimkonna jaoks hukutavaks peetavate või kahjulike probleemidega. Oma fondi Bill & Melinda Gates Foundation kaudu on ta üks suuremaid Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization – WHO) rahastajaid, finantseerides sealtkaudu projekte näiteks vaktsiinide valdkonnas. Millest vähem räägitakse, on tema ärihuvid samades probleemsetes valdkondades, millest ta ise pidevalt räägib.

Nii on Gates tõusnud talle äriliselt huvi pakkuvate viiruste, vaktsiinide, kliima jt valdkondade tippeksperdi staatusesse, keda maailma juhtivad meediaväljaanded neil teemadel intervjueerivad. Näiteks pandeemia ajal ei peetudki seda enam väga kummaliseks, et Gates’i arvamusel oli vaktsiinide küsimuses suur kaal, samal ajal kui kui paanika külvamisele vastu astunud tippteadlasi jõuliselt halvustati ja tsenseeriti. Covid-vaktsiinidesse investeerimisega teenis Gates’i fond aga sadu miljoneid eurosid.

Jeffrey Tuckeri sõnul on Bill Gates üks suuremaid “pandeemia planeerimise tööstuse” mõjuisikuid .Foto: European Commission/Lukasz Kobus/Wikimedia Commons.

Aastatepikkune lobitöö ja teaduse üles ostmine

Tucker märgib, et Gates’il võttis aastaid aega, et oma mõju kasvatada ja oma ideedele toetajaid leida. Gates’i idee viirustega võitlemiseks päris maailmas tuli Tuckeri sõnul mehe enda eelnevast kogemusest – võitlusest arvutiviirustega, mis olid olnud tema Windows-platvormile suureks nuhtluseks ja kahjustasid tema äri. Viiruste tõrjumiseks arendati välja tarkvara, mis suutis neid tuvastada ja hävitada. Viiruste muutudes sai ka tarkvara vastavalt värskendada. “Bill Gates võttis sama idee ja tahtis teha seda inimkehaga. Et inimkeha on nagu kõvaketas, mida ründavad viirused ja sellega toime tulekuks oleks vaja viirusetõrjet. Ehk on vaja sellist biloogilist ainet, vaktsiini, mille viime oma kehasse ja mida oleks võimalik uute viiruse variantide või teiste haiguste vastu kohandada,” selgitab Tucker.

Lahenduse pidanuks pakkuma mRNA vaktsiinid – platvorm, mida hakati keste pandeemiat Covid-vaktsiinide näol juurutama. Tucker märgib, et loomulikult ei saanud selline vaktsineerimine keset pandeemiat töötada, sest see ei hävitaks viirust, vaid paneks selle nö põgenema ja tekitaks vaid uusi viiruse tüvesid, samal ajal kui kordussüstide tõttu inimeste immuunsüsteem hoopis nõrgeneks. Nii täpselt juhtuski, ehkki kõigis probleemides süüdistati mäletatavasti neid inimesi, kes ei soovinud end uuel tehnoloogial põhineva ravimiga süstida lasta.

Tuckeri sõnul on märgiline, et vaid 15 aastat varem oli teaduskogukond sellised plaanid, mille kohaselt tuleks inimeste kaitsmiseks viiruste eest neile pidevalt süsti teha, maha laitnud. “Bill Gates oli aga juba siis väga-väga rikas ja hakkas üles ostma epidemioloogiaosakondi, teadusajakirju. Ta andis ülikoolidele väga palju raha ja muudkui kuulutas oma naeruväärset teooriat,” räägib Tucker ja märgib, et ka farmaatsiatööstus nägi selles suurepärast teenimisvõimalust. Ilmselgelt õigustatult, sest nii Pfizer kui Moderna teenisid mRNA-vaktsiinidega miljardeid dollareid. Ehk teadlased võideti Tuckeri sõnul läbi toetuste ja grantide enda poolele, teadusajakirjade toimetajad vahetati välja.

Seda tehnoloogiat ei oleks tavaolukorras heaks kiidetud”

Samal ajal töötati Tuckeri sõnul Ühendriikidest pärit finantseerimise toel maailmas paljudes laborites viirustega ning tehti nende võimestamise katseid (gain of function). Kui koroonaviirus SARS-Cov-2 lõpuks 2019. aastal Wuhani Viroloogia Instituudi laboritest lahti pääses – Tucker märgib, et see juhtus ilmselt juba 2019. aasta oktoobris, kui Wuhanis toimusid sõjaväespordi maailmamängud, millel osalenud sportlased viiruse üle maailma kohe laiali kandsid – hakati sellest mõni aeg hiljem rääkima kui uuest ja ohtlikust haigusest, mille kohta midagi eriti ei teata. Ka meedias tekkis üsna laiaulatuslik paanika, mis andis Tuckeri sõnul võimudele erinevates riikides võimaluse reageerida sündmustele eriolukorra, lukustamispoliitika ning sunnimeetmetega.

Tavaolukorras ei oleks need vaktsiinid nendega seotud riskide tõttu kunagi turule saanud, ütleb Jeffrey Tucker. Foto: Giorgi Abdaladze/Wikimedia Commons.

Erakordseks kujunenud olukord andis ka võimaluse tuua turule mRNA vaktsiinid. “Seda tehnoloogiat ei oleks kunagi tavalises olukorras heaks kiidetud, sest see oli liiga riskantne. Keegi ei teadnud, kuhu see kehas võib liikuda, milliseid kõrvaltoimeid põhjustada. Erakorraline olukord oli suurepärane võimalus, et kõigist tavapärastest ravimi heakskiitmise protseduuridest mööda minna,” märgib Tucker ja lisab, et ka lukustamispoliitika üks eesmärke oli vaktsineerimise toetamine. “Sooviks oli viiruse leviku peatamine, et vaktsiini saabudes saaks need kogu au endale selle eest, et kõik inimesed on nüüd kohutavast haigusest pääsenud,” ütleb Tucker. Erinevad riigid kasutasid erineval määral sunnimeetmeid, et inimesed end vaktsineeriks – alates töölt lahti laskmisest kuni seaduse tasemel kohustusteni välja. Seda kõike tehti väidetavalt koroonaviiruse leviku piiramise ja haiguse ohtlikkuse tõttu, ehkki haigus kujutas reaalset ohtu imepisikesele osale inimestest ning seda, et need vaktsiinid haiguse levikut ei piira, võis sisuliselt näha kohe nende kasutuselevõtust alates.

Me ei ole enam kindlad, et vabadused on meile tagatud”

“See universaalsete inimõiguste ja inimvabaduste eitamine pikkade kuude ja mõnes kohas isegi aastate jooksul, on suures ulatuses meie majandust ja ühiskonnakorraldust häirinud, muutes ka inimesi isiksustena,” ütleb Tucker. “Maailm on nüüd põhimõtteliselt teistsugune. Meie eetika on teistugune, meil on teistugused ootused. Me ei ole enam kindlad omandiõiguses või selles, et meile on tagatud normaalsed vabadsued,” lisab Tucker.

Lihtsa näitena toob ta asjaolu, et mitmed tema sõbrad kardavad nüüd reisida, sest pelgavad jääda kinni mõnda välisriiki, kuna seal võidakse välja kuulutatada eriolukord ja lukustamismeetmed. See kõik oli ju reaalsus.

Kuid loomulikult on see väike asi tervet ühiskonda mõjutavate probleemide kõrval, mis Tuckeri sõnul on otseselt pandeemiapoliitika tagajärjeks. Näiteks ulatuslik inflatsioon, mille põhjustas hiiglaslik rahatrükk, teeb inimesi jätkuvalt vaesemaks. Selle poliitika tõttu hävitati miljonid väikeärid, mis kästi sulgeda kui “eluliselt mittevajalikud”. Narkootikumide ja alkoholi tarvitamine on kasvanud. Laste ja noorte mahajäämus õppimises on nähtav ning samuti on inimestel suurenenud probleemid vaimse tervisega. “Kui võtate inimestelt ära nende eksistentsi eesmärgi, mis on nende töö või kool või mis iganes nad igapäevaselt teevad ja sunnite neid koju jääma ning absoluutselt mitte midagi muud tegema kui sülearvutist filme vaatama, siis te ajate nad jooma ja narkootikume tarvitama. Nende kehakaal tõuseb ja tervis halveneb,” kommenteerib Tucker ja lisab, et Ühendriikides põhjustas arutu poliitika ka suure kolimistelaine, sest inimesed proovisid kõige hullemate türannide valitsetavatest osariikidest pääseda ja mujale minna.

Jeffrey Tucker andis hiljuti Vabaduste Portaalile videosilla vahendusel intervjuu. Foto: vabadused.ee

Tuckeri sõnul on ka kuritegevuse ja vägivalla kasv pandeemiapoliitika tulem. “Jõud, mida kasutati selleks, et sundida sind koju jääma, sundida sind kandma maski, sundida sind laskma end süstida – kõik see on inimestele eeskujuks, kuidas teineteistega suhelda,” arutleb Tucker ja lisab, et teatud mõttes on selle jätkuks ka praegu maailmas möllavad hävitavad sõjad. “See on suur psühholoogiline trauma ja rahulolematus. Ja viha valitsuste vastu, kuna inimesed on hakanud mõistma, et valitsused on neile valetanud. Nad valetasid ja nad ei ole vabandanud selle eest,” märgib ta ja tõdeb samas, et mingit vabandamist muidugi oodata ei maksa, sest miks peaks keegi rahva viha enda peale vabatahtlikult tõmbama. Pigem tehakse tema hinnangul edasi nägu, nagu midagi ei oleks juhtunud.

Aina efektiivsem tsensuurimasin

Lisaks sellele on pead tõstnud laiaulatuslik tsensuur. Tucker on kogenud seda nii isiklikult kui näiteks läbi selle, et tema juhitava Brownstone’i Instituudi videod on YouTube’st maha võetud. Aga täpselt samamoodi piiravad Brwonstone’i postituste levikut Facebook, LinkedIn, Google jne. “Tsensuur on niivõrd suur, et internet on nüüd tõesti väga erinev koht, kui 10 aastat tagasi. Varem oli internet tööriistaks, mille abil sai inimestele pakkuda rohkem teavet. Nüüd toimib see eesmärgiga infot piirata ja tagada, et sa mõtleksid ja ütleksid ikka õigeid asju. Selline on nüüd kogu interneti eetos,” ütleb Tucker.

Tuckeri sõnul ei ole see kokkuvõttes muidugi üllatav, et sama pandeemia planeerimise tööstus sai ka suurt sotsiaalmeediat haldavad tehnoloogiafirmad enda poolele. “Nemad ei tea muidugi teadusest midagi ja uskusid, et õige viis viiruste vastu võitlemiseks ongi inimeste süstimine, mis toimib samamoodi, nagu Norton Antivirus toimib nende arvutis. Seega nemad on sellised natuke lollid inimesed,” ütleb Tucker. Loomulikult ei puudutanud ega puuduta see tsensruur vaid terviseteemasid, vaid on ka selgelt poliitiline. Võtame kasvõi näiteks praegu Brasiilias toimuva, kus sõnavabadust austava ettevõtja Elon Muski X-platvorm on sattunud võimu rünnakute alla, kuna keeldus võimu nõudmisel platvormil kontode sulgemisest. Muski X ongi tsensuuri valdkonnas praegu erand ning enne seda, kui mees 2022. aasta sügisel toona veel Twitteri nime kandva ettevõtte omandas, oli tegemist ühe efektiivsema tsensuurimasinaga omataoliste seas.

Sõnavabadust hindav ettevõtja Elon Musk on öelnund, et ostis Twitteri (nüüd X) 2022. aastal paljuski just seetõttu, et oli mures sõnavabaduse olukorra pärast laiemalt. Foto: Wikimedia Commons.

Samas ei näe Tucker võimalust, et selline olukord lõputult kesta saaks ja toob näiteks, et Muski X-le proovis mullu omakorda konkurentsi pakkuda Facebooki asutaja Mark Zuckerberg oma sarnase platvormiga Threads. Threads aga populaarsust ei võitnud ja kaotas esimese paari nädalaga 85% algsetest kasutajatest. Muu hulgas ilmselt selle tõttu, et platvorm kinnitas avalikult, et rakendab oma tavapäraseid tsensruurimeetodeid. “On põhjust olla optimistlik, sest tarbijatele ei meeldi tsensuuri rakendavad platvormid. Ja see tähendab seda, et platvormid, mis rakendavad kõige vähem tsensuuri, saavad kõige rohkem kasutajaid ja müüvad seetõttu ka rohkem reklaami ning saavad seega rohkem kasumit. Kaotavad need, kes on valitsuse tsensoritele kõige vastutulelikumad,” märgib Tucker.

Ka suur ajakirjandus armastab Tuckeri sõnul tsensuuri, sest see on neile kasulik. “Tsensuur kahjustab nende konkurente nn uuest meediast ja annab neile võimaluse hoida informatsiooni enda käes. Selle tõttu armastab New York Times ja muu peavoolumeedia tsensuuri. Nad saavad informatsiooni jagamist kontrollida ning tsensuuri kasutatakse regulatiivse meetodina konkurentide vastu. Nii nad töötavadki selle tagamiseks tihedas koostöös valitsusega,” ütleb Tucker. Sellele tasub mõelda mõnd järjekordset faktikontrolli-juppi lugedes, kui tundub, et fakte esitatakse vildakalt või vähemalt viisil, mis näib riigivõimu ja selle otsuseid õigustavat.

Tuckeri sõnul ei ole sellises olukorras kokkuvõttes üllatav, et riigivõim, suurkoporatsioonid ja olulised institutsioonid, nagu meedia, on inimeste usalduse kaotanud. Tema sõnul seisnebki praeguse aja suurim oht sellises korporatiivses süsteemis, kus suured ettevõtted ise ja valitsused nende abil inimeste igapäevaelu aina rohkem kontrollivad. “On väga oluline mõista, et me ei tegele enam kapitalismi ja sotsialismi vahelise debatiga. Selle üle julgustati meid arutlema 20. sajandil,” ütleb ta. “Nüüd peitub tõeline oht korporatiivses süsteemis. Suurettevõtete, teaduse, farmaatsiatöösuse ja laieneva valitsuse ühinemine. Kõik nad koos rõhuvad ülejäänusid,” selgitab Tucker.

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments