São Paulo kriminaalkohus mõistis Audato ja Ieda Denardi süüdi selle eest, et paar õpetas oma 15- ja 11-aastast tütart kodus. Vanematele heideti ette, et lapsed on “intellektuaalselt hooletusse jäetud”. Kusjuures kohtunik tõi argumendina esile, et koduõppe kavasse polnud lisatud „soolise ja seksuaalhariduse“ ning „sallivuse ja mitmekesisuse” programme. Veel järeldas kohus, et vanemad ei suutnud lapsi integreerida Brasiilia kultuuri, sest tüdrukud eelistasid religioosset ja klassikalist muusikat Brasiilias populaarsete trap- ja rahvamuusika sertanejo asemel, kirjutab Alliance Defending Freedom (ADF) International.
Riigi prokuratuur soovitas kohtul vanemad õigeks mõista ja tõdes, et vanemad ei olnud lapsi hooletusse jätnud. Prokuratuur tugines tunnistajate ja sõltumatu hariduspsühholoogi hinnangule, mille alusel olid mõlemad lapsed nii sotsiaalselt kui ka akadeemiliselt hästi arenenud. São Paulo madalama astme kohus aga prokuratuuri soovitust ei arvestanud ja mõistis paari tänavu aprillis süüdi, määrates 50-päevase vanglakaristuse. Denarid kavatsevad otsuse apelleerida ja vaidlustada riigi soovi neid vangi panna lastele hariduse andmise eest. Kohtuotsust ei täideta enne, kui São Paulo kõrgem kohus on apellatsioonimenetluses otsuse langetanud.
Denardide sõnutsi asusid nad tütreid kodus õpetama 2020. aastal, mil algas koroonapandeemia ja kui nad mõistsid, et koolid ei suuda kaugõppe korras lastele head haridust anda. Ieda hinnangul sobis koduõpe tüdrukutele äärmiselt hästi ja seepärast otsustas paar koduõppega jätkata ka pärast pandeemiat. Kui Denardid olid 2022. aastal lapsed koolist ametlikult välja võtnud, hakkasid ametnikud koduvisiite tegema ja survestama neid tüdrukuid tagasi kooli registreerima.
Perele õigusabi pakkunud ADF Internationali andmetel süüdistas kohtunik vanemaid selles, et nad „kasutasid tütreid ideoloogilise võitluse etturitena, allutades neid reguleerimata haridusvormile, kus Brasiilia õigussüsteemis puuduvad piisavad mõõdikud, et hinnata tõhusust ja kvaliteeti, välistades samal ajal riigi sekkumise täielikult.“ Audato ja Ieda Denardi, kes on mõlemad pianistid ja räägivad mitut keelt, peavad kohtuotsust üllatuseks. Vanemate sõnutsi ei osanud nad iial oodata vanglakaristust püüde eest pakkuda lastele paremat haridust. „Ema vaatenurgast ei suuda ma ette kujutada diktaatorlikumat riiki kui see, mis tahab mind vanglasse saata, sest ma otsustasin kasutada õigust suunata tütarde haridust ja kasvatust. Minu abikaasa ja mina loodame, et kohus tunnustab meie õigust valida lastele parim haridus ja tühistab selle ebaõiglase süüdimõistva otsuse,“ ütles Ieda Denardi. Audato Denardi lisas, et 50-päevane vangistus sunniks neid eemale tööst ja kodust, kusjuures kumbki vanematest ei tea, mis saab sel ajal lastest.
Igal juhul toob juhtum esile koduõppe ebaselguse Brasiilias, kus enam kui 70 000 last õpib kodus. Riigi ülemkohus otsustas 2019. aastal, et koduõpe ei ole põhiseadusega vastuolus, kuid seda tuleb seadusega reguleerida. Esindajatekoda võttis 2022. aastal koduõppe seaduseelnõu, kuid menetlus jäi senatis seisma. Denardide juhtum, kus esimest korda langetati süüdimõistev otsus kriminaalkorras, on nüüd äratanud kongressi tähelepanu ja hiljuti peetud aruteludes palusid vanemad kongressil koduõpet toetada.
Loomulikult ei tohi lapsi kodus õpetada. Lapsed on ju “riigi” omand ja peab olema riiklik kontroll.
Rahvas peab olema relvastatud ja valmis riigi vastu võitlema. Siis on rahvas elujõuline.
Hea näide on Afganistan – seal käis sõda (vahepeal ka kodusõda) kokku 40 aastat ja rahvas kasvas selle aja jooksul 15 miljonilt 40-le miljonile.
Kasvavad rahvad on lõpuks ikkagi võitja-rahvad.
Sinna Brasiiliasse oleks vaja Talibani. Siis õpivadki kõik tüdruklapsed kodus.
Taliban pooks vahel mõned sõnakuulmatud kohtunikud avalikult ülesse ja see oleks kohtunike kolleegiumile väga tervendav – see distsiplineeriks kohtunikke.
Rahva relvastumist kardab riigivõim nagu tuld ja on ka põhjust kui ei tegutseta rahva huvides. Isegi USA-s üritatakse paljudes osariikides relvaseadusi järjest karmistada.
Mulle tundub, et mitte üksnes laste vaid kogu rahva riigistamisega on tegeletud mitmel pool ja erinevatel aegadel.
Alati on see lõppenud mingi kokku-kukkumisega.
Meenub hiljuti telekast nähtud lugu ühest eesti mehest, kes otsis mehhikos džunglisse kasvanud muistsete maiade püramiide. Ta leidis neid vanu püramiide järjest ja üritas neid seal kaardistada.
Ilmselt oli nendel maiadel samuti rahvas riigistatud (ja ka vastavalt ajupestud). Muidu poleks see rahvas neid püramiide nii meeletult ehitanud.
Lapsi kasvatasid nad üldse lapik-peadeks. Ka laplk-päiseid koljusid leidis see eesti mees seal mitmeid.
Lõpuks lagunes koost nende maiade riigistatud rahvaga tsivilisatsioon.
Kogu see tänane “arenenud maailm” paistab rahva riigistamisega liikuvat sarnast rada ja tulevane kokku kukkumine on juba selgelt prognoositav: riigistatud rahvas hakkab lihtsalt välja surema.
Panen siia pildina ülesse ühe Makroskoobist võetud kaardi, mis seda hästi ilmestab.
See Makroskoobi lugu täispikkuses:
https://makroskoop.ee/euroopas-ei-ole-enam-uhtegi-riiki-mis-suudaks-oma-rahvastikku-taastoota/
Lugesin seda. Makroskoop on minu jaoks üldjuhul “kohustuslik” lugemisvara sest sellist sisutihedat ja argumenteeritud teksti on mujalt eestikeelsest meediast keeruline leida.
Kurb aga kardan et head lahendust ei ole. Hääbumine ja seejärel ehk ka taassünd. Nii nagu ajaloos kombeks.