Sõnavabadusega ei mängita

Ukse avamine sõnavabaduse piiramiseks muutub Pandora laekaks, mille kaant enam sulgeda ei õnnestu

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

“Vihakõne” lai kriminaliseerimine on vale tee. Need libaliberaalid, kes seda Eestis praegu teha tahavad, tekitavad sellega märgavat kahju.

Ihalus lajatada nn vaenamise eest kriminaalõigusliku malakaga on levinud mitmetes Euroopa riikides. Kuigi karistusõigus peaks olema rangelt iga suveräänse riigi otsustada, soovib Euroopa Liit oma pädevust üha laiendada. Seetõttu nõutakse juba aastaid liikmesriikidele “vihakõne” kriminaliseerimist, mis ei tohiks üldse olla selle majandusühendusena loodud liidu asi. Samas on igal suveräänsel riigil võimalik säärasele survele mitte alluda, mida mitmed Eesti õigusteadlased on ka asjalikult rõhutanud.

Kuid probleem pole ainult Brüsseli bürokraatide nõudmises. Mitmed Euroopa riigid vaevlevad juba aastaid vihakõne kriminaliseerimisest tulenevate hädade käes. Tänaseks pandeemia mõõtu võttev nähtus on nakatanud paljusid poliitikuid, kelle mõtlematud otsused on toonud ühiskondades kaasa laieneva enesetsensuuri, tabuteemad ja õigusriigi murenemise. Pinged mitte ei vähene sellest, et lõpuks saab karistada ja panna ka platele istuma valimatu suuvärgiga “õhutajad”, vaid suurenevad, sest näiteks migratsiooniga, võimuliialdustega, soo muutmisega, lastele suunatud propagandaga jne seotud probleemidest räägitakse nüüd pigem ridade vahel, nagu nõuka ajal, või sosinal, kuid seda tulisemalt.

Pandora laeka avamine

Kahjuks kubiseb Euroopa juhtumitest, mida ei tohiks endale lubada ükski humaanne ja sõnavabadust väärtustav õigusriik. Saksamaal on politseihordid viimastel aastatel algatanud sadu kriminaalmenetlusi ja tunginud nende inimeste kodudesse, kes on jõuasutuste meelest levitanud sotsiaalmeedias “vihkamist” protesti või meelsust avaldades. 2017. aastal vastu võetud Saksa nn võrgustiku jõustamise seadust võtavad nüüd eeskujuks autoritaarsed režiimid maailmas. Norras algatati muuhulgas kriminaalasi naisõiguslase vastu, kes arvas sotsiaalmeedias, et end naisena identifitseerinud mees ei saa olla lesbi. Ühendkuningriigis vahistas politsei tänaval jutlustaja ja esitas talle süüdistuse, kuna too nimetas meheks end naiseks identifitseerinud mehe. Aprillis algatati seal vihasüüteo menetlus ka omanike suhtes, kelle kõrtsis olid väljas aastate jooksul annetatud musta värvi nukud. Soomes on esitatud süüdistus parlamendiliikme Päivi Räsaneni vastu, sest ta tsiteeris homofestivali vastu protesteerides avalikult piiblit. Prantsusmaal lähevad prokurörid kriminaalmenetlusega kodanike kallale, kes julgevad protestiks pilada riigijuhte või ei ole sõnavalikuga hoolsad näiteks migrantide suhtes.

Pandora avab laeka
(Allikas: James Gillray, Public domain, via Wikimedia Commons)

Isegi põgus pilk Euroopale näitab, et sõna- ja väljendusvabadusega on mitmel pool Euroopas juba väga kehvasti. Eesti ei pea seda teed minema, sest maailmas on ka paremaid näiteid.

Eeskujuks USA põhiseadus

Läänes on sõnavabadus tugevalt kaitstud Ameerika Ühendriikides (USA), kus konstitutsiooni esimene parandus ja selle kohtulikud tõlgendused sisuliselt ei lase võimudel sõnavabadust subjektiivselt piirata ega lihtsalt “vaenamise või vihkamise” eest kedagi karistada. Ülemkohus on sõnavabaduse piire selgitanud oma põhimõttelistes otsustes Brandenberg vs. Ohio (1969) ja hiljem ka Hess vs. Indiana (1973), mille kohaselt võib USAs sõnavabadust piirata ainult siis, kui see on mõeldud ja tõenäoliselt toob kaasa “vahetu seadusevastase tegevuse”. Näiteks jõu kasutamise propageerimine ei saa esimese paranduse kaitset siis, kui (1) väljendus on suunatud vahetu seadusvastase tegevuse käivitamisele ja (2) see on tõenäoliselt õhutanud või käivitanud sellise tegevuse. Isegi revolutsioonilise tegevuse avalik toetamine on kaitstud, kui ei ole ületatud eelnimetatud piire.

Säärase kaitse tõttu saavad nii natsionaal-sotsialistid kui kommunistid, erinevad ususektid ja vähemused, Ku Klux Klan kui ökofašistid oma arvamust väljendada. Ikka selleks, et oleks kaitstud iga väiksemagi vähemuse või põlatuma liikumise õigus sõna- ja väljendusvabadusele. Vastasel korral ei ole kellegi vabadused kaitstud, sest kui võimul tekib õigus rikkuda ühe inimese õigusi, võib ta seda voli kasutada peatselt juba paljude vastu.

USA põhiseaduse esimese paranduse monument Philadelphias
(Allikas: Ed Uthman, CC BY-SA 2.0, via Wikimedia Commons)

Huvitaval kombel on Eesti karistusseadustiku praegune mõte ja sõnastus kõige sarnasem Ameerika Ühendriikide omaga. Ka Eestis ei saa sõnavabaduse teostamine seaduslikku kaitset, kui sellega tuuakse kaasa vahetu oht mõne isiku elule, tervisele või varale. See tähendab, et sõnavabaduse kaitsmiseks on latt asetatud piisavalt kõrgele, et mõnel mõtlematul politseiuurijal või prokuröril ei oleks võimalik seda suvatõlgenduse järgi oma kodanike vastu rakendada. Arvan, et ükski Eesti prokurör ei tahaks endale sellist “vaenamise või vihkamise” sisustamise vastutuskoormat, mille käes ägavad nende ametikaaslased mitmel pool Euroopas.

Sõna ei ole vägivald

Vaenukõne kriminaliseerimise õigustamiseks väidavad Lääne sotsialistid ja libaliberaalid, et kõne või arvamus võib olla vägivalla vorm ja seetõttu peab teatud gruppe selle eest kriminaalkaristuse ähvardusel kaitsma. Selle õigustuse põhiline, kuid varjatud siht on eriarvamuste allasurumine ja oponentide vaigistamine. Tagajärjeks on järjest süvenev enesetsensuur, sest paljud ei taha ju jääda agressiivsete vähemusgruppide pahameele alla, kes mõistavad hukka “vägivalla”. Isegi USAs, kus sõnavabadus on tugevalt kaitstud ja politsei ei saa sõnakasutuse tõttu minna kodanike kallale, tunnistavad paljud viimasel ajal, et on läinud enesetsensuuri teed, sest kardavad “kättemaksu või karmi kriitikat”.

Tänasest Euroopast on näha, kuivõrd söövitav säärane vaenukõne õigustamine on. Maad on võtnud subjektiivsed tõlgendused ja suvaõigus otsustamaks “vihkamise ja solvamise” üle ning sõnavabaduse piire on nihutatud üha kitsamaks, millest tulenev kahju euroopalikule kultuuriruumile on ilmne. Vastupidi, kindel ja lai sõnavabaduse kaitse aitaks inimestel tugevdada emotsionaalset ja vaimset vastupidavust, et tulla toime arvamustega, millega nad ei nõustu. See aitab ka luua sidemeid meist erinevalt arvajatega, sest suudame nende seisukohti rohkem kuulata ja mõista. Lisaks, see hoiab mitmed ühiskondlikud probleemid debati keskmes, mitte ei suru neid karistuse kartuses põranda alla, kus tuli jääb hõõguma.

Kokkuvõttes, Eesti on seni hoidunud Brüsseli käsulauale allumast ja seda sõnavabaduse kaitse liini tuleb julgelt hoida. Sõnavabadusega ei mängita, mida näitavad mitmete Euroopa riikide kogemused. Sest ukse avamine sõnavabaduse ahendamiseks muutub kiiresti Pandora laekaks, mille kaant enam sulgeda ei õnnestu.

Artikkel avaldati algselt ajalehes “Postimees” 23.mail 2023

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Aga äkki on see hoopis bioloogilist laadi probleem:

Möödunud sajandite jooksul on mõisnikud aretanud välja kuulekad lakei-rahvad mitte üksnes eestlastest, see on toimunud nii kogu euroopas. Tänase demokraatia tingimustes valib see kuulekas lakei-rahvas enesele juhid eneste keskelt. Nii ongi tekkinud sõnavabadusega probleemid mitmes Euroopa riigis korraga – lakei-rahvaste juhid on ju ise samuti lakeid ja nad otsivad pidevalt mingit “hüpoteetilist ülemust”, kellele kuuletuda ja kelle korraldusi täita.
Nüüd prakeerib loodus need kuulekad lakei-rahvad välja (kogu Euroopa põlisrahvaste arv väheneb) ja inimkonnale kui liigile tervikuna ongi see paradoksaalsel kombel kasulik.

Lõuna-Afganistanis ja Põhja-Pakistanis elavad isepäised rahvad, kelledel on igas kodus automaatrelv. Kui mingi keskvõim tuleb neile midagi ette dikteerima siis hakkavad nad relvaga keskvõimu vastu võitlema. Aga nende külad on lapsi täis.

Seega on looduslik valik selline:
hääbumine ja häving lakei-rahvastele,
edu ja jätkusuutlikkus isepäisetele!