Intervjuu. Šveitsi advokaat WHO uutest lepetest: need on ohuks demokraatiale

Šveitsi advokaat Philipp Kruse toob enda isiklikust kogemusest näite sellest, kuidas Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation – WHO) võib meid lihtsa liigutusega õigustest ilma jätta. Asi käib nii – WHO kuulutab välja pandeemia ja annab soovitused, mida liikmesriigid järgima peaksid. Näiteks soovitab nn eluliselt mittevajalikud ärid kinni panna või lubada nendesse ainult isikuid, kes on olnud nõus endale mingeid uusi ravimeid või vaktsiine süstima. Kui ettevõtja ei ole nõus nii käituma, siis on tal võimalus kohtusse minna. Seal võib ta näidata, et neil piirangutel ei ole mitte mingit loogilist ega teaduslikku alust, aga kohtunikku see enam ei huvita. Kruse sõnul vaatab kohtunik vaid seda, kas riigi käitumine on jäänud rahvusvaheliste ehk WHO soovituste piiridesse. “See on see, mida ma olen advokaadina näinud viimase kolme ja poole aasta jooksul. Just selline oli kohtute lähenemisviis. Nad ei vaadanud meie tõendusmaterjali ja nad ei kaalunud meie seisukohti täpselt selle põhjendusega – nii kaua, kuni ametiasutused jäävad WHO juhiste ja soovituste piiresse, on kõik korras,” ütleb ta. Kui nüüd WHO õigusi veelgi laiendataks, nagu plaanis on, läheb olukord veelgi hullemaks, hoiatab ta.

Kruse on pikaaegse kogemusega Šveitsi advokaat, kes peab Zürichis oma advokaadibürood. Varem maksu- ja äriõigusele keskendunud advokaat on viimastel aatatel pidanud aina rohkem nn tervishoiuteemadega tegelema, kaitstes inimeste õigusi riigi poolt Covid-kriisis tehtud suvaotsuste olukorras. Samuti on ta tähelepanelikult jälginud arenguid WHO-s ning analüüsinud kriitiliselt WHO nn pandeemialeppe ja muutmisele minevate rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (International Health Regulations – IHR) õiguslikke tagajärgi. Sel nädalal külastas Kruse MTÜ WCH Estonia kutsel Tallinna, tegi WHO lepete teemal ettekande riigikogus ja esines MTÜ korraldatud pressikonverentsil.

Kui inimesed kuulevad midagi WHO-st või rahvusvahelistest tervise-eeskirjadest või pandeemialeppest, siis ega nad sellest midagi aru ei saa. See on kaugel ja nad ei tea, mis need on ja kuidas need üldse peaks inimesi mõjutama. Teisisõnu, neid ei huvita. Miks peaksid inimesed hoolima sellest, mida WHO teeb ja mida ei tee?

On kolm punkti, kus inimesed saavad hõlpsasti näha WHO vahetut tähtsust nende elus. Esimene: WHO oli see rahvusvaheline organisatsioon, mis kuulutas välja Covid-pandeemia, rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra. Nad tegid seda 30. jaanuaril 2020. Sellest hetkest alates kehtis see õiguslik staatus kõigi 194 liikmesriigi jaoks. Ülejäänut, mis juhtus, te teate. Teiseks: see oli WHO otsus kuulutada PCR-test ainsaks meetodiks, millega saab mõõta viiruse ohu taset rahvatervisele. PCR-test ja mitte individuaalne konsultatsioon või mõni muu test (PCR-test ei ole usaldusväärne meetod kellegi nakkavaks või haigeks tunnistamisel – HS). Ja kolmandaks – need on vaid kolm punkti paljudest – on tõsiasi, et ainus lahendus, mida ametlikult kõigis meie riikides kaaluti Covid-19 vastu võitlemiseks, oli vaktsiin. Covid-19 vaktsiinid põhinesid uuel tehnoloogial, mRNA-põhisel tehnoloogial. Nii et eksperimentaalne ja tõestamata, täiesti uus. Need kolm elementi tulid WHO ettepanekute alusel ja neil oli üsna oluline mõju. Siis olid seal veel kõik muud meetmed, mida varem või hiljem rakendati. Neid propageeris WHO – ühiskondade lukustamist, maske. Algselt ei olnud pandeemiate vastu võitlemise soovituste nimekirjas üldse lukustamismeetmeid ega maske. Nad muutsid oma arvamust ja pea kõik riigid järgisid seda.

Praegu räägime muudatustest kahes WHO dokumendis. Mis dokumendid need on?

Need on tegelikult kokkulepped. Need lepingud peavad olema allkirjastatud kõigi liikmesriikide poolt ja me räägime kahest dokumendist, kahest lepingust. Number üks on täiesti uus leping, uus pandeemiakokkulepe. See on konstrueeritud või välja töötatud loogika alusel, et WHO peab olema tulevasteks pandeemiateks paremini ette valmistatud. Ja teine on juba olemasolev leping, rahvusvahelised tervise-eeskirjad (IHR) aastast 2005. Enamiku riikide puhul kehtivad need 2007. aastast alates ja olid aluseks ka Covid-19 pandeemia ohjamisele. Neid on kavas oluliselt muuta.
Ehk siis üks on täiesti uus leping, mis peab läbima siseriikliku ratifitseerimisprotsessi. Seega toimub teatav siseriiklik arutelu. Kuid IHRi puhul muutuvad uued reeglid õiguslikult siduvaks ja jõustuvad automaatselt ilma siseriikliku arutelu ja ratifitseerimisprotsessita. Ja nende muudatusettepanekute sisu, mis on meil alates 2022. aasta lõpust laual, on tõesti ohtlik meie demokraatiale ja lõppkokkuvõttes ka meie tervisele ja elule.

Palun selgitage – kuidas need võivad ohustada demokraatiat ja elu?

Me peame muidugi arvestama, et räägime veel jõustumata lepetest. Kuid need ettepanekud IHR-i puhul on tehtud ja muutmata kujul laual alates detsembrist 2022 ning ükski asjaosaline ei ole end nende sisust distantseerinud. Nende ettepanekute puhul on neli või viis probleemset punkti. Esimene neist on WHO peadirektori volituste laiendamine pandeemia väljakuulutamisel. Ta saab palju rohkem õigusi, et kuulutada välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealane hädaolukord. Number kaks: selle väljakuulutamisest alates on WHO-l õigus anda soovitusi, mida tulevikus peetakse liikmesriikide jaoks õiguslikult siduvaks. Ja liikmesriigid peavad neid siis täitma. Kolmandaks: teie kui ajakirjaniku jaoks on see kõige olulisem ja ka ohtlikum – tõe monopol läheb üle WHO-le. See näib olevat WHO jaoks oluline, sest me näeme neid sätteid mõlemas lepingus – pandeemialeppe artiklis 18 ja muudetud IHRi artiklis 42.

Mida need artiklid täpselt ütlevad?

Need ütlevad, et liikmesriigid peavad võitlema “infodeemiaga”. Nad nimetavad seda, mis nende arvates on vale või desinformatsioon, “infodeemiaks”. WHO jaoks, on niinimetatud valeteave sama ohtlik kui viirus ise, kui pandeemia ise. Seega näeme sätteid, mis sunnivad liikmesriike kontrollima teabevoolu ja kõrvaldama sotsiaalmeediast ja avalikust ruumist igasuguse teabe, mis ei ole kooskõlas WHO teabepoliitikaga. Ja me kõik teame, et meil on siin Euroopas ka digiteenuste õigusakt ja see iseenesest juba ohustab vaba teabevahetust ja sõnavabadust (DSA nõuab, et sotsiaalmeediaplatvormid võtaksid hiigeltrahvi ähvardusel maha sisu, mida ametiasutused peavad “ebaseaduslikuks”. Oleme sellest lähemalt kirjutanud siin – HS.)

Juba mainisin, et laiendatakse õigust kuulutada välja pandeemia. Teiseks oli see, et seni mittesiduvaid soovitusi peetakse õiguslikult siduvaks. Kolmandaks see, et neile jääb õigus kontrollida, millist teavet võib edastada. Ja nüüd siis number neli: seal ei ole ette nähtud mitte mingit kontrollimehhanismi ehk protsessi, mis võimaldaks ühtegi neist kolmest eelmisest punktist korrigeerida. Liikmesriigid võivad ükshaaval vastuväiteid esitada, kuid see ei ole tõhus vahend, et peatada pandeemiat, mis võib-olla ei osutugi pandaamiaks. Või parandada (WHO poolt esitatud – HS) teavet või väärinfot näiteks eksperimentaalse (inimestele soovitatud – HS) aine kohta, kui see osutub täiesti ebavajalikuks või kahjulikuks. Ei ole ette nähtud võimalust, et esitada vastuväiteid mis tahes vale soovituse vastu, mis osutub kahjulikuks. Seega puuduvad mehhanismid, et tõhusalt peatada valede otsuste tegemist WHO poolt.

Nende nelja punkti puhul peaksite te kodanikuna muretsema oma inimõiguste pärast, sest kui on kehtestatud selline ülemaailmne režiim, siis kuidas oleks võimalik näiteks, et kohtunik kaitseks teie inimõigusi? Kui ta kuuleb ainult ühte ja ainukest tõde ja kui WHO-d peetakse soovituste andmisel autoriteediks number üks, siis kõigis tervishoiuküsimustes küsib kohtunik alati, et mida tervisega tegelevad ametiasutused otsustasid? Kas nad jäid WHO soovituste piiridesse? Jah või ei? Ja seni kui tervishoiuasutused jäävad nende soovituste piiridesse, on kõik korras.

See on see, mida ma olen advokaadina näinud viimase kolme ja poole aasta jooksul. Just selline oli kohtute lähenemisviis. Nad ei vaadanud meie tõenudmaterjali ja nad ei kaalunud meie seisukohti täpselt selle põhjendusega – nii kaua, kuni ametiasutused jäävad WHO juhiste ja soovituste piiresse, on kõik korras. See on minu arvates üsna murettekitav ja ohtlik meie kodanikuvabadustele, aga ka meie demokraatiale, sest sellest hetkest alates (lepingute jõustudes – HS) otsustavad WHO ja selle peadirektor, millal pandeemia välja kuulutada. Ja sellest hetkest alates muutub otseselt kogu meie avalik ja isiklik elu, meie majandus jne.

Mis teie hinnangul motiveerib selliseid uusi lepinguid?

Ametlikku motivatsiooni on lihtne vaadata. Ametlikult teatas WHO 2021. aastal, et me olime Covid-i tulekuks halvasti ette valmistatud. Ja kui tulid Covid-19 vaktsiinid, ei olnud meil kõigile piisavalt vaktsiini. Nii et tulevikus peame olema paremini ette valmistatud ja tagama, et vaktsiinid oleksid piisavalt kättesaadavad kõigile riikidele. Seega on nende motivatsioon tugevdada WHO rolli uute pandeemiate ennetamisel ja seda tehakse laiaulatusliku järelevalve kontseptsiooniga, et kontrollida kõike, mis võib tekitada tervisega seotud probleeme. Ja riigid hakkavad sellega seoses andmeid vahetama. Eelkõige vahetavad nad võimalike viiruste genoomijärjestusi. Genoomijärjestused, nagu me teame, ei ole kaugeltki mitte tõendusmaterjal reaalselt olemasoleva haiguse kohta, nagu ka digitaalne isikutunnistus ei ole tõend reaalselt eksisteeriva isiku või kurjategija kohta. Genoomijärjestust võib luua arvutis. Seega on WHO motiiv laiendada oma volitusi pandeemiate ennetamise, pandeemiaks valmisoleku ja pandeemiatele reageerimise sildi all. See on ametlik motiiv.

Aga tegelik motiiv? Me näeme, et see kõik ei teeni üldse tervishoiu eesmärke. Me oleme viimase kolme ja poole aasta jooksul näinud, et alates ühiskondade sulgemistest kahjustati majandust, kahjustati inimeste tervist, psühholoogilist olukorda. Meil ei olnud kunagi probleeme laste ja Covid-19-ga, kuid meil olid pikad järjekorrad psühholoogide uste taga, et anda abi lastele, kellel tekkisid vaimsed probleemid. Ja rääkides mRNA-põhiste vaktsiinide ohvritest, siis me näeme palju ohvreid. Aga Covid-19 puhul oli tegelikult ainus rühm, keda see haigus ohustas, vanem põlvkond, inimesed vanuses 80+. See on sama vanuserühm, keda ähvardab ka tavaline gripp.

Need kahjud, mida me näeme, on selgelt WHO halva pandeemiakorralduse tulemus. Selle taga on ilmselgelt ärihuvid nende ainete, nende mRNA-põhiste vaktsiinide müügi edendamiseks ja muidugi kogu ravimitööstuse huvide edendamiseks koos kõigi nende müüdavate toodetega. Tundub, et terve inimene ei ole piisavalt hea inimene. Ainult haige inimene on hea klient ja loob ravimitööstusele kasumit. Loomulikult on see väga üldine väide, kuid selle kolme ja poole aasta järel on sellisele järeldusele jõudmine ainuvõimalik. Sest midagi muud ei ole võimalik tuvastada. Vähemalt mina mingit teist motiivi siin ei näe.

Kas me peaksime seega ka vaatama, kes WHO-d rahastab?

Kindlasti. See oli järgmine punkt, mille juurde ma tahtsin tulla. Rahastamine on võtmetähtsusega. Võite lihtsa vaevaga minna WHO kodulehele ja sealt leiate, et vähem kui 20% WHO tegevusest rahastatakse liikmesriikide tavalistest sissemaksetest. Rohkem kui 80% rahastatakse muudest maksetest, sponsorlusest. Ja nendest sponsorlusmaksetest on jälle enam-vähem 80% seotud mingi tingimusega, mis on sponsori huvides. Ma olen välja arvutanud, et kokku 74% kogu WHO eelarvest põhineb sponsorlusel, mis on seotud sponsori huvides oleva tingimusega või tuleneb sellest. Kes on siis need sponsorid? Just see on oluline küsimus. Peamised mängijad on siin Saksamaa, kes on praegu number üks. Tavaliselt ongi Saksamaa või Ameerika Ühendriigid number üks. Selle kõrval aga on ka Bill ja Melinda Gates’i fond (Bill & Melinda Gates Foundation) ja siis juba Gavi, nn vaktsineerimise liit (Gavi, The Vaccine Alliance). Seda rahastab ja kontrollib olulisel määral Bill ja Melinda Gates’i fond. Nii et kui te võtate need kaks organisatsiooni, Gavi koos Bill ja Melinda Gates’i fondiga, siis on teil WHO kõigi äritegevuste tippsponsor number üks teada.

Nii et nüüd on meil põhjust vaadata või küsida, kes on Bill Gates ja millised on tema huvid? Paar aastat tagasi ütles ta ühes Davosis Maailma Majandusfoorumil antud intervjuus, et igasugune investeering vaktsineerimisse on tegelikult üks parimaid investeeringuid, mida teha saab. Ta ütles seal kaamerasse, et ta on võimeline teenima 20-kordset kasumit oma investeeringutest. Nii et motivatsiooniks on siin raha, kasum. Mida suurem on äri ja investeeringud vaktsiinidesse, seda suurem on kasum. Nii et neil inimestel on huvi, et meil oleks üha rohkem pandeemiaid. See on tööstus, mis põhineb pandeemiatel, ja mida kiiremini inimesed seda mõistavad, seda parem meile. (Gates on näiteks Covid-vaktsiinidesse investeerides 15-kordset tootlust teeninud. 2019. aastal Davosis näib ta siiski väitvat, et 20-kordne kasum ei ole otsene, vaid tuleneb kaudselt sellest, et vaeste riikide laste suremus väheneb ja see aitab majandust – HS.)

Räägime veel neist WHO uutest lepingutest – kuidas need jõustuvad ja kas neid on võimalik lihtsalt ignoreerida?

Kui te küsite, kui head on võimalused, et riigid neid lepinguid lihtsalt ei järgi, siis kõigepealt peame vaatama, kui suur peab olema häälte arv nende vastuvõtmiseks. Selle uue pandeemialepingu puhul peab see 2024. aasta mais olema 2/3 kõigist WHO liikmesriikidest. Samas IHR-i muudatuste puhul on see vaid 50%, seega palju väiksem. Ja IHR jõustub 12 kuud hiljem automaatselt, ilma igasuguse ratifitseerimisprotsessita. Riigid peavad need IHR-i muudatused tagasi lükkama. See on ametlik viis nendest muudatustest välja astuda. Kui riik 10 kuu jooksul pärast 2024. aasta mai lõppu teatab, et ta lükkab kõik või osa neist muudatustest tagasi, siis on see riik nendest väljaspool. Seega on veel lootust, et teie valitsus, meie valitsused, deklareerivad, et lükkavad need tagasi.

Uue pandeemialepingu puhul toimub avalik arutelu, ratifitseerimine. Ja seal on seega tegelikult võimalus edendada demokraatlikku arutelu ja lõpuks avaldada parlamendist valitsusele survet, et öelda ei – me ei allkirjasta ega ratifitseeri seda pandeemialepingut.

Mis puudutab aga seda, kas neid saab ignoreerida, siis oleme minevikus näinud, et valitsused järgivad väga rangelt WHO ettepanekuid. Nii et nad tegutsevad rangemalt, kui neil on juriidiline kohustus täita neid soovitusi. Ja eriti ohtlik aspekt on see, et meid tahetakse veenda, et on ainult üks tõde. Kui on ainult üks tõde, siis ei saa teadus vabalt areneda, sest see põhineb alati teesil ja antiteesil. Siis saab olla ainult üks tees. Sama kehtib ka õiguse kohta. Teil ei ole õigust, sest kohtunik kuulab ainult üht poolt, mitte teist poolt. Ja siis on selline demokraatia võimatu, kus nähakse nii plusse kui miinuseid ja kus toimub tõeline arutelu, sest inimesed kardavad midagi öelda ja võtta teist seisukohta.

Aga kõige ohtlikum aspekt kogu selle ühe tõe juures on minu arvates see, et inimestele ei anta täielikku informatsiooni. Näiteks mingi uue ravimi või aine puhul ei ole nad informeeritud, kas neil on üldse vaja seda võtta, kas see aine on tõhus ja mis kõige tähtsam – kas see aine on ohutu või mitte? Kui te näete televisioonis ainult ühte lugu, et jah, me peame seda võtma, muidu eakad inimesed surevad, see on vahend on tõhus ja muide, super ohutu, siis inimesed ei ole informeeritud.

Minu seisukoht on viimase peaaegu kolme aasta jooksul olnud, et 99% inimestest on nõustunud vaktsineerimisega ilma korraliku teadliku nõusolekuta (informed consent). Ja see on igas riigis kuritegu. See on muide ka rahvusvahelise õigusega keelatud. Ma räägin Nürnbergi koodeksist, mille põhimõtted on ka 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Lugege artiklit 7 ja artiklit 4. Täiesti keelatud on allutada inimesi eksperimentaalsele ravile ilma nende täieliku teadliku nõusolekuta, mis tähendab täielikku teavet ja valikuvabadust. Ja see kehtib isegi hädaolukorras. Nii halb on asi ja me oleme seda teinud viimase kolme ja poole aasta jooksul.

Te mainisite rahalist motivatsiooni selle kõige taga. Kas selle taga võiks teie hinnangul näha ka mingit globaalset poliitilist motivatsiooni?

Minu arvates on see selgelt olemas. Me näeme sarnast arengut ÜRO puhul seoses hädaolukordadega. Me näeme, et ülemaailmne valitsemine põhineb üha enam hädaolukordade loogikal, mida WHO ja ÜRO ise välja kuulutavad. Nad saavad end ise võimupositsioonile asetada lihtsalt selllega, et kuulutavad välja hädaolukorra ükskõik mis põhjusel. Ma ei olegi veel maininud WHO uut kontseptsiooni “Üks tervis” (“One Health”). See on väga ebamäärane mõiste, mis võimaldab WHO-l tegelikult oma otsuse, oma pandeemia väljakuulutamise, aluseks võtta isegi kliimamuutused või looduslike liikide vähenemise. Ehk sõna otseses mõttes kõike, mis toimub looduses, võib kuulutada pandeemia põhjuseks ja seega on see enesevõimestamise protsess. Selle eesmärk on võim ülemaailmsel tasandil ja see tähendab täielikku kontrolli. Selline areng on meil olemas WHO ja ÜRO puhul. Seetõttu peame neile kahele uuele lepingule vastu seisma ja ütlema neile “ei”. Me peame teavitama ka oma kaaskodanikke. Me peame oluliselt suurendama survet meie poliitilistele esindajatele, et nad saaksid valitsustele, meie valitsustele, punast kaarti näidata ja öelda “ei”, lõpetame selle kohe ära.