Kas me elame praegu kliimakriisis? “Sõna “kriis”ei ole teaduslik termin,” vastab sellele küsimusele keskkonnauuringute ja teaduspoliitika ekspert dr. Roger Pielke Jr. Teadlased, ka need, kes koostavad valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) teadusaruandeid, ei kasuta kliimast rääkides sellist sõnavara, selgitab ta. “Kui te vaatate IPCC aruandeid, siis te ei leia sealt sõnu, nagu apokalüpsis, katastroof, kriis, eksistentsiaalne oht, kliimahädolukord või muud sellist. Nii räägivad aktivistid ja poliitikud,” tõdeb Pielke.
Kusjuures IPCC aruannetes tegelikult väljendatuga – need võtavad enda alla tuhandeid lehekülgi – soovitab Pielke end kõigil kliima teemade vastu huvi tundvatel inimestel kurssi viia. “Seal on mõned üllatavad järeldused, mis on vastuolus sellega, mida näete, kui lülitate sisse televiisori või loete oma lemmik meediaväljaannet,” selgitab ta. Pielke räägib siin eelkõige ekstreemsete ilmaolude esinemisest. Meedias laiemalt on nüüdseks täiesti tavaline kõiki vähegi keerukamaid ilmaolusid siduda inimtekkelise kliimamuutusega. Meile öeldakse, et inimkond on fossiilkõutuseid kasutades põhjustamas rohkem torme, orkaane, üleujutusi, maalihkeid jms. Tegelikkusega need väited aga kokku ei lange. Pielke sõnul on IPCC hinnangul võimalik inimtegevusega seostada vaid vähest osa muutuvast ilmastikust. Täpsemalt puudutab see tema sõnul seda, et mõnes Maa piirkonnas sagenevad kuumalaineid, teisal jälle sajab veidi rohkem vihma. “Kuid orkaanide arv ei ole suurenenud. Need ei ole muutunud intensiivsemaks. Sama kehtib ka üleujutuste, põua ja talviste tormide kohta. IPCC ei hinda ka metsatulekahjusid, sest need sõltuvad paljudest muudest teguritest peale kliimaprotsesside,” ütleb Pielke. “Kui te vaatate IPCC aruannet, siis leiate selle olevat palju nüansirohkema, oma vaatelt palju mõõdukama, kui see, mida näete poliitilistes aruteludes või meedias,” lisab ta.
Hirmu õhutamine: aktivistide taktika
Paraku on tõsi, et maailma mõjukad poliitikud ja kliimaaktivistid räägivad meile vahetpidamata kohe saabuvast kliimakatastroofist, nimetades näiteks käesolevat aega juba keemise ajastuks, saabuvat põrguks ja selgitades, et ookeanid on keema läinud. Tõsi on ka see, et ajakirjandus võimendab neid sõnumeid, sidudes pea kõik keerukamad ilmaolud põhjendamatult kliimamuutustega.
Miks seda siis selliselt esitatakse? Pielke sõnul otsustasid aktivistid umbes 20 aastat tagasi oma sõnumi kohaleviimiseks hakata kliimapoliitikat seostama ekstreemsete ilmastikunähtustega. “Seda tehti muutuste esile kutsumise teooria alusel, mille kohaselt siis, kui inimestes tekitatakse ärevust, kui neid hirmutatakse, kui seostatakse kliimamuutused mingi otsese eksistentsiaalse ohuga, on tõenäolisem, et nad toetavad ka kliimapoliitikat,” ütleb Pielke. See tähendab, et ehkki mingeid andmeid näiteks selle kohta, et kliimamuutused toovad kaasa sagedasemad ja võimsamad orkaanid, ei olnud siis ega ole ka praegu ja tegelikkus on hoopis vastupidine, hakati seda siiski väitma. Pielke kommenteerib, et selline strateegia ei ole kuigi viljakas poliitiliste muutuste esile kutsumisel, sest vale tuleb ju lõpuks välja.
Ta toob veel ühe näitena välja, et 2018. aastal avaldas IPCC oma raporti, milles räägiti 1.5 soojenemise sihist aastaks 2030 võrreldes eelindustriaalse ajaga. “Mõned aktivistid hakkasid sellest lähtuvalt rääkima, et järele on jäänud vaid 12 aastat, et maailma päästa. 2030 on üsna pea tulemas ja ma arvan, et praegu ei usu keegi, et 1. jaanuaril 2030 maailm ära kaob või plahvatab või et tuleb mingi suurem katastroof, kuna seda eesmärki ei õnnestu täita,” märgib Pielke. “Kliimamuutus on paratamatu protsess. Sellel ei ole kindlaid tähtaegu, mida me saaksime ette näha või ennustada. Muidugi me tahame oma mõju planeedile minimaalseks muuta, aga selline tähaegade seadmine ei ole osutunud eriti tõhusaks poliitiliseks strateegiaks,” ütleb ta.
Kusjuures ta toob hirmutamise kohta veel välja ühe analoogia, mis sellise taktika valinud poliitaktiviste mõtlema võiks panna. “See kõik on natuke nagu massihävitusrelvadele viitamine Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis, et luua argumente Iraagi vallutamiseks (2003. aastal – HS). See tõi lühikeses vaates kaasa mõningad otsused, kuid luurekogukond kaotas pärast seda pikaks ajaks oma usaldusväärsuse,” ütleb ta. “Nii et minu soovitus on püüdega inimesi hirmutada ettevaatlik olla. Eriti seetõttu, et kliimapoliitika – ja ma arvan, et kliimapoliitikas peaksime olema edukad – on pikaajaline, seda tehakse paljude aastakümnete kestel ja inimesi ei saa kõik need aastakümned hirmu all hoida,” lisab Pielke.
Planeedi muutlik kliima ja inimese tektitatud muutused
Pielke omab akadeemilisi kraade matemaatikas ja politoloogias ning on juba aastakümneid uurinud keskkonna- ja kliimapoliitikat ning sel teemal arvukalt töid avaldanud. Praegu on ta Colorado ülikooli (Boulder) keskkonnauuringute osakonna professor, kuid teatas hiljuti sellelt positsioonilt lahkumisest. Enda sõnul tahab ta rohkem keskenduda poliitikauuringute läbiviimisele ja mõttekoda American Enterprise Institute, kus ta on on mitte-residendist vanemteadur, pakub selleks paremaid võimalusi. Samuti on ta aktiivne kirjutaja – tal on oma väike väljaanne nimega The Honest Broker, milles ta kliima teemasid ning sellega seotud poliitikaid avab ja analüüsib.
Huvitav on seejuures välja tuua, et Pielke isa, Roger Pielke Sr., on tuntud kliima- ja atmosfääriteadlane, kelle üks oluline kriitika on olnud, et inimtegevuse mõju kliimale käsitletakse liialt kitsalt. “Inimene muudab märkimisväärselt globaalset kliimat, kuid seda mitmel erineval viisil, lisaks süsinikdioksiidi kiirgavale mõjule,” on Pielke Sr. kirjutanud.
Oma raamatus “The Climate Fix” (“Kliimaporbleemi lahendmine”) on Pielke Jr. oma isa teaduspanusele otseselt viidates märkinud, et tema jaoks ei ole kunagi olnud küsimus selles, kas inimkonna CO2 emissioonid omavad kliimale mingit mõju. Jah, tema sõnul omavad. Ent sarnaselt oma isale kritiseerib ta pelgalt sellele keskendumist, sest sel juhul ei arvestata poliitikas teisi olulisi, sh inimesest tulenevaid, tegureid, mis kliimat ja keskkonda mõjutavad.
Pielke Jr. ütleb, et kliimast rääkides tuleb esmalt mõista, et me elame planeedil, mille kliima on läbi ajaloo olnud väga muutlik ja vahel ka ülimalt ekstreemne. “Kui me vaatame näiteks ajas tagasi 1870ndatesse aastatesse, siis toona toimus eriti võimas ilmastikusündmus El Niño, mis võis toonastele allikatele tuginedes põhjustada umbes 4% toona maailmas elanud inimeste surma,” räägib Pielke. Meile ebasoodsate ilmastikusündmuste ehk looduskatastroofide tõttu peab inimkond Pielke sõnul pidevalt tegelema enda parima võimaliku kaitsmisega nende vastu. “Me oleme leidlikud ja mida jõukamaks me saame, seda paremini me sellega toime tuleme,” ütleb ta.
Teisalt on Pielke hinnangul selge, et inimeste jalajälg on midagi, mis mõjutab ka kliimat ning seeläbi kogu elusloodust. “Kõik, kes on kunagi lennanud lennukiga ja alla vaadanud, peavad tunnistama, et inimkonna jalajälg on vaieldamatu. See muudab ka ilmastikumustreid ja põllumajanduse kaudu atmosfääris olevat niiskust,” selgitab ta. Pielke sõnul on seega selge, et kui inimkond mingil määral kliimale mõju avaldab, on sellel kindlasti ka mingi mõju kogu ökosüsteemile.
Teadlaste konsensusest
Seejuures on oluline tähele panna, et Pielke ei räägi inimese mõjust kliimale viisil, nagu seda teevad poliitikud ja aktivistid, viidates ühele 2013. aasta uuringule, mis väitis, et “97% kliimateadlasi tunnistab inimtekkelist kliimasoojenemist”. Sellele uuringule viitamist kui väidetavat tõestust sellele, et kliimateaduses valitseb laiaulatuslik konsesnsus, et inimesed on põhjustamas kliimakatastroofi, ei takista ka asjaolu, et see lükati juba juba 2014. aastal veenvalt ümber – teine teadusuuring paljastas selle vigase metoodika.
Tegelikkuses, kinnitab ka Pielke, on kliimateaduses erinevaid positsioone üksjagu. Tema sõnul tekib nn teaduslik konsesnsus erinevate teadlaste erinevate vaadete tulemusel. “Konsensus ei ole nagu piiblitekst. See ei ole midagi, mida peab järgima. See on hetkeseisund, mis näitab, milline on praeguste teadmiste raskuskese ja kuidas teadlased selle keskse väite ümber jaotuvad,” selgitab ta.
Seejuures ei ole tema sõnul päris nii, et teadlased, kelle sõnul CO2 rolli kliimamuutustes ei peaks üle tähtsutama, asetsevad sellest konsesnsusest väljaspool. Näiteks kliimateadlane Judith Curry, kes on olnud ka Pielke kolleeg Colorado ülikoolis, selgitab oma raamatus“Climate Uncertainty and Risk: Rethinking Our Response” (“Kliimaga seotud ebakindlus ja riskid: meie tegevuse ümbermõtestamine”), et see, kuidas CO2 atmosfääris käitub, selle soojendav mõju, on meile üsna hästi selge. Samuti teame Curry sõnul seda, et inimtekkelised CO2 emissioonid on kasvanud koos pinnatemperatuuride kasvuga alates aastast 1860. Ent see ei tähenda, et me teaksime, kui suur mõju kliimamuutusele on inimestel tegelikult olnud. Samuti ei oska me Curry sõnul hinnata, mil määral kliima 21. sajandil reaalselt muutub ega ka seda, kas kliimasoojenemine on üldse kuidagi ohtlik.
Pielke sõnul lähevad tema endise kolleegi Curry hinnangud täielikult tema poolt defineeritud teaduskonsesnsuse raamidesse – teisisõnu, väited on tõesed ja küsimused asjakohased. Pielke toob välja, et on palju asju, mida teadlased kliimat käsitledes hinnata ei oska. “Üks näide on Vaikses ookeanis asuva veealuse vulkaani Hunga Tonga purskamine 2022. aastal, mille tõttu lisandus stratosfääri tohutu hulk veeauru. Teadlased alles hakkavad avaldama uuringuid selle mõjust kliimale,” selgitab ta.
Kusjuures oluline on märkida, et kliimateadusel seisab praegu ees ka kohanemine, sest kliimamudel, mida on kõige laialdasemalt tuleviku prognoosimiseks kasutatud ja jätkuvalt kasutatakse, on osutunud liialt ekstreemseks, st liialt kuumaks. Selle peamine eeldus oli, et kogu maailmamajandus hakkab aina rohkem toetuma kisivöeenergiale, mistõttu vabaneb aina enam CO2-te, mis siis omakorda kliimat soojendab. Jah, Hiina ja India kasvatavad kivisöe kasutamist, kuid suurest osas maailmas pole seda juhtunud. Selle tulemuseks on tõsiasi, et kõige ektreemsemate mudelite puhul ollakse reaalsuest sedavõrd kaugele liigutud, et need ei ole enam ajakohased. Pielke sõnul ongi teaduse üks olulisi omadusi iseennast aja jooksul korrigeerida, varasemaid eksiarvamusi tunnistada ja edasi liikuda. Ka ekstreemsete kliimamudelite ekslikkust on teaduskogukond ise tema sõnul tunnistanud ja nüüd peabki järgnema otsus. “Kas me hoiame nendest ekstreemsetest mudelitest ikkagi kinni? Poliitaktivistidele on need vägagi kasulikud, aga need ei ole usaldusväärsed teenäitajad selle kohta, milline meie klimaatiline ja majanduslik tulevik olema saab. Praegu teadlaskond selle küsimusega tegelebki ja see on tõeline tuleproov, kas teadus suudab iseend korrigeerida,” ütleb Pielke.
Energiapoliitika muutmisel tuleb arvestada, et kulu oleks inimestele vastuvõetav
Kuivõrd kliimamuutuste tuleviku teemal on erinevaid vaateid, siis Pielke sõnul ongi tark poliitika selline, mis eelkõige arvestab riskidega. “Kui me tahame neid riske juhtida, siis minu arvates ei vali me mitte seda tulevikku, mida me tahaksime näha või mis meile meeldib, ei panusta sellele, vaid proovime end teha vastupidavaks kõigile võimalustele,” ütleb Pielke. Nii on ta ka veendunud näiteks selles, et inikonnal tuleb paratamatult oma CO2 emissioone, mis tulenevad fossiilkütuste põletamisest, vähendada.
Kuid siin on tema sõnul ka ilmselge probeem – 85% maailmamajandusest endiselt toetub fossiilkütustele. Seejuures tasub Pielke sõnul tähele panna ka seda, et Maal on umbes viis miljardit inimest, kellel ei ole sel viisil võimalik energiat tarbida, nagu me Läänes seda teeme. Ehk ka nemad tahavad oma elujärge parandada ja see tähendab energiavajaduse suurenemist. “Seega on lihtne öelda, et lõpetame fossiilkütuste kasutamise, kuid tegelikus elus on küsimus selles, kuidas seda teha nii, et sellega seotud kulu oleks inimestele vastuvõetav,” ütleb Pielke. Ehk tema sõnul on mõistlik liikuda järk-järkult, st esmalt eemale kivisöest, asendades selle näiteks maagaasiga, kasutada tuumaenergiat jne. Kõik see nõuab Pielke hinnangul loosungite asemel jäjrepidevat poliitilist juhtimist ega saa tulla üleöö. “See on kohutavalt keeruline probleem, kuid mitte ületamatu. Me (inimesed – HS) teeme keerulisi asju. Näide, mida ma sageli kasutan, on inimese eluea pikenemine. 100 aasta jooksul on inimese eluiga planeedil Maa kahekordistunud. See ei juhtunud tähtaegade või eesmärkide tõttu,” ütleb Pielke.
Ehk Pielke sõnl on õige kliimapoliitika selline, mis arvestab väga selgelt inimeste energiavajadusega ja teisiti see võimalik ei ole. See peab olema areng, mitte hirmutamisel ja sunnil põhinev liikumine – sunni rakendamise võimalikkusse Pielke demokraatlikes ühiskondades ka ei usu. Ta ise toetab tarka kliimapoliitikat ja märgib, et kliimadebati puhul asub ta kuskil selle keskosas. “Ma ei kavatse panust teha saabuva apokalüpsise peale ega kavatse panust teha ka selle peale, et kliimamuutus on pettus või et seda ei ole olemas,” selgitab ta. “Me tahame energia- ja kliimapoliitikat, mis tõstab meie vastupidavust. Ja tegelikult on nii, et ükskõik kummal poolel sa oled, siis tarka poliitikat, mis energiat odavamaks ja puhtamaks muudab, teeb selle kättesaadavamaks ja arvestab energiajulgeolekuga, toetaksid sa ikka. Kui see poliitika kiirendab ka süsinikuemissioonide vähendamist, siis on ju hästi,” lisab Pielke.
