Keel ja sildistamine

Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et keegi nimetab mind keeleinimeseks, pidades silmas, et tean ehk keskmisest paremini keelereegleid ja oman keskmisest suuremat aktiivset sõnavara. Minu enda jaoks tähendab keeleinimeseks olemine siiski hoopis midagi muud – keeleinimene on see, kes mõistab, et sõna loob reaalsuse, või kui täpsem olla, et see, kuidas me midagi nimetame, määrab otseselt ära, millisena me seda näeme. Klaas võib olla “pooleldi täis” või “pooleldi tühi”. Mis iganes ideed võivad ühiskonnas toetada kas “ainult pooled küsitletutest” või “koguni pooled küsitletutest”. Keelega on väga lihtne anda justkui muuseas hinnanguid, keeleline manipulatsioon ja suunamine toimuvad seepärast meie ümber tegelikult kogu aeg. Isegi kui poes öeldakse “osta kaks, saad kolmanda tasuta”, siis võiks selle kohta enamikel puhkudel sama hästi öelda “kolmanda toote hind on juba esimesse kahe ostu sisse arvestatud”. Oleme selle kõigega nii harjunud, et tihtipeale ei mõtlegi nende väljenduste peidetuma tähenduse üle. Viimastel aastatel on mind hakanud häirima mõned justkui käibefraasideks saanud väljendid, mille tähenduse üle, mulle tundub, ei olda sügavamalt järele mõeldud ning mis väljendavad lõppkokkuvõttes me ümber üha enam kasvavat tühistamiskultuuri – hoiakut, et endast erinevat polegi tarvis mõista, sest kui “õigus” on sinu poolel, võib dialoogist ka loobuda. Tulemuseks on maailma jagamine ja jagunemine sildistusteks ja leerideks.

Üksjagu juttu on olnud “vastastest” ja “foobidest”. Ja mitte, et ma arvaks, et maailmas ei leiduks sallimatuid gruppe ja inimesi, või neid, kes on mingi rahvuse või rühma suhtes tõesti tugeval eelarvamusel. Aga mida üks või teine “vastasus” kellegi sildistuses täpsemalt tähendab, ei ole tihtipeale selge. Olen näiteks mõelnud, kes on “homovastased”? On nendeks keegi, kes põhimõtteliselt pelgab kontakti omasooihara inimesega – keegi, kes arvab, et neil ei tohiks ühiskonnas mingit kohta olla? Või siis hoopis keegi, kes usub lihtsalt, et traditsiooniline pere peaks säilitama oma eraldiseisva identiteedi – arvab, et erisused on olemas ning on oluline neid märgata? Minu mulje on paraku, et silt käibib ühtviisi ja üsna eristamatult mõlema kohta, kuigi ei paista mingit tõendust, et esimesed – võib-olla ainsad tegelikud “vastased” – moodustaksid ühiskonnas üldse arvestatava osakaalu. Pilt on seda segasem, et piir seksuaalvähemuste kaitsmise ja nende propageerimise vahel on enamikes maades tänaseni äratuntavalt hägune. (On’s näiteks Pride-paraadil laste ees trussikutes kannikaid võdistav vanamees ikka tõesti märk meie aja kõrguvast sallivusest ja vabadusest või ehk lõpuks hoopis näide avalikust sündsusetusest? Kas viimaselegi osundaja on homovastane?)

Teine sama laadi väljend on koroonakriisi ajal levinud “vaktsiinivastane”. Taaskord küsin: kes see vaktsiini vastane siis päriselt on? Keeleliselt võttes peaks see justkui tähistama inimest, kes on põhimõtteliselt vastu igasugustele vaktsiinidele, s.t. kes ei tarvita neid ise ja arvab, et ka keegi teine ei peaks neid kunagi tarvitama. Sellist hoiakut on lihtne määratleda rumaluseks, teha see sildiks ja näidata siis näpuga igaühe peale, kes ühe konkreetse vaktsiiniga ühe konkreetse tõve vastu pole end vaktsineerinud või isegi selle peale, kes on end vaktsineerinud ja on ise võib-olla koguni arst või immunoloog, aga arvab, et seda konkreetset vaktsiini igaüks ei peaks kasutama (kasvõi Oxfordi Ülikooli professori Sunetra Gupta näitel). Reaalsuses oli valdav enamus niinimetatud vaktsiinivastaseid inimesed, kes tahtsid vaid, et neid nende valikutes rahule jäetaks – nad ei soovinud end ise selle konkreetse vaktsiiniga süstida, aga olid valmis jätma igaühele valikuvabaduse. Mis tähendab, et nad olid päriselt vaid “sunduse vastased”. Kõlab hoopis teistmoodi, kas pole?

Värskeim sarnast laadi väljendus, mis mu kõrva on kriipinud, ja mis võib-olla kõigist näidetest markantseim, on “kliimaeitaja”. Kui keeleloogikast lähtuda, siis peaks kliimaeitaja olema ju keegi, kes eitab, et kliima on olemas – nii nagu võime rääkida näiteks ateistist kui jumalaeitajast. Ent on’s tõesti olemas kedagi, kes arvab, et kliimat ei eksisteeri? Ja isegi kui suhtuda sellesse väljendusse kui lühendusse “kliimamuutuste eitajast”, siis on seda silti lihtne saada ka juba ainuüksi seeläbi, kui inimene küll tunnistab kliimamuutust, aga arvab, et selle põhjused võivad olla keerukamad kui C0₂ emissioon. Või kui ta näiteks arvab, et emissiooni vastu võitlemise vahendid peaksid olema laiemad kui kolossaalne panustus nn taastuvenergiasse – peaksime pöörama suuremat üldist tähelepanu meie metsade ja merede seisukorrale, või arvestama enam ka inimeste majanduslikku toimetulekut. (Taani politoloog Bjørn Lomborg või USA senaator Joe Manchin kuuluksid näiteks siia nimistusse.)

Veel üks näide selliste väljenduste reas on mõiste “progressiivne” – see on sõna, mida tänapäeval palju kasutatakse, aga reeglina vaid ühes kitsas kontekstis ja suunas, jättes selle tähenduse laiemalt lahti mõtestamata. Seejuures käibib see enamasti ikka inimese enda maailmapildi ja eelistuste kohta, endalt mõnigi kord küsimata, mis on täpselt see siht, mille suunas “progresseerutakse” või mis on see, mis määrab ära, kas üks või teine muutus on üldsegi areng või mitte. (Kui mõelda, et “progress” tähendab “edasiliikumist”, sõna otseses ja ülekantud mõttes.)

Eeltooduid, ja paljusid teisigi nimetusi, saab lihtsasti kasutada siltidena, millega teisi halvustada, naeruvääristada ja enda hulgast välja arvata. Tänases ühiskondlikus kontekstis pakub selline tegu sildistajale võib-olla isegi võimaluse tunda ennast kellestki moraalselt parema ja tähendusrikkamalt elava inimesena. Ometigi usun, et sügavamalt vaadates väljendab vajadus sellise sildistamise järele sageli inimese enda sisemist puudujääki või tühjust, vaakumi, mis tuleb asendada näilist kogukondlikkust ja väärtust pakkuva keelega. Sildistav keel on seega ühtaegu ka võimalus varjata ühiskonna tegelikke probleeme.

Paljude nähtuste kohta annab luua emotsionaalselt laetud silte, mis omistavad neile kindlalt suunatud värvingu. Kujutlegem, et hakkaksime “progressiivsust” nimetama “muutmisjanuks”, “teaduspõhisust” “mõõtmatuse eituseks”, “inflatsiooni” “hinnapaisutuseks”, “maksumäära” “koorimiskünniseks” jne. Iga kord, kui oleme valmis kasutama mõnd sildistust, võiks ehk hetkeks peatuda ja mõelda, milline oleks selle sildistuse nö “vastassilt” ja kuidas see meile meeldiks. Mõelda, kuidas jääda tonaalsuses neutraalseks, nii et me ei kaotaks läbi emotsionaalse laintevahu silmist asjade kainet tegelikkust. Milleks täpselt soovime me üldse sõnadega midagi halvustada või vastupidi, ilustada? Kas ei saa see toimuda selleks, et kellelegi mida ära tõestada või “maha müüa” – tunnistada just oma ideed vajalikeks, kasulikeks, eesrindlikeks?

Äärmusi on maailmas alati olemas, aga vaevalt et on põhjust nendest oma keelekasutuses joonduda. “Divide et impera”, “jaga ja valitse”, on sajanditevanune poliitstrateegia, mille viljelejad on teadnud hästi, kuidas lõhestunud rahvast on alati lihtsam valitseda, ja ka petta, kui rahvast, kes tugevalt ühte hoiab. Rahvas ise aga vaevalt et vajab vaenlaste ja vastaste otsimist iseendi keskelt. Meile Eestis on selle mõistmine eriti oluline – oleme rahvana liiga väikesed, et meist laia killustumise järel veel midagi arvestatavat alles jääks. Ükskõik, millised on meie muud eriarvamused, eesti keel saab säilida ainult me ühisel jõul ja tegevusel. Sõna on vägi. Teadvustagem siis, mida sellega loome.