Sellised suundumused ei ole kaugeltki jäänud minevikku. 21. sajandil on taas tõusnud uskumus, et riigivõim on individuaalsetest valikutest kõrgemal ja et inimkonna probleemide lahendamisel on võimugruppide (nii riigi kui korporatiivsete) sekkumine hädavajalik. Pead tõstab piirangute ja käsumajanduse propageerimine, et saavutada edu “planeedi päästmisel”, samas kui “suurema hüvangu nimel” sunnitakse peale isiklikke terviseotsuseid. Peavoolu grupimõtlemist kasutatakse üha enam valitseva mõtteviisi mõjutamiseks ning mõtte- ja sõnavabaduse piiramiseks, mis on tihti ajendatud konkreetsetest erahuvidest ja ideoloogiatest. Need, kes ei lähe kaasa enamusega, saavad sageli häbimärgistatud või isegi heidetakse avalikust elust välja, vallandakse töölt jne. Tundub, et eelmise sajandi tragöödiatest on väga vähe õpitud.
Tehnoloogilised edusammud on aidanud palju kaasa meie praktilise elu toimimisele, kuid on avanud ka uusi horisonte autoritaarsetele valitsejatele, kes kasutavad neid oma eesmärkide hüvanguks. 21. sajandil elab üle 1,5 miljardi inimese endiselt kommunistlike režiimide all – see on doktriini, mis on viimase 100 aasta jooksul hävitanud erinevates riikides üle 100 miljoni inimese. Kommunistlik Hiina kasutab jõudsalt moodsa tehnoloogia võimalusi, et veelgi tugevdada võimu alamate üle ja neutraliseerida oma ebainimliku režiimi kriitikuid ja vastaseid.
Kriitiline mõtleja saab vaevalt nõustuda näiteks käitumispsühholoog B. F. Skinneriga (1904-1990), kes ennustas, et individualism ja individuaalsed vabadused jäävad ajaloo lühikeseks hetkeks, enne kui teadus leiab viisi, kuidas kõiki juhtida ja kontrollida. Nn kultuurilise mõjutamise (cultural engineering) abil võib see luua maailma, mis asub väljaspool vabadust ja väärikust.1 Samuti ei paku lohutust futurist Ray Kurzweil, kes ennustas, et inimesed sulanduvad peagi masinatega, mille tulemuseks on maailm, kus ei tehta enam vahet bioloogilise ja mehhaanilise või füüsilise ja virtuaalse reaalsuse vahel. Tehnoloogia ületab inimliku tarkuse, lahendab inimkonna ja planeedi probleemid ning viib meid haiguste likvideerimise, heaolu ja õnne suunas.
Selline mehhaaniline ja lihtsustatud vaade inimkonnale unustab iga inimese unikaalse individuaalse olemuse, meie tohutu potentsiaali eneseteostuseks ja vaba tahte teostamiseks. Nagu on märkinud psühholoog Carl Gustav Jung (1875-1961) – inimene ei ole masin, mille võib ümber ehitada lootuses, et see hakkab seejärel toimima täiesti erinevalt, kuid sama normaalselt kui varem.2
Seneca (4 eKr-65 eKr) jaoks tähendas vabadus seda, et ei tohi olla ühegi asjaolu, piirangu või juhuse ori.3 Sellist vabadust võib määratleda ka kui vabadust väliste asjade sõltuvusest või vabadust meie keha ja meelte tungidest – kui me valdame neid selle asemel, et olla nende poolt domineeritud. Säärase sügava sisemise vabaduse saavutamist peavad aga hõlbustama isikuvabadused, mille tagamine üksikisikule on otseseks kohustuseks igale kollektiivile, nii riigile kui ühiskonnale.
Seega hõlmavad meie isikuvabadused väga erinevaid valdkondi ja väljundeid – mitte ainult vabadust elada oma elu nii, nagu me seda soovime, vaid ka vabadust vabalt rääkida, vabalt uskuda ja kui me seda soovime, siis vabalt ka olla üksi. Vabadus ei ole seega ainult füüsilise puutumatuse ja kaitse küsimus. Vabaduse sügavam tähendus on pigem seotud meie eneseteostuse ja psühholoogilise heaoluga kui vahetu ainelise vabadusega.
Iga inimese vabadust piirab igaühe võrdne õigus samale puutumatule vabadusele. Vabadused elus eksisteerivad käsikäes vastutusega neid kasutada. Samas on meie praeguse tsivilisatsiooni erinevad võimud korduvalt kuritarvitanud üleskutset käituda “vastutustundlikult”, “ühiskonna heaks” ja “suurema hüvangu nimel”, et õigustada ja panna maksma isikuvabaduste ja õiguste piiramist. Vastutustundlikku käitumist saab suurendada vaid järk-järgult läbi hariduse ja inimeste teadlikkuse tõusu, samas kui vabadusi saab kaotada ühe türanni ainsa silmapilguga. Seetõttu väärivad isikuvabadused pidevat valvsat tähelepanu, et kaitsta neid kollektiivi ja riigi piiravate ihade eest.
Meie kindel veendumus on, et individualism ja koos sellega ka isikuvabadused ei kao kuhugi. Isikuvabadused on inimkonna tuumväärtusteks ja osa põhilistest eluseadustest. Need on väärtused, mille eest tuleb võidelda, olles selgelt teadlik, et vabaduste mahasurumine toimub tänapäeval üha keerukamal ja peenemal viisil. Avalikele teenustele juurdepääsu piiramine, karjääride tühistamine, häbimärgistamine ja nende avalik tõrjumine, kes ei järgi propageeritud seisukohti, on tavaliselt eelistatumad kui jõhkramad viisid, mida autoritaarsed režiimid ja võimurühmad kasutasid meie minevikus.
Meie tsivilisatsiooni praeguses seisus vajavad erilist tähelepanu need kuus vabadust:
– mõttevabadus,
– sõnavabadus,
– vabadus andmete kogumisest ja jälgimisest, st digitaalne privaatsus,
———————————
1 B.F.Skinner “Walden Two” (1948) and “Beyond Freedom and Dignity” (1971)
2 C.J.Jung “Psychological Types” (1921), Chapter X, p 424. http://psychclassics.yorku.ca/Jung/types.htm
3 Seneca “Letter LI: On Baiae and Morals”
“Elu ei ole reegel, elu on kunst mis muutub kui galaktika liigub.” Mõte seisneb eelkõige tasakaalu prinsiibis. Iga silmale meeldiv maal peab ikkagi nägema tasakaalukas välja. Samamoodi on ka eluga, mis koguaeg on me väiksel planeedil liikumas, mida peaksime südame ja hingega mõistma ja nägema, kui ilu mitte ohtu. Paraku oleme tugevalt tunda saanud, kuidas kliimamuutuste propagandaga on aina rohkem loodust propageeritud kui “õudsat deemonit,” kelle nimel peame oma kodudest loobuma ja diktatuurseid reegleid justkui aksepteerima. Eks kindlasti saame väita, et massiivne tarbimine ja kulutamine on probleem, kuid minu silmis kõik saab alguse keerulisest industriaalsest riigisüsteemist, kus suuname endi elud linnastunud poliitvangistusse, antud juhul andes endi õigused leebelt satanistlikule süsteemile mõistmata tagajärgi. Oleme muutnud endid tugevalt sõltuvaks korporatiivsetest võimuüksustest, kes ei hooli ei rahva tervise ega ka heaolu eest. Tulemus on selgelt näha, laseme ise “oma mugavuste” nimel korporatsioonidel juurde toota rämpsuvat ja loodust kahjustavat elulaadi. Kuid minu silmis, igal heal on ka oma halb.
“Võimaluse elule maal on andnud galaktikas tasakaal kahe erineva energia eksistentsi vahel. Negatiivne sümboliseerimaks tühjust ja positiivne sümboliseerimaks täielikku massi. Nende eksistentsi keskmes on ideaalne tasakaal, kus loodus saab vuhada, samamoodi peame ka meie seda austama, et elu ilusana nautida.”
Ei tea kas inimesed ikka üldse on evolutsiooniliselt kohanenud kõikide vabadustega…?
Hindudel ja moslemitel on vanad mitme tuhande aasta vanused reeglid, mille järgi nad ei ole nii vabad. Nende arv kasvab.
Lääne-maailm ei olnud ka veel 150 aasta eest nii vaba. Nüüd on nad vabamad. Kuid nüüd nende arv kahaneb.
Tundub, et loodus prakeerib aegamisi väga vabad rahvad välja ja jätab alles teatavate vabadus-piirangutega rahvad.
(käitumispsühholoog B. F. Skinneriga ei julgeks vaielda – individuaalsed vabadused on olnud alati piiratud – olid indiaani-suguharus ja on ka praegu)
Kõlab banaalselt, kuid kui vabadus ei ole seotud vastutusega, siis üks grupp hakkab omakasu nimel piirama nõrgema grupi vabadusi. Kui diktatuuri puhul on üks või väike grupp piiraja ülejäänute üle, siis demokraatia puhul konkurents tingib pidevalt üksteise iseeneseliku survestamise. Demokraatia puhul on elatustase muidugi kõrgem, sest suhtumine “kasvõi veri ninast välja, aga mina või minu toode peab teisest parem olema.” tingib toodete ja ka rämpsu ülekülluse.
Kui üksikisiku või väikese grupi võim ei piira ülejäänud üksikisikute loomingulisi vabadusi, siis on seal jälle inimene suhteliselt rohkem tasakaalus ja vaimselt vabam ning tervem. Tal puudub konkurentsi pidev surve kuklas. On ka kolmas tee elada ainult loodusega kooskõlas, kuid ühtegi mõistliku, toimivat ja järjepidevalt püsivat varianti mina veel tänapäeval näinud ei ole. Loodusrahvaste onnides elamine tänapäeva inimest eriti ei inspireeri, kuigi jah,… nad on teatud mõttes vabad.