Kas tunnete sula ühiskondlikus debatis?

Kas olete viimastel kuudel tajunud muutusi? Kas tunnete, et teie ellu on sel aastal vähemal või rohkemal määral tagasi tulnud palju viimastel aastatel kadunud inimesi? Neid, kes varem proovisid püüdlikult aafrika paadipõgeniku osas empatiseerida, samal ajal naeruvääristades omaenda riigi väikelinnas hammasrataste vahele jäänuid? Naasnud on ka neid, kes alles paar aastat tagasi pareerisid sinu kahtlusi ametlikult katsetamata eksperimentaalmedikamendi suhtes kinnitusega teadusarengu tempokõvera hüperboolsest muutustest.

Mäletate, et veel aasta tagasi pidite te pidevalt mõtlema, mida öelda ja kuidas öelda? Mitte ainult selleks, et mitte puudutada kuulajaskonna seas kedagi, kes teoreetiliselt võinuks sattuda ütluse tõttu ebamugavasse seisu. Ma arvan, et peaaegu igaühel meist oli kas häid tuttavaid või isegi sugulasi, kes jälgisid ja lausa jahtisid teie ütlusi, mis oleks võinud nende arvates panna mingeid kolmandaid isikuid ebamugavasse seisukorda. Näiteks “vähemusena” defineeritud isikuid, kes ei seisnud vestluse juures ja keda tihtipeale see vestlus ei pruukinud isegi puudutada.

Mingi osa nii-öelda seltskondlikus elus edasi jõudnud inimestest oli võtnud endale – aga ka teiste jaoks – enesetsensuuri ja -piiramise kohustuse. Need kohustused piirasid nii sõnavara kui ka diskussiooni vaba voolu üldiselt. Keelatud või vähemalt taunitud märksõnade ja teemade hulk suurenes pidevalt. Õhkkond pingestus pidevalt, kuni mingist hetkest hakkas (vähemalt teatud riikides) lausa kujunema olukord, kus sõnade hooletu kasutamine võis ähvardada sinu heaolu, ametit, finantsseisu… ja polnud isegi võimatu, et füüsilist vabadust.

Võitlus tõsiasjade vastu

Ka Eestis hakkas “hea seltskond” sind tõrjuma ja vahest hülgas sinuga suhtlemise üldse, kui sa ei vastanud aina konkreetsemaks muutuvatele kaanonitele. Need kaanonid ei hõlmanud vaid poliitiliste punktide jaatamise kohustust. Ei, dogmad hakkasid puudutama juba ajaloolisi, bioloogilisi ja psühholoogilisi tõsiasju. Kurikuulsamad nendest dogmadest olid, et sa pidid arvama, et migrandil sinu riigis ongi rohkem õigusi nõuda, kui selle riigi sünnijärgsel kodanikul. Asi hakkas jõudma sinnamaani, kus võltsiti ka ajalooteadust, püüdes väita, nagu oleks migrandid olnudki selle maa põlisasukad.

Või näiteks siis, kui keegi mees identifitseeris ennast lihtsalt omaenese väite põhjal naisena, sai ta õiguse minna õrnemat sugu tualettides ahistama. Ja mitte ainult – sa võisid omaenese väite najal minna näiteks mehena naisteliigasse “au” ja auhinnarahasid hankima.

Ehk koletuslikum kõigist – kui sinu oma laps murdeea psühholoogiliste vingerpusside mõjul “identifitseeris” korraga end vastassoolisena, siis tekkis korraga teistel inimestel õigus ta sinult ära võtta. Vastutust ja mõistust veel mitte kandva lapse jonni põhjal võis ta keha pöördumatult mutileerida ja sinu protest toimuva vastu võis sind halvimal juhul isegi vangimajja viia.

Nüüd on aga tõepoolest tunda mingil määral “sula”. Kunagi “peavoolumeediaks” nimetatud omavahel seotud korporatsioonide kogumik proovib Bideni-ajastul eriti koledaks kujunenud “faktoloogiat”, jutupunkte ja narratiive senimaani elus hoida. Ometi oleks nagu tunda, et ka nende hiiglaslike meediamajade sees on palju endisest sisemisest tahtest ja aurust kadunud. Teisalt aga on nende vaadatavus nõnda kahanenud, et neid on raske “peavoolumeediaks” nimetada. Heal juhul on nad taandunud siis harariliku impeeriumi “ametlikuks meediaks” (legacy media).

“Mitteametliku” meedia võidukäik

Tõenäoliselt on uudiste hankimine, vähemalt ärksama kolmandiku inimkonna jaoks, läinud allikate osas väga kirjuks. Ehk võibki öelda, et sotsiaalmeediaplatvorm X (endine Twitter) on täna peamine uudiste kanal. Vabadust tähtsustava visionääri Elon Muski all on see meediaplatvorm tõusnud oluliseimaks uudisteäpiks enamikes riikides. 

X ise muidugi pole ei uudisteagentuur ega ajakirjandusväljaanne, kuid see on platvorm, mis koondab enda (pigem) tsenseerimata katuse alla erinevaid uudiste väljastajaid. Oma koha leiavad platvormil nii uudiste töötlejad, kuid mis eriti tähtis – ka moonutamata algallikad on tihti juba seal. Ehk uudisest huvituja ei sõltu vaid meedia töödeldud vahendamisest, vaid saab paljude lugude puhul endisest hõlpsamini omaenda arvamuse kinnistamiseks ligipääsu uudise algallikale.

Nii näiteks võib USA “ametlik meedia” eirata lugu sellest, kuidas üks mustanahaline 14 korda kohtu poolt vabadusse lastud paadunud pätt võttis heaks tappa Ukraina põgeniku Irina Zarutska, kuid tänu tsenseerimata levikule X-i kanalitel on ometi see võigas lugu koos konteksti avavate taustaandmetega jäädvustunud sadade miljonite inimeste ajusse.

Veel ilmsemalt tuli välja kokkupõrge uue ja vana meedia vahel uudise pisendamise ja moonutamise kontekstis poliitaktivist Charlie Kirki mõrvaga seoses. “Ametlik meedia” proovis lugu alguses eirata, siis pookida süüd külge “paremäärmuslatele” ning lõpuks spinnida, et mõrvas oli süüdi Kirki enda retoorika, Trump isiklikult ning vabariiklaste relvapoliitika. Kuid need katsed arvamust mõjutada puudutasid üha vähenevat hulka ameeriklasi, kuna enamus on suuremal või vähemal määral kaotanud “ametliku meedia” vastu usalduse ning Kirkiga seotud uudiseid ja informatsiooni said nad ilma ebavajalike vahendajateta otsesematest ja moonutamata allikatest.

Ja ennäe – siin näeme ka, et teadus ongi “teaduse” asemel tagasi tulemas, inimesed on taas teadlikuks saamas oma kodanikuõigustest, senisest uuema perspektiivi alt avanevad ka vastuolulised ajaloosõlmed ja nii edasi. Tulemuseks hakkab kujunema olukord, kus need, kes endiselt tahavad moonutada teaduslikke fakte ja aksioome, kes tahavad õhutada põhjendamata paanikaid (nt “kliimaärevus”), kes tahavad endiselt nii siseriiklikku kui ka välispoliitikat maalida “must-valges” lihtsustatud propagandavõtmes (eirates meelega “viitekümmet halli varjundit”), teevad hoopis iseennast üha enam klouniks.

Trumpi sula

See kõik viibki selleni, et ideoloogiliste moevooludega kaasa ujunud endised ülikoolisõbrad annavad ideoloogilise surutise ajal teadusele ja faktoloogiale truuks jäänule taas terekäe. Kombatakse veel muidugi igalt poolt, ollakse ettevaatlikud, silma pilgutatakse veel pigem poolsalaja… kuid muutusi on selgelt tunda. Intelligentsemad “normid” näevad kahtlemata juba täna, kuidas kunagised “faktikontrolörid” ja “teadusmonopoli esindajad” on ennast kas juba narriks teinud või kohe klouniks muutumas, vähemalt juhul kui nad kiiresti “plaati ei vaheta”.

See on saanud võimalikuks mitte vaid ühiskonna loomuliku ja vältimatu arengu kaudu (mis poleks ju tohtinud meid 21. sajandil sellisesse pro-totalitaarsesse seisundisse tagasi viiagi!), vaid teatud konkreetse poliitilise sündmuse läbi, mis on kõikide nende arengute keskpunktiks, nagu omal ajal teatud poliitilises süsteemis oli selleks Stalini surm. Ja selleks sündmuseks täna on Donald Trumpi taasvalimine USA (Läänemaailma) presidendiks. See ühekordne sündmus sai võimalikuks tänu Ameerika Ühendriikide erakordsele ühiskonnale, mis hindab – paraku erinevalt Euroopa omast – absoluutset vabadust kõrgeima väärtusena.

Trumpi valimisjärgse meeskonna selgumine, välispoliitiliselt kaheldavad sammud ja võimalikud valimislubaduste murdmised ning kasvõi näiteks ilmselged Epsteini loo kinnimätsimise katsed on paljudel juba kaasa toonud õigustatud pettumuse. Alati võib ka küsida, kas USA valitsuse välispoliitilised sammud viivad meid praegu lähemale pigem sõjale või rahule? Siiski tahan ma väita, et need (põhjendatud) mured on hajutamas tähelepanu sügavate muutuste juurest, mida eelneva ehtsa woke-valitsuse kukkumine USA-s on Läänemaailma jaoks kaasa toonud. Küllalt veenvalt saab väita, et Donald Trumpi tagasivalimine USA presidendiks on paljud eelnevatest woke dogmadest kui mitte lausa põrmustanud, siis vähemalt muutnud kriitikale alluvaks.

Ärme vaju sunnimaailma tagasi

Kuid siinkohal peame silmas pidama, et meil on säilinud tõsine oht vajuda tagasi. Ei tasu ignoreerida, et keskmise inimese terekäsi tõe ja vabaduse poole on täna ettevaatlik. Endiselt on elus ja terved organisatsioonide ahelad, mis toituvad vabaduste lämmatamisest, tihti “turvalisuse” edendamise sildi all. Enamikes Euroopa riikides on endiselt võimul poliitilised parteid ja toiduahela-süsteemid, mis on endale mandaadi ja legaalse positsiooni hankinud vabaduste vastaste loosungite all. Ei tasu ka unustada, et meie ühiskondades on paratamatult olemas inimgrupid, kes lõiganuna (tihti lühiajalist) kasu eelnevast olukorrast, soovivad taastada summutatud ühiskonda koos “vihakõne” kontrolliga. Ehk teisiti öelduna, ihalevad tsensuuri ja lausa poliitilist vägivalda (vähemalt “kriminaalasjadeks” maskeeritud poliitiliste vanglakaristuste näol).

Seega, hoolimata silmnähtavast ühiskondlikust sulast – mitte midagi ei ole täna veel otsustatud, mitte midagi ei ole garanteeritud. Me ei saa jääda lootma vaid Trumpi-efekti iseeneslikule toimimisele. Kui me jääme passiivselt seisma ja ootame, et meile tuuakse juba äravõetud vabadused ja kodanikuõigused lihtsalt kandikul tagasi ja Läänemaailm muutub iseenesest tagasi Kennedy- või Reagani-aegseks, siis me laseme meile antud võimaluse käest. Meile antud võimaluse kasutada momentumit, kõnelda, rääkida ja tegutseda vabaduste nimel. Oma riigi kodanike prioriseerimise nimel “rändlejate” ees. Selle nimel, et me saaksime mõtestatud töö eest õiglast tasu, et me saaksime luua perekondi, olla koos oma inimestega ja kaitsta ühiskonda nii sisemiste kui ka väliste vaenulike jõudude eest.

Kui me selle momendi maha magame, kui me laseme endi päid segi ajada üha kasvaval sõjahüsteerial, kui me ihaleme “turvalisust” üle vabaduste, siis me oleme juba kaotanud. Kui me ei hinda aktiivselt ümber ja ei nõua uurimist kõikide meid kahjustanud tegevuste üle – nii hariduses, meditsiinis, piirikaitses, õigussüsteemis jne – koos nende tegevuste eest vastutavate inimeste paljastamise ning lõpuks ka vastutusele võtmisega, siis nad tulevad oma hästirahastatud võrgustike kaudu tagasi. Kui vaba ühiskonda transformeerida ihaldavad võrgustikud jäävad lahti harutamata ja laiali saatmata, siis peale aadrilaskmist taastavad nad ümbergrupeerununa hõlpsasti läbi uute mahhinatsioonide oma positsioonid.

Ja karta on, et järgmist võimalust meile enam ei anta. Elon Musk tõdes, et viimased valimised olid haruteeks, mis otsustas, kas Lääs jääb püsima vabana või ei. Valimised ise olid küll määravaks otsustuspunktiks, kuid see andis meie kätte vaid haamri, mille abil me peame ise nende nelja aastaga vabadusi kaitsva soomusrüü valmis sepistama. Seda ühiselt ja igaühe panusega eraldi. Meil tuleb aktiivselt ühiskonda tervendada ja muuta senisest teadlikumaks. See kärbiks tõesti valedele ja võltsmoraalile rajatud organisatsioonide võimalusi Lääne vabadusi hävitada. Vähemalt mitte senisel pehmel ja graduaalsel meetodil.

Seega, ärgem hoidkem end ise tagasi, ärgem laskem vestlustes võltsviisakusel ja ettevaatlikusel teile teadaolevaid tõdesid jalge alla tallata. Tundkem ja kasutagem oma kodanikuõigusi igas vallas. Nõnda me loome keskkonna, milles imporditud valenarratiividel ja võltsmoraalil on raske õitseda.