Cambridge’i ülikooli woke-skandaal: võrdõiguslikkuse professor osutus valetajaks

Endine Cambridge’i ülikooli haridussotsioloogia professor, Ghana päritolu Jason Atta Kwei Arday (1985), kaitses 2015. aastal Liverpooli John Mooresi ülikoolis doktorikraadi. Tema eluloo kohaselt on ta õpetanud sotsioloogiat nii Durhami ülikoolis kui ka Glasgow’ ülikoolis ning avaldanud artikleid kriitilise rassiteooria ja Briti haridussektoris valitseva rassismi kohta. Cambridge’i ülikooli professorina töötas ta alates 2023. aastast, olles ühtlasi sealse võrdõiguslikkuse ja woke-ideoloogia sümboliks. Nüüd saadavad teda loomevarguse ja oma eluloo väljamõtlemise süüdistused. Reede pärastlõunal laeiti Arday aga Londonist surnuna.

Asudes 37-aastasena tööle Cambridge’i ülikooli, kuulutati tollal uhkusega, et Arday on institutsiooni „noorim mustanahaline isik, kes on kunagi professoriks nimetatud”. Prorektor Bhaskar Vira nimetas Ardayd „erakordseks rassi-, ebavõrdsuse ja hariduse teadlaseks”, kes annab tohutu panuse Cambridge’i teadustöösse selles valdkonnas. Prorektori sõnutsi aitas Arday lahendada sotsiaalmajanduslikult ebasoodsas olukorras olevate inimeste, eriti mustanahaliste, aasialaste ja teiste etniliste vähemuste esindajate alaesindatust. Vira kirjeldas, et Arday kogemused näitavad takistusi, „millega paljud alaesindatud rühmad kõrghariduses ja eriti tippülikoolides vastamisi on. Cambridge’il lasub vastutus teha kõik, et seda probleemi lahendada, luues akadeemilisi ruume, kus igaüks tunneb, et ta kuulub sinna.“ Seejärel pälvis Arday arvestatava tuntuse meedias, ta sai mitu audoktorikraadi ning lausa „akadeemilise superstaari” nimetuse. Veel tänavu kevadel pidas võrdõiguslikkuse musterkujuks nimetatud Arday Briti sotsioloogiaühingus avakõne, milles kirjeldas, kuidas valged konservatiivsed ja parempoolsed aktivistid kasutavad sama õpikut, et rünnata mustanahalisi akadeemikuid. Ta nimetas seda vähiks, mis tuleks akadeemilisest maailmast välja juurida. 

Kuid juulis ilmusid tõsised süüdistused, kus Ardayle heideti ette akadeemilist ebaausust ja plagiaati. Genti ülikooli filosoof ja end rassirealistiks pidav Nathan Cofnas väitis, et Arday doktoritöö „Üliõpilasõpetajate omavahelise mentorluse uurimine reflektiivse praktika toetamiseks tegevusuuringu kontekstis“ on plagiaat. Tema doktoritöös on enam kui 100 lõiku, mis sarnanesid Londoni Bruneli ülikooli üliõpilase Paula Zwozdiak-Myersi doktoritööga, mis oli avaldatud kuus aastat varem. 

Kusjuures sarnase hoiatuse oli ülikoolidele andnud juba 2023. aastal Plymouth Marjoni ülikooli emeriitprofessor Dave Harris, kelle hinnangul viitasid professor Jason Arday töö olulised osad tõsisele loomevargusele. Tollal väitis Cambridge’i ülikool, et Arday akadeemilises aususes kahtlejad tegid seda rassistlikel motiividel ja Ardayd oli tabanud alatu kampaania. Mullu heitis Ardayle plagiaati ette ka ajakirja Times Higher Education reporter Jack Grove. Kuid viimase kohta esitas Arday kaebuse Londoni politseile, mis algatas neli kuud kestnud uurimise. Hiljem tunnistas Londoni politseiülem Mark Rowley, et Grove’i uurimine tulnuks juba varem lõpetada, sest midagi polnud uurida. 

Selle kõigega aga Arday skandaal ei ole piirdunud, vaid kahtluse alla on sattunud paljud tema väited oma elu kohta. Näiteks diagnoositi Arday sõnutsi tal kolmeaastasena autism ja kuni 11-eluaastani ta ei rääkinud. Lugeda ega kirjutada polevat ta osanud 18. eluaastani, aga see-eest olevat ta jooksnud kuue päevaga 600 miili (966 km) ja kogunud heategevuseks enam kui 5 miljonit naela (u 5,85 miljonit eurot), kui jooksis 35 päevaga 30 maratonil, sh ühel sääreluumurruga. Veel on ta aastate kestel selgitanud, kuidas pärast Cambridge’i professorina tööle asumist on teda internetis solvatud ja maskis, relvastatud mees olevat tulnud teda lausa töö juurde ähvardama. Tema vanemate koju olevat aga saadetud sea pea ja Londoni politsei olevat teinud kindlaks, kust sea pea oli ostetud. 

Augustis ilmunud artiklis tõsteti aga esile paljud asjaolud, mis Arday lugudes kinnitust ei leidnud. Näiteks polnud tema töökoha valvekaamerate salvestistel ühtki maskis, relvastatud ja ähvardava mehe intsidenti ega olnud ka teised töötajad olukorrast teatanud. Arday vanemate juurde viidud sea pea loo toetuseks ei leitud samuti ühtki tõendit ning Londoni politsei eitas, et selline uurimine üldse kunagi oleks olnud. Kui artikli autor küsis Ardaylt tõendite puudumise kohta, vastas too: „Ausalt öeldes arvasin, et sa lihtsalt usud mind. Miks ma peaksin valetama?“ Ka mehe väited oma suhtlemissuutlikkuse kohta on kahtluse alla seatud, sest endiste kaasõpilaste sõnutsi oli ta põhikoolis kaunikesti jutukas olnud. Mõnel juhul on Arday pärast küsimusi oma saavutusi ka ise tagasi pööranud, nt maratonide ja heategevuseks kogutud summade puhul on ta „täpsustanud”, et kuulus heategevusrühma, mille nime ta õiguslikel põhjustel avaldada ei saa.

5. augustil avaldas Arday tagasiastumise kirja, kus selgitas: „Kuigi kriitika on akadeemilise elu vältimatu osa, on minu kogetu läinud palju kaugemale akadeemilisest erimeelsusest. Visad süüdistused, spekulatsioonid ja avalikud kommentaarid on avaldanud mulle ja mu lähedastele sügavat mõju.“ Seega oli Arday sõnutsi ainus viis peatükki lõpetada, lahkudes professori ametist. Kuid tema otsust ei tohiks tõlgendada, et kaotatud oleks usaldus tema töö vastu või nende väärtuste vastu, mis teda Cambridge’i tõid. „Samuti ei tohiks seda ekslikult pidada minu ümber levivate jutustuste aktsepteerimisena. See on lihtsalt otsus, mille on teinud inimene, kes on jõudnud piirini, mida kelleltki mõistlikult oodata võib,“ kirjutas Arday. 

Arday juhtumiga on kaasnenud tohutu skandaal Suurbritannia meedias, kus süüdistatakse woke-ideoloogiat ning võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse nõudeid. Kõige enam kritiseeritakse Cambridge’i ülikooli ja heidetakse koolile ette hädist värbamissüsteemi ja otsustusvõimetust ning sedagi, et Arday võidi kiirmenetlusega ametisse nimetada, et ülikool saaks tema kuvandist kasu lõigata. Tuntud teadlased on ülikoolile saanud ühiskirja, milles nõuavad sõltumatut uurimist, kuidas Arday üldse ametisse nimetati. Teadlaste hinnangul palkasid mehe need, kes tahavad kiiresti lahendada enda ette kujutatud mitmekesisuse probleemi.

Cambridge’i ülikool on algatanud Arday akadeemiliste kvalifikatsioonide ja auametite uurimise ega soovi enne uurimise lõppu kommentaare jagada, kuid lubab tulemusi arvestada värbamisreeglite juures. 

Jason Arday mälestusteraamat „Great And Unfortunate Things“, mille kaasautor on Eve Claxton, ilmub Ühendkuningriigis augusti lõpus.