Tõenäoliselt ei jäänud ka meil Eestis kohapeal märkamata, kuidas Poolas alustati kohe pärast uue valitsuse ametissesaamist sealse avalik-õigusliku või riikliku meedia sulgemist. Sealjuures kanaleid pistik-seinast-välja meetodil ka lihtsalt eetrist maha võttes. Demokraatia taastamise protsessi Poolas on muuhulgas kuulunud käesoleva aasta alguses ka politsei tungimine tänasele valitsusele poliitiliselt meelestatuselt opositsioonilise presidendi lossi ning endise siseministri ja asesiseministri vahistamine uute võimude poolt.
Poola riigimeedia aga oligi kahtlemata eelmise valitsuse ja koalitsiooni poole kaldu. Kui mingis riigis ongi avalik-õiguslik või ka otse riiklik meedia, siis ei saagi olla õige või demokraatliku riigi seisukohalt pädev olukord, kus mistahes poliitiline partei surub maksumaksja raha eest tööle ebatervelt suure osa ühemõtteliselt endameelseid ajakirjanikke või ka ajakirjandusjuhte, kes erapooletut meediat teeseldes hoopis meelsuslikku agendažurnalismi teostama asuvad. Poola riigimeedia saavutused eelmise valitsuse vahel lausa pühalikul ülistamisel ületasid selgelt hea maitse piirid vähemalt tervemõistlikult toimiva lääneriigi vaimse kliima perspektiivis. Oligi ilmselge, et süsteem vajas reformi.
„Kirjad Jüri Ratasele“
Aga kas ei saa seda parteilist ilmselget kallutatust süüks panna ka mitme meie ajastu ringhäälingu kohta kunagi enne? Mõtleme kasvõi „Kirjad Jüri Ratasele“ projekti peale aastal 2019. Seda olukorras, kus koalitsiooni olid kokku panemas kolm erakonda, kes olid valitud demokraatlikel valimistel parlamenti ja kellel oli selleks nii seaduslik õigus kui ka mandaat rahvalt. Nimelt olukord Eestis meenutaski ka väikestviisi just Poolat siis, kui seda valitses enne pikalt progressivistlik või vasakliberaalne meelsuskond, kes oli samamoodi mehitanud rohkelt avalikke asutusi (sealjuures paljude meelest ka jõustruktuuride ja kohtute osad harud) endale sobivate meelsuskonnakaaslastega. Poola paremkonservatiivid üldjoontes vastasidki 2015. aastal valimisi võites eelnevale võimule sarnasel moel ja mehitasid omakorda võimalikult erapooletutena ette nähtud institutsioonid endameelsete aparatšikutega.
Kuid kas aastal 2019 Jüri Ratase valitsus pani mõne meediakanali kinni? Kuidas oleks meie või rahvusvaheline üldsus reageerinud toimuvale siis, kui ühel hetkel oleks toonane koalitsioon reageerinud meedias tehtavale ilmselgele poliitiliselt kallutatud propagandale pistiku seinast välja tõmbamisega või siis teletorni ülevõtmisega? Toonased võimud oleks ju võinud toetuda argumendile, et Rahvusringhäälingu nõukogus on mittepoliitikust eksperdina kummalisel kombel hoopis Reformierakonna pikaajaline liige Paavo Nõgene! Kuitahes hirmsate kurjategijatega tegemist poleks – oleks samuti täiesti mõeldamatu, et keegi võiks nende vahistamiseks tungida mistahes oludes meie ametisoleva riigipea residentsi. Välja arvatud ehk juhul, kui riigipea enda turvalisus oleks parasjagu lossis viibivate kriminaalide tõttu ohustatud. Ükskõik millise olukorra muutmine või parandamine käib vähemalt meie arusaamades riigivõimu toimimisest ikkagi tsiviliseeritult. Eelmise valitsuse poolt või ajal ametisse määratud struktuurid, mis ei esindanud diktatuuri ka Poolas, vaid rahva poolt demokraatlikult valitud enamust, muudetakse vajadusel ära või ka reformitakse ikka vastavalt sellele, et protsessid ei oleks mitte ainult formaaljuriidiliselt korrektsed, vaid jätaks sellise mulje ka nii riigis sees kui sellest väljaspool. Nagunii valitsuse moodustanud koalitsioonil, kes sai riigis samuti demokraatlike valimiste tulemusena võimule, puudub demokraatlikus riigis vajadus asuda päevapealt represseerima vastaseid või võtma kedagi eetrist maha jõumeetoditega. Välja arvatud juhul, kui endal ongi miskit tõsist hoopiski karta või hoopis sisemine ebakindlus panebki võimu iseennast alateadlikult või teadlikult mingis aspektis illegitiimsena tundma. Poola puhul näitaski ju võimu vahetumine aga justnimelt seda, et mistahes propagandamehhanismid või kelle iganes ametisse pandud kallutatud ametimehed ei suutnud võimu vahetumist kuidagi oma kurjade salaplaanidega ikkagi takistada.
Peaminister Tusk ja Venemaa mõjud
Eriti raevukalt reageeriski endine opositsioon aga aasta 2023 suvel vastu võetud otsusele asutada parlamendikomisjon, mis asuks uurima aastatel 2007-2022 võimaliku Venemaa mõjutustegevuse tõttu tegutsenud ametiisikute (kuid sealjuures ka ajakirjanike) tegevust. Õigusega säärastele „tuvastatud“ Venemaa mõjule allunud isikutele mitte anda riigisaladuse luba ja võimalust töötada kümne aasta jooksul avalike vahendite eest vastutaval ametikohal. Poola opositsioon tituleeris vastuvõetud otsuse või seaduse nimega “Lex Tusk”, sest tollal veel Poola endine peaminister Donald Tusk väitis, et vastavad uurimised on spetsiaalselt ette võetud eesmärgiga välistada tema enda või siis tema opositsioonilise ringkonna poliitikute kandideerimist avalikku või poliitilisse ametisse. Muuhulgas toonase koalitsiooni poolt vene propagandamõjude tõrjumise põhjendusega loodud uurimiskomisjoni loomise vastu asusid jõuliselt võitlusse (kutsudes Euroopa Liitu ja rahvusvahelist üldsust Poola valitsust omakorda plaanitava eest karistama) ka rahvusvahelised vasakpoolsed ajakirjanikeorganisatsioonid nagu näiteks Piirideta Reporterid.
Eestis pole antud teemal Poola välispoliitika üle käivates aruteludes eriti arutatud, kuid oma eelmisel peaministriperioodil, nagu ka hiljem Euroliidu ühe juhina tegutsedes, oli Donald Tuski poliitika ja retoorika suunatud suuresti just koostööle Venemaaga. Kohe Tuski peaministriperioodi alguses keelduti USA pakkumisest paigaldada Poolasse raketitõrjesüsteeme Vene ohu tõrjumiseks, sest raketikaitsekilp hoopiski suurendavat Poola julgeolekuriske. Suhete parandamine Venemaaga oli üks Tuski peamisi prioriteete kohe pärast valimisvõitu aastal 2007 ning ka tema esimene visiit toimus Kremlisse. Hiljem on ta aga erinevatele Venemaaga seotud korruptsioonisüüdistustele vastanud, et need süüdistused olevat hoopiski toonase valitsuspartei kokkumäng Kremliga tema vastu. Mis on paradigmaatiline süüdistus kõikide mitteprogressivistlike parteide ja poliitikute suunal poliitilistelt ringkondadelt eriti ka USAs, kellel endal on vahel Venemaaga varasemalt ehk liialt soojad sidemed olnud.
Vene gaasi lõksus
Pärast Venemaa poolt alustatud sõjalisi agressioone hakkas Tusk aga tõepoolest ka hoiatama, et Euroopa ei peaks Venemaast sattuma liialt suurde energiasõltuvusse. Kuid tsiteerigem Poola toonast peaministrit (ametis 2007-2014) Tuski ennast aastal 2009 Spiegelile antud intervjuust kõigest pool aastat pärast Gruusia-Vene sõda: „Me peaksime töötama koos Venemaaga: kogu Euroopa Liit peaks seda tegema. Kuid samas ei peaks me hellitama mingeid illusioone Venemaa kavatsuste suhtes“. Krimmi poolsaare okupeerimisega Venemaa poolt 2014. aasta 20. veebruaril vallandunud Ukraina sõja algusest täpselt kahe kuu pärast 21. aprillil 2014 käis toonane peaminister Tusk aga majanduslehes The Financial Times välja idee Euroopa Liidu ühisest gaasiostmisest Venemaalt, mis viivat meid tagasi Euroopa projekti juurte juurde. Lisaks hoiatas Tusk ka tõepoolest selle eest, et mitmed ELi riigid on Gazpromi monopolist sõltuvuses ja seda peaks diversifitseerimisega vähendama. Samuti soovitas Tusk mitte ära põlata Euroopas endas ja eriti idapoolsetes liiduvabariikides leiduvate fossiilkütuste keskkonnasõbralikku tarvitamist. Üheks oma „plaani“ õigustuseks tõi Tusk ka ohu, mis võiks kaasneda sellega, kui Venemaa hakkaks teadlikult pidurdama gaasitarneid osadesse EL riikidesse, mis juba aastal 2009 eelmise vaidluse (sic!, ingl k dispute) ajal Ukrainaga korra aset leidis. Mõni kuu pärast oma suure plaani esitamist, mis tegelikkuses tähendas aga ikkagi hoopis vene gaasile ja selle vältimatusele rohelise tule andmist Euroopa majandustuleviku ühe põhialusena, valiti Donald Tusk Euroopa Liidu Ülemkogu presidendiks, millisel ametipositsioonil tegutses ta kuni aastani 2019. Venemaaga kõiki võimalusi otsides kompromissi tegemine oli tollasel perioodil „euroopameelseks“ või „läänelikuks“ peetava poliitika üks vankumatuid osi (Nicolas Sarkozy ja Angela Merkel olid ehk toonase ajastu suurimateks vene-apologeetideks).
Idaeurooplasel oli võimalus sama mentaliteeti omades olla „tubli“ ja „progressiivne“, hoolimata oma vaesusest ja rumalusest ning muuhulgas ka alateadlikust russofoobiast tulenevast võimetusest mõista kultuurilise marksismi ja uue multikulti maailma tõelist suurust. Poola Tuski juhitud toonase opositsiooni seisukohad sisaldasidki endas elementi, mille kohaselt Poola valitsus Mateusz Morawiecki ja Jarosław Kaczyński juhtimisel on Venemaaga ülemäära ja vastutustundetult tülinoriv ning kuidas vene gaasi olulisust ei suudetavat mõista. Selline näiski olevat justnimelt Poola opositsiooni üks üldlevinud arusaamu veel ka enne täiemahulise Ukraina sõja algust aastal 2022, mida ei suudaks ka ise tõeseks pidada, kui poleks säärast juttu korduvalt pidanud eri koosviibimistel kuulma, kui seda seletasid emotsionaalselt mitmed Poola opositsioonimeelsed liberaalsed professorid.
Vene-sidemeid peaks ka Eestis uurima
Võimalik ja pigem ikkagi tõenäoline, et ka Tusk ei tegutsenud mingi otsese Venemaa mõju all. Küll aga esindas ta ühemõtteliselt Saksamaale ülikasulikke seisukohti ning retoorikat ja Euroopa Liidu juhtkonna vahel lausa fundamentaalset, ultraprogressivistlikku agendat pea kõikides olulistes aspektides. Ehk Saksamaa sai toetust Vene gaasiäri jätkumisele pisikese kriitikaga, Tusk aga ametikoha, mis viis ta vähemalt fotole (kuigi teisejärgulise suurusena) maailma suurte ja päris poliitikute sekka. Kas mingit eraldi Vene sidemete uurimise komisjoni oli Poolale ka päriselt vaja, on raske sealseid päris olusid täpselt tundmata vastata. Äkki selline komisjon oligi tõepoolest loodud teadlikult poliitilise opositsiooni võimalikuks tasalülitamiseks näidishukkamiste kaudu justnimelt aasta 2023 valimisteks. Selge on aga see, et säärast Vene sidemete komisjoni, millel olnuks voli ka päriselt miskit uurida ja inimesi siduvalt tunnistama kutsuda, oleks ilma ühegi kahtluseta vajanud ja vajab veelgi rohkem täna justnimelt Eesti ise. Kahtlasi Venemaal äriajamisi ning varasemaid teadlikke Venemaa ning ka Hiina huve kaitsnud ning Eestile kahjulikke otsuseid teinud isikute (sh tõenäoliste propagandistide) ring, kes täna sõnades teevad aga täiesti vastupidist ja saavad selle eest olulisi ameteid, on just meie poliitikas ja ärielus anomaalselt palju. Eriti oluline oleks säärase tõde väljaselgitava ja pahalastele lõpuks ka päris moraalset või juriidilist halvakspanu kaasa toova uurimisorgani moodustamine aga just Saksamaal ning ka Brüsselis endas.
