Euroopa Komisjoni avalduse järgi võimaldab turvaliste päritoluriikide nimekiri liikmesriikidel kiiremini varjupaigataotlusi neist riikidest menetleda, sest on ebatõenäoline, et neid taotluseid rahuldataks, kirjutab Reuters. Turvaliseks tunnistatud riikide seas on esialgu Kosovo, Bangladesh, Colombia, Egiptus, India, Maroko ja Tuneesia.
Euroopa riikidel on sisserändajatega tõsiseid keerukusi, alustades tervishoiust, haridusest, tööturust ja eluasemetest ning lõpetades üha kasvava kuritegevusega. Paljud liikmesriigid on taastanud ajutise piirikontrolli, näiteks Saksamaa, Holland ja Prantsusmaa, aga ka Austria ja Taani. Nõnda on paljud liikmesriigid palunud muuta ELi rändepoliitikat, et rohkem sisserändajaid kiiremini tagasi saata.
Vastuseks sellele tegi Euroopa Komisjon ettepaneku muuta 2023. aasta rändepaketti, mida täies mahus tuleb rakendada 2026. aastast. Muudatusettepanekud keskenduvad peamiselt sellele, kuidas varjupaigamenetlusi kiirendada ja lihtsustada ning tagasisaatmisotsusega varjupaigataotlejaid päriselt tagasi saata, sest praegu saadetakse neist tagasi vaid 20% kogu ELis.
Ühe meetmena on tehtud ettepanek koostada turvaliseks peetavate päritoluriikide loetelu, kuhu praegu on komisjon määranud seitse riiki: Kosovo, Bangladesh, Colombia, Egiptus, India, Maroko ja Tuneesia. Komisjon tunnistab need riigid turvaliseks, kuhu võib varjupaigataotlejaid tagasi saata kiirendatud korras. Peale nende seitsme riigi loetakse vaikimisi ohutuks päritoluriigiks kõiki EL kandidaatriike, välja arvatud Ukraina. Seega on varjupaigataotluste seisukohast turvalised Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Moldova, Montenegro, Põhja-Makedoonia, Serbia ja Türgi.
Ühtse nimekirjaga loodab Euroopa Komisjon, et lõpuks on liikmesriikide nimekirjad sarnasemad, sest praegu on paljudel ELi riikidel oma nimekirjad ning need võivad märkimisväärselt erineda. Näiteks Itaalia nimekirjas on 19 riiki, mille hulgas ka Ghana, Senegal ja Alžeeria. Saksamaa listis on aga 9 riiki, kuid kuuldavasti soovib uus valitsus nimekirja laiendada ja lisada sinna Alžeeria, India, Maroko ja Tuneesia.
Sellised riikide alusel loodud määratlused toovad mõistagi ka kriitikat, sest ei arvesta iga üksiku inimese tausta eraldi. Näiteks Amnesty International leiab, et säärane nimekiri võib kaasa tuua asjaolu, et pagulasi diskrimineeritakse kodakondsuse alusel ega hinnata isikuid individuaalselt. Organisatsiooni arvates tuleks tegelikult välja selgitada, mis rühmad täpselt on igas riigis ohustatud, olgu selleks poliitiline opositsioon, mingite vähemuste esindajad, inimõiguste kaitsjad vm.
