ÜRO inimõiguste büroo uue aruande järgi on Myanmari sõjavägi mullu ainuüksi kuue kuuga tapnud vähemalt 702 inimest, neist 224 naist ja 153 last. Õhurünnakud põhjustasid kõige enam hävingut ja kannatust, kusjuures neis hukkus vähemalt 505 inimest, sh 175 naist ja 112 last, kirjutab BBC.
Mullu augustis kuulutas Myanmari sõjavägi välja valimised, mis peeti kolmes etapis 2025. aasta detsembrist 2026. aasta jaanuarini. Tegemist oli esimeste valimistega pärast 2021. aastat, mil kindral Min Aung Hlaingi juhitud sõjavägi korraldas kodusõja vallandanud riigipöörde. Tollal kukutas sõjavägi võimult demokraatlikult valitud valitsuse, põhjendades seda väidetava 2020. aasta valimiste võltsimisega. Võltsitud valimisi rahvusvahelised vaatlejad ei kinnitanud, kuid sõjavägi oli leidnud õigustuse, et vangistada toonast presidenti Win Myinti, valitsusjuhti Aung San Suu Kyid ja teisi valitsuse liikmeid. Seejärel määras kindral Min Aung Hlaing presidendi kohusetäitjaks Myint Swe, kuid seda vaid de jure, sest de facto jäi võim kindral Min Aung Hlaingile. Sellest peale on Myanmaris valitsenud sõjaväe diktatuur ja kodanikuühiskonna organisatsioonid jt on pidanud tsiviilelanike kaitse enda kätte võtma, püüdes päästa elusid ja tagada elutähtsate teenuste minimaalne kättesaadavus. Samal ajal on sõjvägi pidevalt rünnanud tsiviilelanikkonda ja teiselt poolt pingutab ka vastupanu.
Kaks aastat tagasi tegid vastupanujõud tohutuid edusamme, võttes suured osad riigist relvastatud opositsioonirühmituste kontrolli alla. Sealt peale on vastupanujõud jäänud kaitsesse, kuid neid piirkondi ründab sõjavägi aga õige agressiivselt, saades “abi” sundvärbamisest ning üha suuremast droonivõimekusest. ÜRO andmetel on selliste piirkondade õhurünnakud peamised hävingu ja kannatuste kohad, kus on poole aastaga hukkunud 476 inimest. Enamik rünnakutest korraldas sõjavägi enne detsembris alanud valimisi.
Tsiviilelanike jaoks kõige ohtlikum piirkond on Sagaingi, kus sõjavägi surus positsioonide võitmise nimel edasi. Seal on hukkunud 191 inimest, sh 60 naist ja 30 last. Näiteks ründas mullu oktoobris sõjavägi Non To külas Chaung-U kooli ette kogunenud tsiviilisikuid, kes tähistasid budistliku paastu lõppu. Samas nõudsid nad, et vabastataks poliitvangid ning väljendasid, et on kohustusliku sõjaväeteenistuse ja sõjaväe korraldatud valimiste vastu. Selles rünnakus sai vigastada enam kui 60 inimest ja hukkus 23 inimest, sh 4 last. Detsembris pommitas sõjaväelennuk Sagaingi piirkonnas Tabayinis asuvat teepoodi, kuhu inimesed olid kogunenud jalgpallimatši vaatama. Tapeti vähemalt 19 inimest ja haavati 20 inimest.
ÜRO vaadeldud ajavahemikus suurenes tsiviilisikute surmajuhtumite hulk järsult mullu augustis, septembris, mil hukkus 265 inimest, ja detsembris ning tänavu jaanuaris, mil kokku hukkus 228 tsiviilisikut. Need ajad ühtivad valimiste väljakuulutamise ja sõjaväe pealetungidega, püüdes kindlustada territoriaalset mõjuala. Sõjaväe kontrollitud meedia väidab loomulikult, et kõik rünnakud on osa “terrorismivastasest operatsioonist”, kus relvastatud rühmitused kasutasid tsiviilisikuid kilbina, kuigi ei esita ühtki sellekohast tõendit.
Teiselt poolt korraldasid sõjalisi operatsioone ka sõjaväevastased rühmitused, kes vastustasid sõjaväe korraldatud valimisi. Sääraseid rühmi süüdistab sõjavägi selles, et need levitavad valeinfot, hirmutavad ja ähvardavad valijaid, erakondade ametnikke ja valimispersonali, ründavad valimisjaoskondi ning kasutavad lõhkeaineid ja tulirelvi. Kokku toimus võimude andmetel poole aasta kestel 54 sabotaažiakti.
Igal juhul oli nüüdsete valimiste tulemus kindlalt ette teada. Peamistel opositsiooniparteidel oli keelatud kandideerida ning kodusõjas aladel ei lubatud valimistel üldse osaleda ehk ligikaudu kolmandik valimisringkondadest jäi eemale. Teistes piirkondades survestati aga tsiviilisikuid valima ja valima “õigesti”. Nõnda saigi aprillis Min Aung Hlaing end lõpuks ometi kuulutada nii de jure kui ka de facto riigipeaks. Parlament koosneb peamiselt tema toetajatest, kusjuures veerand parlamendi kohtadest on tagatud sõjaväe jaoks ja ülejäänud kohtadest 80% võitis sõjaväe solidaarsuse ja arenguerakond (Union Solidarity and Development Party, USDP). Seega nimetati sõjaväe korraldatud valimisi algusest peale näitemänguks.
