Sajad tuhanded venelased lahkusid Venemaalt Kasahstani pärast seda, kui Moskva alustas 2022. aastal täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Põgeneda püüti nii mobilisatsiooni kui ka poliitilise tagakiusamise eest või lihtsalt selleks, et oodata sõjaaja möödumist. Enamik neist on vahepeal pöördunud tagasi koju või liikunud edasi, näiteks Gruusiasse, Türki või Euroopasse. Kümned tuhanded venelased jäid Kasahstani, lootes, et on seal Venemaa julgeolekujõudude eest ohutus kohas, kirjutab Carnegie Politika.
Enne 2022. aastat ei olnud Kasahstan Venemaa poliitilistele pagulastele kuigi eelistatud paik. Sõda Ukrainas tingis aga poliitilise tagakiusu üha enamatele venelastele, kuid riike, kuhu nad võisid põgeneda, jäi aina vähemaks. Kasahstani võivad Vene kodanikud aga siseneda isikutunnistusega ega vaja selleks passi. Nii sai riigist populaarne pelgupaik mobilisatsioonikohustuslike meeste, sõjaväest kõrvalehoidjate ja deserteerunute jaoks. Venemaa on tetanud, et 2022. aasta teises kvartalis sisenesid Vene kodanikud Kasahstani 568 000 korda ja kolmandas kvartalis 1,25 miljonit korda (septembris kuulutati välja osaline mobilisatsioon).
Alguses kinnitas Kasahstani valitsus, et sinna põgenenud venelastel pole midagi karta. President Kassym-Jomart Tokajev kutsus kasahhe põgenikest hoolima ja siseministeerium rõhutas, et Venemaa sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid ei saa seaduslikult välja anda. Seega ei andnud Astana poliitilistel põhjustel tagaotsitavaid Venemaale välja, kuigi kõigi Venemaalt põgenenu jaoks polnud ikkagi tegemist ohutu sadamaga. Ukraina sõjast peale on Kasahstan keeldunud vähemalt 11 Vene kodaniku pagulastaotlusest ja poliitilisi aktiviste on ka Venemaa võimude nõudel kinni peetud. Väljasaatmised on siiski olnud pigem harvad ja enne 2026. aastat on teada vaid kaks säärast juhtumit, kus Kasahstan andis isiku välja ilma ametliku väljaandmismenetluseta. Üks neist föderaalse valveteenistuse ohvitser Mihhail Žilin (ebaseadusliku piiriületuse eest Kasahstani) ja teine lepinguline sõdur Karim Kasimov (deserteerimise eest).
Nüüdset suunamuutust näitab tänavu aasta alguses Kasahstanist välja saadetud IT-spetsialist Aleksandr Kahtkurkini juhtum. Mees peeti Kasahstanis kinni jaanuari lõpus süüdistatuna selles, et olevat rikkunud jalakäijate reegleid ja suitsetanud siseruumis vesipiipu. Seejärel saadeti mees kiiresti riigist välja Venemaale, kus ta juba lennukis arreteeriti riigireetmise süüdistusega, sest oli annetanud raha Ukraina heaks. Teatakse veel vähemalt kolmest Venemaa kodanikust, keda ähvardab väljasaatmine ja Venemaal tõenäoline vangistus. Seega eeldatakse, et edaspidi säärased juhtumid Kasahstanis sagenevad. Kasahstan on juba nõustunud Venemaa taotlusega anda välja Julia Jemaljanova, kes oli surnud opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi Peterburi kontoris vabatahtlik, ja tšetšeeni aktivisti Mansur Movlajevi. Mõlema väljasaatmine oli märtsi seisuga küll peatatud, sest ÜRO inimõiguste komitee sekkus, kuid ilmselt nad lõpuks Venemaale üle antakse.
Seega on Kasahstan suunda muutnud ja asunud Venemaa nõudmisel Vene kodanikke välja andma. Carnegie Politika hinnangul on Kasahstani suunamuutus seotud sellega, et rahvusvaheline inimõiguste poliitika ja demokraatia tähtsus on muutunud. Varem kutsusid lääneriigid andma varjupaika neile, kes olid poliitilise tagakiusamise ohus. Need üleskutsed pole aga enam nii kaalukad kui varem ja autoritaarse riigina ei salli Kasahstan ei oma ega muude riikide poliitilisi aktiviste. Samuti ei järgi Kasahstan rahvusvahelisi pagulaskohustusi kuigi rangelt, nt ÜRO 1951. aasta pagulaskonventsiooni ja 1967. aasta protokolli. Sageli ei järgi riik ka enda 2010. aasta pagulasseadust. Vaatamata sellele on seni olnud Kasahstanis olukord varjupaigataotlejatele naaberriikidest soodsam. 2025. aastal oli seal 336 inimest ametliku pagulasseisundiga, võrreldes Venemaa 217 inimese ja Usbekistani 5 inimesega. Seejuures väärib märkimist, et Astana annab harva välja etniliste rühmade esindajaid, nagu Hiina kasahhid või Usbekistani karakalpakid, ning mõni neist saab isegi pagulasseisundi.
Eestis vähemalt on see trikk, et esiteks, Eesti on väike riik ja kaotab kähku sõjad, et ei saagi kogu rahvast eesrindel ära tappa, ja teiseks, Eestis on seadused, mis lubavad eluaegset vabastust eelisjärjekorras eesrindele saatmisest, üldse sõjaväega kokkupuutest. Maksad 700€, et saada endale “kriminaali staatus” ja oledki vabastatud. Ainult sundmobilisatsiooni ajal läheb kõik see rahvas käiku. (Eesti valitsus veel julges rõõmsalt hõisata, et Eestis jagatakse kriminaalkaristusi nagu kommi laste sünnipäevapeol, et 60% Eesti rahvast on kriminaalselt karistatud. Isegi inimesed, kelle puhul sa eales ei usuks on ka karistatud.)
Kui oskad näidelda hullu, siis see on ka võimalus saada lahti sellest tüütusest. Eestist on kõik professionaalsed psühholoogid ära põgenenud peale 2007 libamajanduskriisi ja allesjäänud ei oska profileerida, ei saa aru, kui neid haneks tõmmatakse. Nii väikese palga eest nad ei pinguta kah – venitada tööpäeva lõpuni ja koju.