Saksamaa teadlased Christof Kuhbandner ja Matthias Reitzner on ajakirjas Royal Society Open Science avaldanud range lähenemisviisiga uuringu, et hinnata liigsuremust Saksamaa 16 liidumaal koroonakriisi kolme esimese aasta kestel (aprillist märtsini). Autorid kasutasid rahvastiku- ja elamisandmeid ning pikaealisuse suundumusi, et määrata kindlaks statistiliselt oodatav surmajuhtumite arv. Liigusuremuse arvutamise järel kasutasid autorid korrelatsioonianalüüsi, et uurida seost nende surmajuhtumite ja mitmete näitajate vahel: registreeritud Covid-19 juhtumid ja surmajuhtumid, poliitiliste meetmete rangus, vaktsineerimismäärad, demograafilised tegurid (keskmine vanus, hooldust vajavate inimeste osakaal) ja sotsiaalmajanduslikud tegurid (institutsiooniline usaldus, vaesuse määr, SKT).
Saksamaa liigsuremust käsitlesid autorid ka mitme teise uuringu alusel (Kuhbandner & Reitzner; De Nicola et al.; Rockenfeller et al., Rößler et al.; Scherb & Hayashi), millest selgus, et kuigi 2020. aastal liigsuremus tõusis vaid vähesel määral võrreldes kriisieelse tasemega, suurenes see 2021. aastal märkimisväärselt ja jõudis 2022. aastal erakordselt kõrgele tasemele. Sarnased tulemused on ilmnenud ka mitmes muus riigis (nt Scherb & Hayashi; Austraalia statistikaamet; Kye; Pizzato et al.). Uuringu autorite hinnangul annavad need andmed aluse selgitada tegureid, mis põhjendaks suremuse märkimisväärset kasvu Saksamaal kaua pärast pandeemia algust.
Selgus, et liidumaade liigsuremuses on märkimisväärsed erinevused nii selle ulatuses kui ka arengus kolme aasta kestel. Keskmine liigsuremus oli pandeemia esimesel aastal vaid mõõdukas. Siiski täheldati märkimisväärseid erinevusi liidumaade vahel, nt Saksimaal oli erakordselt kõrge liigsuremus, aga mõnel liidumaal (Alam-Saksi, Mecklenburg-Vorpommern ja Schleswig-Holstein) oli suremus isegi nn tavapärasest madalam. Teisel aastal suurenes liigsuremus keskmiselt vaid veidi ja liidumaades, kus esimese aasta liigsuremus oli madalam, oli see madalam ka teisel aastal. Algselt kõrgemat liigsuremust registreerinud liidumaad näitasid üldiselt väiksemat suurenemist. Kokkuvõttes ilmnes, et kahel esimesel pandeemia-aastal jaotus liigsuremus liidumaade vahel ühtlasemalt ja seda mõjutanud tegurid olid stabiilsemad.
Veel leidsid teadlased, et pandeemia esimese kahe aasta liigsuremus oli tugevalt ja positiivselt seotud teatatud Covid-19 surmajuhtumite ja nakkuste arvuga. Esialgu viitas see sellele, et Covid-19 mõju piirkondlikud erinevused selgitasid ülemääraste surmajuhtumite erinevusi. Sügavama uurimise järel ilmnesid aga vastuolud: teatatud Covid-19 surmajuhtumite arv ületas oluliselt täheldatud liigsuremust (esimesel aastal 3,5 korda ja teisel aastal 2 korda). Seejuures on autorite hinnangul tähelepanuväärne, et mõlemal aastal registreeriti vähem koroonaviirusega mitteseotud surmajuhtumeid kui statistiliselt oodatud. Ühe võimaliku põhjusena pakutud variant, et koroonaviiruse vastu kehtestatud meetmed vähendasid muude põhjustega surmajuhtumeid, ei osutunud tõenäoliseks, sest rangemaid meetmeid kohaldanud liidumaades ei vähenenud muude põhjustega surmajuhtumite arv kuigi palju. Seega pidasid teadlased tõenäolisemaks varianti, et muist Covid-19 surmadena registreeritud juhtumeid võisid tegelikult olla tingitud muudest põhjustest (nt von Stillfried). Igal juhul oli Saksamaa kahe esimese aasta liigsuremus võrdne varasemate raskete gripihooaegade suremusega, nt 2017.-2018. aasta gripihooajal suri gripi tõttu hinnanguliselt 25 100 inimest. Teadlaste hinnangul viitab see, et teatatud Covid-19 surmajuhtumite arv hindas oluliselt üle Covid-19 tegelikku mõju liigsuremusele, mis jäi Saksamaal suuremate gripihooaegadel tavaliselt täheldatava vahemiku piiresse.
Järgmise märkimisväärse tähelepanekuna toovad teadlased esile, et kuigi liigsuremus suurenes pisut pandeemia esimesest aastast teise aastasse, vähenes registreeritud Covid-19 surmajuhtumite arv märkimisväärselt. Teisisõnu ei põhjenda Covid-19 üksi täielikult teise pandeemia-aasta liigsuremust, vaid tegemist peab olema mingi uue lisandunud teguriga. Selleks oli kõigi liidumaade puhul teisel pandeemia-aastal lisandunud Covid-19 vastu vaktsineerimine. Teisel pandeemia-aasta kohta leiti, et kõrgema vaktsineerimismääraga Saksamaa liidumaades oli liigsuremus madalam, mis esmapilgul viitas vaktsineerimise kaitsvale toimele. See tõlgendus ei ole autorite hinnangul aga usaldusväärne, sest sama negatiivne seos oli olemas ka esimesel pandeemia-aastal, mil vaktsineerimine ei saanud veel olulist mõju avaldada. Nii järeldasid teadlased, et vaktsineerimismäära ja liigsuremuse seos peegeldab tõenäoliselt mingi stabiilse, ajas muutumatu varjatud teguri mõju, mis pärines juba enne pandeemiat ja oli teatud liidumaades seotud madalama liigsuremusega, soodustades samal ajal ka kõrgemat vaktsineerimisega nõustumist.
Kuid pandeemia kolmandal aastal muutus liigsuremus ja selle jaotus märkimisväärselt. Peaaegu kõigis liidumaades täheldati liigsuremuse järsku suurenemist ja liidumaade varieeruvus vähenes. Autorite hinnangul viitavad need muutused tõsiasjale, et kolmandaks aastaks tekkis uus tegur, mis mõjutas kõigi liidumaade suremust ja suurendas liigsuremust rohkem nendes liidumaades, kus see algselt oli madalam, ning vähendas sedakaudu regionaalset varieeruvust. Autorid tõid esile vaktsineerimismäära kui teguri, mis näitas kolmandal aastal korrelatsiooni liigsuremuse kasvuga. Analüüs näitas, et liigsuremuse suurenemine teise ja kolmanda pandeemia-aasta vahel kasvas liidumaades, kus vaktsineerimismäär oli kõrgem. Teisisõnu järeldasid teadlased, et vaktsineerimine võis liigsuremust pigem suurendada kui vähendada.
Lõpetuseks selgitavad teadlased, et kui koroonaviirus on liigsuremuse usutav seletus esimesel ja teatud määral ka teisel pandeemia-aastal, ei seleta see kolmandal pandeemia-aastal täheldatud liigsuremuse tugevat kasvu. Kusjuures koroonaviirusesse surnute arv ei suurenenud, vaid vähenes teise ja kolmanda pandeemia-aasta vahel. Peale selle leidsid teadlased, et andmed näivad välistavat ka Covid-19 nakkuse pikaajalised mõjud, sest kui pikaajaline Covid oleks oluline tegur, võiks eeldada positiivset korrelatsiooni liigsuremuse ja Covid-19 nakkuste arvu vahel pandeemia esimesel ja teisel aastal. Uuringu tulemused näitasid aga vastupidist: kõrgem nakkusmäär esimesel ja teisel aastal on seotud madalama liigsuremusega kolmandal aastal. Need pöördvõrdelised seosed viitavad sellele, et pikaajaline Covid ei ole kolmanda pandeemia-aasta ülemäärase suremuse peamine tegur. Nii on kolmanda pandeemia-aasta suurenenud liigsuremuse ainus asjakohane seos Covid-19 vaktsineerimismääraga. Seejuures on tegemist pigem positiivse seose kui negatiivsega, st liigsuremus kasvas kõige enam nendes liidumaades, kus vaktsineeriti kõige rohkem.
Peale selle järeldasid autorid, et kolmandal pandeemia-aastal oli märkimisväärne seos usaldusega institutsioonide vastu: liidumaades, kus ametiasutusi usaldati, täheldati liigsuremuse suurenemist. Teisisõnu tõi usaldus ametite vastu kaasa suurema vaktsineerimismäära, aga see omakorda liigsuremuse järsu kasvu.
Sarnast seost vaktsineerimismäära ja liigsuremuse vahel on autorite järgi täheldatud ka muudes uuringutes. Näiteks 29 Euroopa riiki aastatel 2020–2023 käsitlenud uuringus leiti, et liigsuremus ajavahemikul 2020–2023 oli positiivses korrelatsioonis vaesuses elava elanikkonna protsendi ja Gini indeksiga ning negatiivses korrelatsioonis tervishoiukulutuste ja Covid-19 vaktsineerimismääraga (Pizzato et al.), kuigi tõsi, seda uuringut tuleb pidada pisut probleemseks, kuna analüüsiti andmeid ka nendel aastatel, mil vaktsiine veel turul ei olnud. Ka Austrias korraldatud liigsuremuse uuringus (Reitzner) oli vaktsineerimise määr negatiivses korrelatsioonis liigsuremusega pandeemia esimesel aastal ning vaktsineerimismäära ja liigsuremuse vaheline korrelatsioon vähenes pandeemia käigus. Väikesemahuline suremusuuring (Heudorf) Frankfurdis aastatel 2020–2023 näitas sarnast tulemust: kolmandal pandeemia-aastal täheldatud kõrget liigsuremust ei saanud seostada Covid-19-ga. Selle asemel oli enamik liigsuremusest seotud toonase raskekujulise gripilainega, mis põhjustas Frankfurdis suurema liigsuremuse kui ükski koroonaviiruse laine samas linnas.
Teadlased soovitavad uurida liigsuremuse seost koroonavaktsiinidega
Liigsuremuse ja koroonavaktsiinide võimalikke seoseid oleme ka Vabaduste portaalis korduvalt käsitlenud. Näiteks mullu avaldasid Hollandi teadurid uuringu, milles märkisid, et lääneriikide liigsuremus oli püsivalt kõrge kõigi kolme pandeemia-aasta kestel ega sõltunud koroonaviiruse leviku piirangumeetmetest ega koroonavaktsiinide kasutusest. Teadurid peavad sellist tulemust pretsedendituks ja tõsist muret tekitavaks. Autorite järgi rõhutasid poliitikud ja meedia kriisi ajal iga päev, et iga koroonaviiruse tõttu elu kaotanu on oluline, iga elu väärib kaitset piirangute ja vaktsiinide abil, aga sama põhimõte peaks kehtima ka pärast kriisi. Riigid peaksid arvestama iga surmajuhtumiga, sõltumata selle põhjusest, ning esitama põhjustest üksikasjalikumaid andmeid ning liigsuremuse põhjuseid hoolikalt uurima.
Veel oleme käsitlenud dr Latasteri teadusartikleid, milles autor tõdeb, et kuigi korrelatsioon ei tõenda põhjuslikkust, siis ei näita see ka põhjuslikkuse puudumist. Püüdes leida süveneva liigsuremuse põhjuseid, peaks selline seos andma piisava aluse, et põhjalikumalt edasi uurida koroonavaktsiinide ja muude meetmete rolli. Kuid dr Latasteri sõnutsi paistab, et koroonavaktsiinide puhul vaadatakse korrelatsiooni selliselt, et põhjuslikku seost kindlasti ei ole ja põhjuslikkus on üksnes siis, kui vaktsiinid on seotud positiivse tulemusega.
Kusjuures kõik need uuringud pole ammu enam ainsad ja üksikud, mis käsitlevad liigsuremuse seoseid koroonakriisi ajal kasutusel olnud meetmete ja vaktsiinidega. Näiteks on tehtud uuringud ka Jaapanis ja Saksamaal, kus suuremat suremust täheldati aastatel 2021–2022, mil koroonavaktsiinid olid juba turul. Seost liigsuremuse ja koroonavaktsiinide vahel on pidanud võimalikuks ka Norra teadlased siin ja siin. Kusjuures Jaapani teises teadusartiklis tõdeti, et surma tõenäosus on seda suurem, mida enam vaktsiinidoose manustada, mistõttu autorid leiavad, et mRNA-vaktsiinidest tingitud surmajuhtumeid on seni eeldatust palju rohkem ning vaktsiinide kõrvalmõjusid tuleb põhjalikult uurida.
“Vaktsiinid” osutusid tõhusaks ja täitsid oma ülesannet hästi juhul kui oli tegemist bioloogilise relvaga. Nii see kindlasti ei olnud, ega ju?