Šveitsi ettevõtte Protoni tegevjuht Andy Yen tõdeb, et lastel võib veebis tõepoolest oht lasuda ning vanemate mured on põhjendatud ja siirad. Ilmselt on vähe neid, kes pooldavad laste piiramatut juurdepääsu täiskasvanute sisule, enesevigastamise õpetustele või manipuleerivatele sotsiaalmeediaplatvormidele, mis annavad vaba ligipääsu lapsi kuritarvitada. Kuid Yeni hinnangul on praegu kõikjal tormakalt kavandatavad vanusekontrollilahendused vastuvõetamatud ja liiga laiaulatuslikud ning tähendavad internetis anonüümsuse surma.
Kasu aga saavad samad tehnoloogiahiiglased, kes selle privaatsuse õuduse on loonud. Andy Yen juhib artiklis tähelepanu tõsiasjale, et kui varem piisas vanuse tõendina linnukesest kastikesse “olen üle 18”, siis nüüd peavad inimesed saatma passi, video ja isegi sõrmejälgi. Kuid nagu iga andmekild, lekivad ka need. Näiteks tunnistas mullu oktoobris vestlusplatvorm Discord, et häkkerid pääsesid ligi andmetele, mille hulgas oli enam kui 70 000 kasutaja isikutunnistused. Andmeid hoidis kolmas osapool, kes kontrollis platvormil just kasutajate vanust.
Seega võib Yeni hinnangul olla täiesti kindel, et andmed lekivad ka edaspidi. Mida enam andmeid koguneb eraandmebaasidesse, seda magusamaks palaks kurjategijate jaoks need on. Eriti kui platvormil pole piisavat kogemust, olgu see siis sotsiaalmeedia-, sõnumivahetus– või tutvumisrakendus. Paljud kindlasti suudavad andmeid kaitsta, kuid teist sama palju on ka ebaõnnestujaid. Discordi näite alusel ei päästa seejuures ka “spetsialiseerunud” kolmas osapool, olles spetsialiteedist tingitult veelgi ahvatlevam sihtmärk. Muude sissetulekuallikate puudumisel pole välistatud isegi see, et spetsiaalselt vanust kontrolliv ettevõte püüab ise andmeid müüa.
Võimude loodud lahendused ei paista samuti kuigi palju paremad olevat. Trummipõrina saatel avalikustas Euroopa Komisjon vaid mõni aeg tagasi Euroopa Liidu vanusekontrollirakenduse. Selle suutsid häkkerid aga vaid mõne tunniga, mõne sõnutsi mõne minutiga murda.
Kuid selle asemel, et võtta hetk järele mõelda, kasvavad nüüd kõikjal kõlavad üleskutsed, et suured tehnoloogiaettevõtted Apple, Google ja Microsoft võtaks asja operatsioonisüsteemi tasandil lahendada. Neil on õige lihtne asuda nõudma isikutunnistusi, nagu näitab Apple Suurbritannias, ja sedasi piirata laste juurdepääsu. Kuid ei saa unustada tõsiasja, et nende suurettevõtete impeerium tugineb just nimelt andmetele ja oma toodete eelistamisele, püüdes konkurente seljatada. Selle eest on ettevõtetel tulnud tasuda miljardeid trahve. Vanusekontroll annaks aga nendele firmadele veelgi rohkem võimu iga kasutaja tegevust veebis jälgida ja otsustada, kes mida alla laadida ja lugeda võib. Yeni hinnangul pole just tõenäoline, et need ettevõtted ei püüaks kurjasti ära kasutada neile lahkesti kingitud tohutuid andmehulki.
Vanusekontroll nõuab isikutuvastust kõigilt, ka täiskasvanuilt
Andy Yen nendib, et vanusekontrolliga nõutakse lõpuks isikutunnistust igaühelt, kes internetti läheb. Olgu ta laps või täiskasvanu, olgu tema toimingud veebis seaduslikud või mitte. Suured tehnoloogiaettevõtted on aga senigi võrdlemisi varjamatult näidanud, et teevad valitsustega koostööd tööstuslikul tasemel. Enamasti vastavad platvormid ilma igasuguste süümepiinadeta sadadele tuhandetele andmepäringutele, mida valitsused neile on saadavad. Kusjuures suuremat osa neist päringuist pole ükski kohtunik näinud ega päringuks luba andnud.
Sellega aga tehnoloogiamammutite koostöö võimudega ei piirdu. Neil pole probleemi anda järele riikide survele keelustada rakendusi või eemaldada “ebasobivat” sisu. Kui iga Apple’i konto Ühendkuningriigis on seotud ametliku isikutunnistusega, võib olla kindel, et kõik teised riigid tahavad täpselt sama. Täpselt nagu on juhtunud Austraalias kehtestatud sotsiaalmeediakeelu ja sellest tingitud vanusekontrolliga ning millest peale kõik riigid riburada üksteise sabas samas suunas kihutavad.
Väidetavalt kasutatakse kogutud isikutunnistusi muidugi vaid üllal eesmärgil kontrollida vanust. Et sellega kaob ka anonüümsus, on vaid imepisike samm, et piirata internetti muudel põhjustel. Näiteks blokeerida „soovimatute isikute“ juurdepääsu tema vaadete, uskumuste, rahvuse või suunitluse pärast. Või nõuda platvormidelt isikute nimesid, kes on alla laadinud mõne rakenduse, nt VPN-teenuse Proton. Selline oht toob kaasa enesetsensuuri, teavitajad ei saa anonüümselt üleastumistest teada anda ja abivajajad ei julge abi paluda, rääkimata valitsuse kritiseerijaist (olemasolevaid näiteid leiab arvukalt Venemaalt ja Hiinast).
Protoni tegevjuht leiab, et tehnoloogiaettevõtetest ei tohiks iial teha täiskasvanute valvureid. Selle asemel peaksid need oma tohutud jõud panustama sellesse, et parandada vanemliku kontrolli funktsioone nii rakendustes kui ka seadmetes. Vanemlik kontroll peaks olema selge ja lihtsasti kasutatav, mitte mingi seadete rägastikus peituv kõrvaline funktsioon. See annaks ka laste kaitsmise tagasi sinna, kuhu see kuulub ehk vanemate kätte. Peale selle leiab Yen, et interneti kasutamise hind ei tohiks olla kõigi isikutunnistus ja vanusekontroll peaks piirduma kindlate valdkondadega, nt pornograafia ja sotsiaalmeedia.
Andy Yeni sõnutsi tuleb vanusekontrollisüsteemid samuti õigesti teha ja enne kõike vajaduses üldse kokkuleppele saada. Seejärel näeb ta ainsa võimalusena seada kontroll kliendi poolele ehk kasutaja seadmesse ja tugineda näiteks näo skaneeringule, mis kohe pärast tuvastust kustutatakse. Kindlasti ei tohiks vanusekontroll nõuda passi või isikutunnistust. Kusjuures täisealisuse kinnitus peab olema täiesti anonüümne ja eraldi igasugusest isikut tuvastavast teabest, edastatuna otspunktkrüpteeritud teid pidi.
Igal juhul on ainus viis tagada, et vanusekontrolli andmed ei lekiks ja neid ei varastataks, jagataks või kuritarvitataks, jätta need üldse kogumata. Andy Yeni hinnangul pole kindlasti võimalik usaldada samu tehnoloogiahiidusid, kes on olnud innukad isiklikku teavet ära kasutama. Usaldust ei vääri ka tundmatud uued ettevõtted, kes võivad samuti käituda ebaõiglaselt. Ning usaldust pole ära teeninud ka valitsused, kelle ajalugu hiilgab andmekaitse ebaõnnestumistest või ametite endi kuritarvitustest. Lõpetuseks tuleb tähelepanu suunata veebikahjude tegelikele põhjustele, mis Yeni sõnutsi on ennekõike reklaami- ja tähelepanupõhine ärimudel. See annab peaaegu kõigile ettevõtetele soovi nuhkida, jälgida ja hoida sõltuvust oma tootest. Kõigiti mõistetav on “midagi” laste kaitseks ära teha, kuid vanusekontrolliga riskitakse interneti kõige halvemate külgede kinnistumise ja tugevdamisega.
Piisab, kui lapsevanem saab oma iterneti teenuse pakkujale teha avaldus piirangute nimekirjale.
Operaator ei lase siis antud numbrile kõike sisu
Jääb kooli teadus, teatud uudised, laste saated ja valitud mängud.
Mis siin siis keerulist on.
Ülejäänu jama selle ümber ongi andme õngitsus.
Osad teevad häkkeri nime all, ehk ebaseaduslikult.
Teised justkui seaduslikult ja kasutavad oma suva järgi.
Kuigi nii öelda rahustava lausega et olete seadusega kaitstud nii ühe või teise sõnastusega.
Isik ei saa seda pärast isegi teada mida kõike temaga on tehtud.
Lõpuks isegi maha müüdud.
Kui nii edasi läheb mina igatahes lõpetan teenuse lepingu ültse.
Sain vanasti hakkama ja saan ka edaspidi hakkama.
Lihtsalt elu on veidi teistsugune ja neid reklaame ma ka praegult ei jälgi.
Kõike mida on võimalik kurjasti kasutada kasutatakse kurjasti. Igaüks saab aru et internet pole mingi erand. Vanusekontroll lihtsustab kurjasti kasutamist aga see kurikasutus eksisteerib juba ammu.
Ega see kuritarvitamine niikuinii ei kao kuhugile.
Leitakse uusi võimalusi.
Arvan, et siis läheb asi isegi hullemaks.
Siis on dokkumendi andmed ka ringluses.
Praegult saab igaüks ise ennast kaitsta, et ei pane koode , ei ava linke ja ei allu kõnedele.
Kõik kahtlane kõrvale jätta.
Lihtsalt sellest on niipalju räägitud ja eks ikka mõni ei saa aru.
Laseb oma aju ringi lülitada.