Uus eelnõu on tegelikult täiendatud versioon eelmisest, millega Austraalia valitsus mullu välja tuli ja selle eest juba toona kriitikat sai. Nüüd on plaani küll mõnevõrra muudetud, kuid oma sisus on see siiski sama – kui seadus heaks kiidetakse, läheb selle jõustamine meedia- ja kommunikatsioonisektori järelevalveasutuse (Australian Communications and Media Authority, ACMA) kätte, mis saab voli otsustada, millised valeinfoga võitlemise reeglid ettevõtetele kehtestada. See tähendab, et ACMA loob nn valeinfoga võitlemise tarvis oma standardid või kiidab heaks reeglid, mille platvormid, nagu X või Facebook on ise vastu võtnud. Nende riigiasutuse poolt heaks kiidetud käitumiskoodeksite alusel hakkab toimuma ka nn valeinfo leviku piiramine. Ehk teisisõnu saab valitsus voli määrata, mida konkreetselt pidada valeinfoks ja mida mitte, kusjuures pidevalt rõhutatakse, et kehtestatud reeglid peavad kaitsma Austraalia ühiskonda tõsise kahju eest.
Probleem aga on selles, et miski, mida valitsusasutused valeinfoks nimetavad, ei pruugi seda tegelikult olla. Teame ju viimaste aastate kogemusest hästi, et võimude suuniste järgi sotsiaalmeediaplatvormide poolt valeinfoks tembeldatud ja eemaldatud positused on tihti olnud tegelikult täiesti tõesed ja nende levikut on piiratud vaid seetõttu, et võimu vaatest on need olnud mingil põhjusel ebasobivad. Oleme sellisest sotsiaalmeediatsensuurist varem kirjutanud nt siin, siin ja siin.
See, et selliste reeglite kehtides ei lähe tegelikult eemaldamisele mitte valefaktid, vaid tsenseerimisele läheb tõene info, mida võimud mingil põhjusel näha ei soovi, ongi Austraalia eelnõu peamine probleem. Seejuures on see eelnõu oma olemuselt sarnane seadustega, mis teistes riikides või regioonides – näiteks Ühendkuningriigis või Euroopa Liidus – juba kehtib. Valeinfo eemaldamise kohustus kehtestatakse platvormidele ning kui seda ei täideta, võivad ees oodata suured trahvid, mis sõltuvad platvormi pidava ettevõtte globaalsest käibest. Kui näiteks Eurooa Liidu digiteenuste õigusakti puhul on võimalik trahvimäär 6% käibest, siis Austraalias plaanitakse selleks 5%. Ehk summad, mida ettevõtetel rikkumise korral maksta tuleks, ulatuvad sadadesse miljonitesse või isegi miljarditesse eurodesse.
Austraalia eelnõust leiab veel mitmeid orwellilikke momente. Näiteks saab valeinfoga tegelev järelevalveasutus ACMA õiguse nõuda ja ära võtta dokumente ka eraisikutelt, kui hindab, et see on vajalik valinfoga tegelemiseks. Samuti paneb eelnõu platvormidele kohustuse tegeleda kasutajate “meedialase kirjasoskuse” tõstmisega.
Brasiilia ja Austraalia saavad Jumalat tunda 🙂