Ebaseaduslikku jälgimist kinnitas Amnesty Internationalile Maroko Direction Générale de la Surveillance du Territoire kunagine julgeolekuagent pseudonüümiga Safir. Ta kirjeldas, kuidas sihtmärke salvestatakse salaja kõikjal ja luureteenistused teevad koostööd telefonimüüjatega, et juba enne müüki oleks telefonides spioonvara. Seda kõike selleks, et kriminaalkaristusele allutada võimudele ebasobivad isikud, kirjutab Amnesty International.
Amnesty Internationali peasekretär Agnès Callamardi sõnutsi on Maroko täielikult omaks võtnud tehnoloogilis-autoritaarsed tavad. Riik on hankinud suure valiku jälgimistehnoloogiaid, nt kõrgtehnoloogilise nuhkvara, helisalvestussüsteemid jm jälgimisseadmed. Neid süsteeme ostab riik ettevõtetelt, mis asuvad Iisraelis, Euroopa Liidus ja USA-s, nt Iisraeli NSO Goup (Pegasus); tegevuse lõpetanud Itaalia nuhkvarafirma Hacking Team (nüüd Memento Labs) ning Briti-Saksa Gamma Group ja FinFisher. Neid tööriistu tarvitavad võimud agaralt selleks, et luua repressiivset süsteemi, mis külvab hirmu inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike seas, et neid vaikima sundida ja takistada nende tööd nii Marokos kui ka väljaspool.
Amnesty Internationali andmetel on inimõiguste kaitsjaid tabanud mitmed nakatamismeetodid. Nende seadmeid on füüsiliselt nakatatud, neid on rünnatud nn ühe klõpsuga, kus ohver klõpsab pahatahtlikule lingile, või nn nullklõpsuga, kus sihtmärgi seadet nakatatakse ilma, et ohver peaks üldse millelegi klõpsama. Nende vastu on korraldatud ka võrgurünnakuid, mida aitab teha riigile kuuluv Maroc Telecom.
Seda teavet on nüüd kinnitanud Maroko Direction Générale de la Surveillance du Territoire (DGST) üksuse endine töötaja pseudonüümiga Safir. Tegemist on üksusega, mis vastutab Pegasuse spiooniprogrammi kasutusele võtmise eest Marokos ja on peamine jälgimisoperatsioonide korraldaja. Safir kirjeldas, kuidas isiklikke seadmeid nakatatakse, jälgitavaid isikuid filmitakse ja salvestatakse salaja. Seda mõistagi vahistatute puhul, aga ka enne arreteerimist, nt isiku kodus, töökohas, autos, kohvikutes ja isegi magamistoas, kuhu on paigaldatud mikrofonid ja muud salvestusseadmed. Telefonikõnesid kuulatakse pidevalt pealt, asukohaandmeid jälgitakse, et saada teada aktivistide jt igapäeva liikumised.
Safiri sõnutsi värbavad DGST agendid mobiilipoode müüma spioonitarkvaraga nakatatud mobiiltelefone, mis pealtnäha on uued ja kasutamata, kuid aktiveerides annavad võimudele täieliku juurdepääsu kogu suhtlusele. Jälgitavate naabreid aga värvatakse informaatoriteks. Sääraseid taktikaid tarvitasid võimud ka Maroko lennujaamade kaudu transiidil olnud isikute puhul, aga ka välja valitud sihtmärkide pere, sõprade ja ametikontaktide puhul. Safir kirjeldas: „Me nakatasime nii paljud internetikohvikud kaugjuhtimisega nuhkvaraga (RCS). Väliagendid teatasid meile, mis internetikohvikut sihtmärk külastab ja meil oli ülevaade sellest, mida nad tegid, sest kohviku kõik arvutid olid juba varem nakatatud.” DGST agendid tegutsevad ilma kohtu korralduseta, valides sihtmärke salaja ja karistamatult.
Amnesty International Security Lab töötaja Rebecca White sõnutsi on Maroko võimudel seega lai valik vahendeid, mille eesmärk on „šantažeerida, diskrediteerida, häbistada ja vajaduse korral ebaõiglaselt vangistada neid, kes astuvad Marokos inimõiguste kaitseks välja”. Lõpuks ei ole Maroko inimõiguste kaitsjatel jt aktivistidel mitte kuskile peituda ega põgeneda, sest Maroko võimude jälgimisvõrgud ulatuvad riigi piiridest palju kaugemale.
Agnès Callamardi hinnangul on tegemist järjekordse näitega tehnoloogilise rõhumise maailmamajandusest, mida võimaldavad nii firmad kui ka riigid. „See repressiivne ökosüsteem muudab Maroko elanike jaoks väga raskeks ja ohtlikuks teostada sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise õigust. Isegi pärast vanglast vabanemist elavad nad jälgimise all edasi ja neid tabavad laimukampaaniad, milles kasutatakse isiklikke andmeid, mida on võimalik saada ainult jälgimise teel,“ ütles Callamard.
Maroko on korduvalt eitanud nuhkvara kasutamist oma kodanike jälgimiseks.
























Kui kuritegevusega teenitav tulu on nii magus, et ilma ekstreemne paranoiata enam ei saa.