Venemaa plaanib näotuvastusega maksesüsteemi jaoks paigaldada ligikaudu kaks miljonit biomeetrilist makseterminali. Tegemist on Sberbanki ja riikliku maksekaardisüsteemi (NSPK) ühisettevõtmisega. Esimesed sellised makseterminalid võeti mullu kasutusele Moskva metroojaamades, kirjutab Reclaim The Net. 2025. aasta teiseks pooleks on kavas süsteem, mis on ühendatud riikliku andmebaasiga, kasutusse võtta kogu riigis. Projekti suurem eesmärk on välja töötada biomeetrilise makse standard, millega saaks biomeetrilisi teenuseid pakkuda ka kõik teised.
Moskva enam kui 200 metroojaamas kasutatav maksesüsteem Face Pay võimaldab pileti eest maksta skaneerides oma nägu ja eraldi rongipiletit, mobiiliäppi või kontaktivaba pangakaarti ei ole enam vaja. Kasutaja peab biomeetrilised andmed registreerima pangarakenduses, mille järel on võimalik maksta mistahes terminalis, olenemata pangast. Metroojaamade pöördväravates on kaamerad, mis suudavad näo tuvastada ka siis, kui inimene kannab maski.
Uus biomeetriline maksesüsteem on ühendatud Venemaa üldisesse, riiklikku biomeetrilisse andmebaasi (UBS), kuhu kogutakse biomeetrilisi andmeid, et isikuid identifitseerida ja autentida. Kusjuures riigile kuuluvad pangad on juba 2022. aastast peale olnud kohustatud klientide andmeid sellesse andmebaasi edastama. Samas ei ole inimesed uut “võimalust” kuigi hoogsalt kasutusele võtnud ja UBS-i andmebaasis on vähem kui kolme miljoni kasutaja andmed, mis kajastab avalikkuse vastuseisu ja võimalikku muret privaatsuse pärast.
Valitsus loodab süsteemist midagi enamat kui vaid maksevõimalust. Kavandatud on veel näiteks võimalus kontrollida kasutaja vanust piiratud ostude korral ja end kontaktivabalt registreerida hotelli. Plaanitakse ka toetada alternatiivseid makseviise, sealhulgas krüptovaluutatehinguid.
Kriitikud on aga väljendanud muret süsteemi kahese kasutamise pärast, kuna näotuvastustehnoloogiat on juba kasutatud selleks, et aidata õiguskaitseorganitel jälgida poliitilisi teisitimõtlejaid. Kuigi uut maksesüsteemi turustatakse kui mugavusvahendit, toob selle ühendatus jälgimisvõrkudega märkimisväärsed privaatsusriskid. Leitud on juba ka süsteemi haavatavusi, mille puhul peetakse võimalikuks kuritahtlikku ärakasutamist.
Näotuvastussüsteemid levivad kogu maailmas
Peale Venemaa on ulatuslikud näotuvastusega maksesüseemid kasutusel näiteks Hiinas ja Valgevenes, kus teatavasti eraelu privaatsus pole võimude jaoks kuigi oluline. Hiina on maailmas tehisintellekti jälgimissüsteemide (AI surveillance) peamine eestvedaja, pakkudes seda tehnoloogiat vähemalt 63 riigile. Ainuüksi Hiina ettevõte Huawei on pakkunud tehisintellekti jälgimissüsteeme vähemalt viiekümnele riigile kogu maailmas. Seejuures juba 64 riiki maailmas kasutavad aktiivselt näotuvastussüsteeme jälgimise eesmärgil. Varem oleme ka pikemalt käsitlenud ka seda, et Hiina on juurutamas digitaalset identiteeti (digi-ID), mis võimaldaks inimesi internetis tuvastada muuhulgas ka biomeetriliste tunnuste alusel.
Kuid ka Läänes on viimastel aastakümnetel paljastatud erinevate asutuste tehtud ulatuslikku varjatud jälgimist, millega on rikutud isikuvabadusi ja põhiõigusi. Näiteks on luure- ja julgeolekuasutused salaja ja ebaseaduslikult kogunud miljonite kasutajate isikuandmeid. Suured tehnoloogiaettevõtted on koostöös luureasutustega teostanud eraisikute suhtes varjatud andmehõivet, mis on avastatud tagantjärele vaid juhuslikult või tänu informaatoritele. Käsitlesime ka Ühendkuningriigis kasutavaid näotuvastussüsteeme, mida kasutab politsei, aga juba ka poed ja ärid ning sealne riiklik raudteefirma on jälginud salaja inimeste käitumist tehisaru-tarkvara abil. Ka Lõuna-Korea muusikatööstus on astunud esimesed sammud ja plaanib kasutusele võtta näotuvastusega piletid.
Sellised suundumused kiirenevad käsikäes tehnoloogia arenguga ja eriti seoses tehisintellekti pakutavate kasvavate võimsustega. Suured tehnoloogiaettevõtted püüavad ümbritseda meie elu järjest enam tehnoloogiliste vahenditega, mida reklaamitakse kui seadmeid, mis muudavad meie elu mugavamaks, lihtsamaks ja turvalisemaks ning millel on samas võime seirata ja süstemaatiliselt koguda andmeid. Eraelu puutumatuse kaitsevahendeid on aga tihti rakendatud liiga hilja ehk sageli alles siis, kui rikkumised on juba toimunud. Sääraste ohtude ja murettekitavate suundumuste tunnistamine varakult ja teabe levitamine on juba samm meie privaatsuse ja eraelu puutumatuse parema kaitsmise suunas.
