Kohtus oli juba aastaid arutusel neljateistkümne Tallinna Kiirabi endise operatiivtöötaja hagi, milles nad vaidlustasid oma töölepingu erakorralise ülesütlemise 2021. aastal selle tõttu, et nad tööandja survele lasta end kiiruga turule toodud koroonavaktsiinidega süstida, ei allunud. Vallandatud töötajad nõudsid Tallinna Kiirabilt ka kahju hüvitamist.
Tallinna Kiirabi koostas koroonakriisi ajal töökeskkonna riskianalüüsi, mis kohustas töötajaid mh vaktsineerima. Samuti lisati vaktsineerimisnõue töötajate ametijuhenditesse ja neid hoiatati, et selle eiramisel võidakse tööleping üles öelda.
Tallinna Kiirabi kohtusse andnud 14 endist töötajat ei esitanud määratud tähtajaks tööandjale tõendit vaktsineerimise, selle vastunäidustuste või haiguse läbipõdemise kohta. Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid kiirabitöötajate hagi osaliselt, kuid Riigikohtu üldkogu tühistas täna varasemad otsused.
Üldkogu leidis, et Tallinna Kiirabil oli õigus kehtestada operatiivtöötajatele vaktsineerimisnõue ühepoolselt, tuginedes töötervishoiu ja tööohutuse seadusele. See seadus lubab tööandjal rakendada vajadusel ka õigusaktides ettenähtust rangemaid nõudeid, arvestades mh tegevusala eripäradega.
Piiratud oht ja vaktsiinisurm
Kohus põhjendab seisukohta sellega, et kiirabi on elutähtis teenus ja vaktsineerimisnõue aitas kaitsta kiirabitöötajate, patsientide ja teiste ühiskonnaliikmete tervist, tagada elutähtsa teenuse toimimise ning hoida pandeemia ajal ühiskonda avatuna.
Faktid kohtu sellist seisukohta tegelikult ei toeta. Nagu oleme ka Vabaduste portaalis korduvalt kirjutanud, oli Covid-19 eluohtlik selgelt piiritletavas riskirühmas. Maailma üks tunnustatumaid epidemiolooge John Ioannidis on oma meeskonnaga välja arvutanud, et viiruse IFR (nakatumissuremuse suhtarv) oli vanuserühmas 0-69 0.095%, kusjuures madalamates vanuserühmades sellestki märkimisväärselt väiksem. Ehk teisisõnu ei ole võimalik väita, et selline piiratud gripiviiruse sarnane oht oleks kuidagi õigustanud selliseid meetmeid. Info haiguse tegelike piiratud ohtude kohta oli 2021. aastal ka selgelt olemas – Ioannidis viitas sellele juba märtsis 2020.
Samal ajal tuleb arvestada, et need vaktsiinid ei olnud mõeldud nakkuse edasikandumise vältimiseks ehk teisi nendega kaitsta ei olnud võimalik – ka see pidi ametiasutustele teada olema. Lisaks oli juba 2021. aasta kevadel selge, et nende vaktsiinide ohutusega on probleeme – mh kajastati ka Eestis ühe päästetöötaja surmajuhtumit laialdaselt meedias, kelle puhul meie enda ametiasutus vaktsiini mõju välistada ei saanud.
Riigikohtul jäid faktid märkamata
Riigikohus ütleb nüüd aga, et on koroonaviirust puudutavates kohtuasjades viidanud järjekindlalt sellele, et meetmete põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nende rakendamise ajal teada olnud infoga. Seejuures selgitatakse, et vaktsineerimisnõude puhul on oluline silmas pidada nii selle kehtestamise ajal valitsenud epidemioloogilist olukorda kui ka vaktsiinide mõju kohta olemas olnud teadusandmeid. Eelpool toodut arvestades tekib küsimus – miks nende asjaoludega siis ei arvestatud?
Riigikohus selgitab ka, et tööandja riskianalüüsist tulenev vaktsineerimisnõue ei tähenda, et selle täitmata jätmine toob automaatselt kaasa töölepingu ülesütlemise. Töötajatel on võimalik välja tuua asjaolusid, miks nende puhul on vaktsineerimisnõue põhjendamatu – näiteks haiguse läbipõdemine või meditsiinilised vastunäidustused. Samas praeguses asjas kiirabitöötajad sellistele argumentidele ei tuginenud.
Ühtlasi selgitas Riigikohtu üldkogu, et seadus ei luba tööandjal saata töötajat tema nõusolekuta tasustamata puhkusele või kõrvaldada muul viisil ajutiselt töölt, kui ta ei täida vaktsineerimisnõuet. Seetõttu leidis üldkogu kokkuvõttes, et Tallinna Kiirabil oli õigus öelda töölepingud erakorraliselt üles töötajate tööle sobimatuse tõttu.
Üldkogu on Riigikohtu kõrgeim otsustuskogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Selle kohtuasja lahendamise ajal oli ametis 17 kohtunikku.
Kõik kohtunikud otsusega nõus ei olnud. Eriarvamused lisasid kohtunikud Kai Kullerkupp, Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare ning Julia Laffranque.
Asi lihtne, kohtuvõim täidab valitsuse nõudmisi ja valitsus ei eksi kunagi sest nemad ju valitsevad 😀
Riigikohus liigitas selle otsusega ennast mõrvarite ridadesse.
Režiimi vastu ei saa. Otsus on ootuspärane juba ammugi.
Kui kõik kohtusse kaebajad oleks seda sel hetkel mõistnud, et elame niisuguse totalitaristliku režiimi all, siis ei oleks keegi kohtusse ka läinud. Oleks teadnud, et kohtud tõendeid ei hinda (ei saa hinnata, sest siis ei saaks selliseid otsuseid teha), õigust ei mõista (selles mõttes, et nad saavad aru küll õigusest aga puudub eneseväärikus, et oma tööd sirge seljaga teha), küll aga mõistavad hüsteeriat, paanikat, võimu- ja ideoloogiatruudust, pugemist.
Et meil ei ole õigusriik, on teada nüüdseks juba palju rohkem inimestele.
Huvitav aga on see, et kas otsusega legitimiseeritakse igasugune sundvaktsineerimine, meditsiinilised protseduurid ja – katsed jm ebahumaanne. See on režiimnile hea tööriist oma värdideoloogiaid ja usku peale suruda, käsi väänata ikka meie enda kaitseks ja turvalisuse jaoks ja et inimesed ei sureks.
Igasuguse totalitaristliku ajuvaba sigaduse saab põhjendada hüüdlausega “kas te tahate, et inimesed sureksid!”.
Meditsiinilises mõttes on parim kui tegemist on uurimata meetoditega/ravimitega, siis saab tagantjärele õigustada, et “siis me ei teadnud ja midagi pidi ju tegema”.