Sellised suundumused ei ole kaugeltki jäänud minevikku. 21. sajandil on taas tõusnud uskumus, et riigivõim on individuaalsetest valikutest kõrgemal ja et inimkonna probleemide lahendamisel on võimugruppide (nii riigi kui korporatiivsete) sekkumine hädavajalik. Pead tõstab piirangute ja käsumajanduse propageerimine, et saavutada edu “planeedi päästmisel”, samas kui “suurema hüvangu nimel” sunnitakse peale isiklikke terviseotsuseid. Peavoolu grupimõtlemist kasutatakse üha enam valitseva mõtteviisi mõjutamiseks ning mõtte- ja sõnavabaduse piiramiseks, mis on tihti ajendatud konkreetsetest erahuvidest ja ideoloogiatest. Need, kes ei lähe kaasa enamusega, saavad sageli häbimärgistatud või isegi heidetakse avalikust elust välja, vallandakse töölt jne. Tundub, et eelmise sajandi tragöödiatest on väga vähe õpitud.
Tehnoloogilised edusammud on aidanud palju kaasa meie praktilise elu toimimisele, kuid on avanud ka uusi horisonte autoritaarsetele valitsejatele, kes kasutavad neid oma eesmärkide hüvanguks. 21. sajandil elab üle 1,5 miljardi inimese endiselt kommunistlike režiimide all – see on doktriini, mis on viimase 100 aasta jooksul hävitanud erinevates riikides üle 100 miljoni inimese. Kommunistlik Hiina kasutab jõudsalt moodsa tehnoloogia võimalusi, et veelgi tugevdada võimu alamate üle ja neutraliseerida oma ebainimliku režiimi kriitikuid ja vastaseid.
Kriitiline mõtleja saab vaevalt nõustuda näiteks käitumispsühholoog B. F. Skinneriga (1904-1990), kes ennustas, et individualism ja individuaalsed vabadused jäävad ajaloo lühikeseks hetkeks, enne kui teadus leiab viisi, kuidas kõiki juhtida ja kontrollida. Nn kultuurilise mõjutamise (cultural engineering) abil võib see luua maailma, mis asub väljaspool vabadust ja väärikust.1 Samuti ei paku lohutust futurist Ray Kurzweil, kes ennustas, et inimesed sulanduvad peagi masinatega, mille tulemuseks on maailm, kus ei tehta enam vahet bioloogilise ja mehhaanilise või füüsilise ja virtuaalse reaalsuse vahel. Tehnoloogia ületab inimliku tarkuse, lahendab inimkonna ja planeedi probleemid ning viib meid haiguste likvideerimise, heaolu ja õnne suunas.
Selline mehhaaniline ja lihtsustatud vaade inimkonnale unustab iga inimese unikaalse individuaalse olemuse, meie tohutu potentsiaali eneseteostuseks ja vaba tahte teostamiseks. Nagu on märkinud psühholoog Carl Gustav Jung (1875-1961) – inimene ei ole masin, mille võib ümber ehitada lootuses, et see hakkab seejärel toimima täiesti erinevalt, kuid sama normaalselt kui varem.2
Seneca (4 eKr-65 eKr) jaoks tähendas vabadus seda, et ei tohi olla ühegi asjaolu, piirangu või juhuse ori.3 Sellist vabadust võib määratleda ka kui vabadust väliste asjade sõltuvusest või vabadust meie keha ja meelte tungidest – kui me valdame neid selle asemel, et olla nende poolt domineeritud. Säärase sügava sisemise vabaduse saavutamist peavad aga hõlbustama isikuvabadused, mille tagamine üksikisikule on otseseks kohustuseks igale kollektiivile, nii riigile kui ühiskonnale.
Seega hõlmavad meie isikuvabadused väga erinevaid valdkondi ja väljundeid – mitte ainult vabadust elada oma elu nii, nagu me seda soovime, vaid ka vabadust vabalt rääkida, vabalt uskuda ja kui me seda soovime, siis vabalt ka olla üksi. Vabadus ei ole seega ainult füüsilise puutumatuse ja kaitse küsimus. Vabaduse sügavam tähendus on pigem seotud meie eneseteostuse ja psühholoogilise heaoluga kui vahetu ainelise vabadusega.
Iga inimese vabadust piirab igaühe võrdne õigus samale puutumatule vabadusele. Vabadused elus eksisteerivad käsikäes vastutusega neid kasutada. Samas on meie praeguse tsivilisatsiooni erinevad võimud korduvalt kuritarvitanud üleskutset käituda “vastutustundlikult”, “ühiskonna heaks” ja “suurema hüvangu nimel”, et õigustada ja panna maksma isikuvabaduste ja õiguste piiramist. Vastutustundlikku käitumist saab suurendada vaid järk-järgult läbi hariduse ja inimeste teadlikkuse tõusu, samas kui vabadusi saab kaotada ühe türanni ainsa silmapilguga. Seetõttu väärivad isikuvabadused pidevat valvsat tähelepanu, et kaitsta neid kollektiivi ja riigi piiravate ihade eest.
Meie kindel veendumus on, et individualism ja koos sellega ka isikuvabadused ei kao kuhugi. Isikuvabadused on inimkonna tuumväärtusteks ja osa põhilistest eluseadustest. Need on väärtused, mille eest tuleb võidelda, olles selgelt teadlik, et vabaduste mahasurumine toimub tänapäeval üha keerukamal ja peenemal viisil. Avalikele teenustele juurdepääsu piiramine, karjääride tühistamine, häbimärgistamine ja nende avalik tõrjumine, kes ei järgi propageeritud seisukohti, on tavaliselt eelistatumad kui jõhkramad viisid, mida autoritaarsed režiimid ja võimurühmad kasutasid meie minevikus.
Meie tsivilisatsiooni praeguses seisus vajavad erilist tähelepanu need kuus vabadust:
– mõttevabadus,
– sõnavabadus,
– vabadus andmete kogumisest ja jälgimisest, st digitaalne privaatsus,
———————————
1 B.F.Skinner “Walden Two” (1948) and “Beyond Freedom and Dignity” (1971)
2 C.J.Jung “Psychological Types” (1921), Chapter X, p 424. http://psychclassics.yorku.ca/Jung/types.htm
3 Seneca “Letter LI: On Baiae and Morals”
