“Mind teeb murelikuks, et kliimateadlased on muutumas kliimaaktivistideks,” kirjutab professor Ulf Büntgen hiljuti maailma ühes mainekamas teadusajakirjas Nature avaldatud artiklis. Tema sõnul ei tohiks teadlastel olla nende tehtavate teadusuuringute tulemusi puudutavaid huvisid. “Samuti olen mures aktivistide pärast, kes teesklevad, et nad on teadlased,” lisab ta.
Büntgen ei ole kindlasti teadlane, keda keegi võiks pidada “kliima-eitajaks”, nagu seda tehakse paljude teiste teadlaste puhul, kes kliima-kriisi kuulutamist jõuliselt kritiseerivad. Kui mullune aasta maailma ajaloo kõige kuumemaks kuulutati, siis Büntgen oma kommentaarides küll päris nii pika ajavahemiku kohta hinnangut ei andud, kuid kinnitas, et põhjapoolkeral oli tõepoolest tegemist viimase 2000 aasta palavaima suvega. “Kui vaatate ajaloo pikka perioodi, siis näete, kui dramaatiline hiljutine globaalne soojenemine on,” ütles ta. “2023 oli erakordselt palav aasta ja see trend jätkub, kui me kasvuhoonegaaside emissioone dramaatilselt ei vähenda,” lisas ta.
Kvaasi-religioon õõnetamas akadeemilisi põhimõtteid
Ka ajakirjas Nature avaldatud artiklis räägib Büntgen inimtekkelise kliimasoojenemise probleemidest ja sellega võitlemiseks vajalikust kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisest, kuid tema peamine mure on siiski selles, et kliimaaktivism tasalülitab teadust. “Ajendatuna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise rahvusvahelise kokkuleppe jätkuvast võimetusest globaalse soojenemise vastu võitlemisel, vaatamata hiljutisele murettekitavale pinnatemperatuuri tõusule ja sellega seotud hüdroklimaatilistele ekstreemsustele, väidan, et kvaasi-religioosne usk, mitte arusaamine kliima- ja keskkonnamuutuste keerulistest põhjustest ja tagajärgedest, õõnestab akadeemilisi põhimõtteid. Soovitan, et kliimateadus ja kliimaaktivism tuleks kontseptuaalselt ja praktiliselt lahutada,” kirjutab Büntgen.
Büntgen selgitab, et tema artikkel ei ole iseenesest mõeldud kliimaaktivismi kriitikana, kuid ennekõike on ta mures, et aina rohkem kliimateadlasi muutub ise aktivistideks. Seda nad aga tema sõnul teha ei tohiks, kuivõrd teadusuuringute tulemusi ei peaks mõjutama teadlaste isiklikud vaated. “Nagu see käib iga teadustöö kohta, nii tuleb ka nende tööde puhul, mis uurivad globaalseid kliimamuutusi, võtta objektiivsuse taotlemisel arvesse kõiki aspekte. Kuigi mul ei ole probleemi sellega, et teadlased väljendavad kliimaküsimustes avalikult oma seisukohta, näen ma võimalikke konflikte, kui teadlased kasutavad fakte valikuliselt või omistavad probleeme liigselt inimtekkelisele soojenemisele ja seega politiseerivad kliima- ja keskkonnamuutusi,” kirjutab ta.
Üsna sarnase probleemkoha tõi hiljutises Vabaduste Portaalile antud intervjuus välja ka Kanada Guelphi Ülikooli professor Ross McKitrick, kelle sõnul on Lääne ülikoolid muutunud väga vasakpoolseteks ning selline poliitiline häälestatus mõjutab ka teadlasi ja nende teadustöid. “Ma arvan, et paljud neist salamisi mõtlevad, et mulle meeldiks kui mu töö tuleks kasuks vasakpoolsetele poliitikutele ja ma ei tahaks, et see oleks kasulik parempoolsetele. Seega ma ehk isegi võin oma teadustööd seda silmas pidades veidi nö kujundada,” ütles McKitrick.
Läbinisti irratsionaalne “usalda teadust”
Büntgen aga lisab oma artiklis, et enesekriitika ja seisukohtade mitmekesisuseta kahjustavad teadlased lõppkokkuvõttes oma uuringute usaldusväärsust ja võivad nõnda põhjustada laiema avaliku, poliitilise ja majandusliku tagasilöögi.
Selle kõrval on Büntgen mures ka aktivistide pärast. Aktivistid võtavad teadlaste poolt esitatavad argumendid ning proovivad nendega oma tihti radikaalseid ja hävituslikke liikumisi õigustada. “Piiramatu usk teaduslikesse teadmistesse on aga problemaatiline, sest teadusel ei ole õigust absoluutsele tõele ega eetilisele autoriteedile,” kirjutab Büntgen. “Arusaam, et teadus on pigem selgitav kui uuriv, on naiivne ülehindamine, mis võib muuta globaalsete kliimamuutuste keerulise valdkonna laiema avalikkuse jaoks dogmaatiliseks asendusreligiooniks,” lisab ta ja märgib, et aktivistide üleskutsed usaldada või järgida teadust (“follow the science”) on läbinisti irratsionaalsed, sest teaduse abil ei ole tegelikult võimalik üheski kindlas suunas osutada.
Büntgen kritiseerib ka ÜRO valitsustevahelist kliimapaneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC), mis kipub üle hindama teaduslikku arusaamist inimtekkelise kliimamuutuse ulatusest võrdluses varasemate loomulike kliimamuutustega viimase 2000 või isegi 125 000 aasta lõikes. Tema sõnul on kliimaandmete kvaliteet ja hulk liiga madal, et selliseid võrdlusi võimaldada.
Kokkuvõttes ütleb Büntgen, et teadus peaks jääma neutraalseks. “/…/ teadus peaks jääma erapooletuks ja vältima igasugust selektsiooni, liigset omistamist ja reduktsionismi, mis peegeldaks teatud tüüpi aktivismi,” kirjutab ta.
Ainuüksi selle lause pärast “2023 oli erakordselt palav aasta ja see trend jätkub, kui me kasvuhoonegaaside emissioone dramaatilselt (p.o dramaatiliselt) ei vähenda,” ei ole mõtet artiklit edasi lugeda. No milles see vaene co2 süüdi küll on, ilma selleta poleks ju elu.