Villu Zirnask: mis on lockdown ehk lukustamine?

„Oluline on mainida, et rahvusvahelises kontekstis Eestis täielikku lukustamist polnud,“ on mitu korda rõhutatud ka mullu novembris avaldatud Terviseameti Covid-19 pandeemia analüüsis. Siiski vajaks see kõik veel kord selgitamist. Nii see osa, milline lockdown Eestis siis oli, kuhu me asetusime rahvusvahelisel skaalal ja kas sellest kokkuvõttes ka mingit kasu tõusis?

Enne koroonapandeemiat oli nakkushaiguste kontekstis laialt tuntud mõisteks karantiin – see on inimeste või loomade või teatud piirkonna eraldamine nakkushaiguste ja taimekahjustajate levimise tõkestamiseks ning nende kolde likvideerimiseks.

Ka Covid-19 aegsetes määrustes ja korraldustes oli täpselt paika pandud, kes, kuidas ja kui kauaks peab karantiini jääma – Eestis positiivse testiga inimesed (tervenemiseni) ja tema lähikontaktsed (7-päevaks, pandeemia lõpupoole 5-päevaks).

Karantiinile lähedase mõistena oli pandeemia ajal ametlikes juhistes laialdaselt kasutusel ka väljend “eneseisolatsioon”. Üldiselt tähendab isoleermine haige inimese tervetest eraldamist, kuni tervenemiseni, ning karantiin potentsiaalsete haigusekandja eraldamist, kuni kinnituse saamiseni, et ta ei ole haige – aga Covid-19 ajal nende eri staatuste vahele vähemalt Eestis selget piiri ei tõmmatud. Võib-olla sel põhjusel, et positiivseid testitulemusi saadi massiliselt ja isegi neile, kelle tulemus oli negatiivne, võidi kahtlustavalt vaadata kui asümptomaatilistele või presümptomaatilistele viiruselevitajatele.

Lockdown´i – pandeemia kurikuulsamate hulka kuuluva meetme – definitsiooniga on asi segasem kui karantiini või isolatsiooniga. Eesti keeles, nagu ka paljudes teistes keeltes pole selle tarvis laialt kasutusse läinud omakeelset sõnagi: der Lockdown (saksa k), il lockdown (itaalia k) jne. Eesti keeles sobiks ehk öelda: lukustamine.

Collinsi sõnaraamat, mis kasutussageduse järgi kuulutas lockdown´i 2020. aasta sõnaks, selgitab seda sõna pandeemia kontekstis kui „rangeimate piirangute kehtestamist reisimisele, inimestevahelisele läbikäimisele ja avalikku ruumi pääsemisele”.

Varem oli see sõna kasutusel hoopis teises kontekstis – lockdown tähendas (ja tähendab endiselt) ka vanglate ajutist julgeolekumeedet, kus kõigilt vangidelt võetakse ligipääs vangla ühisaladele ja nad lukustatakse oma kongidesse. Samuti tähistab see kooli- või muus hoones näiteks terrorirünnaku korral kasutatavat julgeolekumeedet, kus hoones viibivatel inimestel ei lubata oma ruumidest ajutiselt väljuda.

Lukustamine Eesti seadustes

Eesti NETSis kirjeldab lukustamise võimalust §28, mille järgi nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks võib terviseamet 1) ajutiselt sulgeda koole ning lasteasutusi ja sotsiaalteenuseid osutavaid asutusi või piirata nende tegevust; 2) nõuda desinfektsiooni, desinsektsiooni, kahjuritõrje või puhastuse korraldamist; 3) nõuda inimeste terviseuuringute korraldamist ja nakkushaiguse diagnoosimist või selle korraldamist, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut; 4) kohustada haiglat ja sotsiaalteenust osutavat asutust kehtestama külastuspiirangu; 5) kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid.

Veel ütleb NETS, et eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib terviseamet, kui see on vältimatult vajalik, ajutiselt 1) sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust; 2) keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid; 3) kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Selles lõigus nimetatud meetmeid pandeemia-eelne NETS ette ei näinud, need lisati 13. mai 2020 seadusemuudatusega. Lisaks öeldakse NETS-is, et kui nimetatud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need valitsus oma korraldusega.

Eriti laiaulatuslik karantiin (mis ei toimi)

Võib ka öelda, et lukustamine on uuem termin eriti laiaulatusliku karantiini kohta. Näiteks Donald Henderson, kes on ajalukku läinud maailmast rõuged likvideerinud programmi juhina, ja teised epidemioloogid kirjutasid 2006. aastal ajakirjas „Biosecurity and Bioterrorism” avaldatud artiklis: „Laiaulatusliku karantiini negatiivsed tagajärjed on nii äärmuslikud (haigete inimeste sunniviisiline sulgemine ühte koos tervetega; suurte rahvahulkade liikumise täielik piiramine; raskused karantiinitsoonis viibivatele inimestele kriitiliste tarvikute, ravimite ja toidu hankimisel), et see leevendusmeede tuleks tõsiselt kaalumisest välja jätta.” Samale järeldusele oli jõutud ka paljudes teistes koroonapandeemia eelsetest teadustöödes ja ametlikes dokumentides.

Küsimus, miks maailm ikkagi pööras Covid-19 ajal lukustamiste teele ning mida see halba või head tegi, väärib eraldi artikleid. Selles artiklis püüame selgust saada, kus on n-ö normaalse viirusetõrje ja lukustamise piir – millistest piirangutest alates võib inimeste elule seatavaid piiranguid hakata nimetama lockdown´iks.

Meediast jäi 2020. aastal kõlama, et enam-vähem ainus riik, mis muu maailma vallutanud „moega” vähemalt esialgu kaasa ei läinud, oli Rootsi. Tegelikult oli neid rohkem – Jaapan, Valgevene, Lõuna-Korea, Hongkong, Taiwan, Tansaania ning mitmed Brasiilia ja USA osariigid.

Ent juba 2020. aasta kevadel oli reeglite ja nende jõustamise rangus riigiti erinev ning edaspidi muutus pilt veel segasemaks. Iga riigi lukustamine oli nii detailides kui ka osade suuremate elementide poolest omalaadne. See asjaolu teeb nende võrdlemise keeruliseks ja vähemate piirangutega riikides (nagu Eesti) pakub pandeemiaaegsetele piirangupooldajatele „tagurdamise” võimalust – võimalust väita, et meil ju polnudki lukustamist.

Tööriist piirangute võrdlemiseks

Kõige tuntum tööriist piirangute ranguse võrdlemiseks on Oxfordi ülikooli Blavatnik School of Government´i pandeemiapoliitika andmebaas ja indeksid.

Indeks pandi kokku avalikult kättesaadava info põhjal üheksa meetmete valdkonna lõikes. Nendest tuletati koondskoor skaalal 0-100, kus 0 tähistab piirangute puudumist ning 100 kõige rangemaid piiranguid. Andmed on olemas ajavahemiku märts 2020 – märts 2023 kohta, seejärel projekt lõpetati koos pandeemia lõppenuks kuulutamisega.

Veebisaidilt OurWorldInData.org oli pandeemia ajal väga mugav ja lihtne vaadata, kui ranged ühes või teises riigis piirangud parasjagu olid. Ent näiteks Eestit ja Rootsit kõrvutades avaneb huvitav pilt – aprillis 2020 on mõlema riigi piirangute indeks (Stringency Index) suures kõrguses, Eestil 78, lockdown´itu mainega Rootsil 65. Järgneval kahel aastal oli Rootsi piirangute indeks tihti kõrgemgi kui Eestil.

Kuidas seda seletada? Indeksi arvutamise ehk riikide koroonapoliitika kvantitatiivse võrdlemise peensusi selgitab tööpaber „Variation in government responses to COVID-19”. Piirangute indeks mõõdab koolide ja tööpaikade sulgemise, avalike kogunemiste, ühistranspordi, siseriikliku ja rahvusvahelise reisimise ning „püsi kodus” piirangute ulatust.

Näiteks „püsi kodus” piirangute puhul eristab indeks nelja taset: 0 – piirangud puuduvad, 1- soovitus kodust mitte väljas käia, 2 – käsk kodust väljas mitte käia, välja arvatud esmatarbekaupade järele, treeninguks ja vältimatuteks käikudeks, 3 – käsk kodust väljas mitte käia, välja arvatud minimaalsed erandid (nt kord nädalas poodi jmt).

Näiteks rahvusvaheliste reiside puhul eristab indeks samuti nelja taset: 0 – piirangud puuduvad, 1 – testimine saabumisel, 2 – karantiin kõigist või osadest riikidest saabujatele, 3 – sissesõidukeeld osadest riikidest saabujatele, 3 – sissesõidukeeld kõigist riikidest saabujatele või täielik piiride sulgemine.

Kuna lockdown´itu mainega Rootsis kehtisid paljudes piirangute indeksis arvesse minevate poliitikate osas soovitused või osalised piirangud, seletab see, miks ka nende piiranguindeks oli pandeemia ajal tavalisest palju kõrgem. Samuti rakendas Rootsi pea kogu pandeemia aja üsna rangeid sissesõidupiiranguid. Seevastu Eesti (nagu enamus riike) rakendas soovituste asemel põhiliselt keelde-käske, aga oli selles teistest palju dünaamilisem ehk suhteliselt kiire neid peatama-taaskehtestama.

Mis on aga kõnealusest indeksist lähtudes vastus küsimusele, kas Eestis oli lockdown? Vaieldamatult lukustati meid aprillis-mais 2020, aga ka suurema osa ülejäänud pandeemia-ajast oli indeks normaalse aja tasemest (0) palju kõrgemal tasemel. Vaid 2021. aasta juulis-augustis tulime tagasi piirangutelt normaalsusele päris lähedale (20-23), aga seejärel läks jälle suuremaks piiramiseks, mis kestis 2022. aasta aprillini.

Muserdavad meetmed, mida indeks ei hõlma

Eraldi teema on veel meetmed, mis piirangute indeksisse ei kuulu, aga mis sellegipoolest muserdavad. Näiteks maski kandmise kohustus –skaalal 0-4 võrreldes rakendas Rootsi maskide puhul taset 2 (nõutud avalikus ruumis mõnes olukorras) umbes kahe nädala vältel 2021. aasta talvel, Eesti aga väikese pausiga 2020. aasta novembrist aprillini 2022.

Järgnevas tabelis on esitatud väike osake piirangute indeksi aluseks olevaid andmeid, et aidata paremini aru saada, kuidas seda indeksit arvutati. Säärasel 2-4-astmelisel skaalal (lisaks koodile 0, mis tähistab piirangute puudumist) lähevad paljud nüansid muidugi kaduma ega peegelda see ka piirangute jõustamise rangust või käskude-keeldude esitamise tonaalsust.

Võrreldes näiteks Itaaliaga, mis oli üks esimesi hiinaliku lukustamispoliitika kasutusele võtjaid Euroopas, oli Eesti koroonapoliitika tõesti „liberaalsem”, aga mitte nii liberaalne, et seda sõna võiks siinkohal kasutada jutumärkideta.

Kokkuvõttes on oluline küsida, kas lukustamised meetodina üldse on viiruse leviku piiramisel toimiv? Üks võimalus seda hinnata, on vaadata liigsuremuse statistikat riikide kaupa. Nagu graafikust selgelt nähtub, oli liigsuremus Euroopa riikide seas kõige madalamal tasemel aastatel 2020-2022 just Rootsis, olles madalam ka oma lähimatest naabritest, kellega pilti eelkõige tuleks võrrelda. Seega ei saa öelda, et range lukustamispoliitika oleks ennast kuidagi õigustanud, pigem vastupidi. Seetõttu on pisut keeruline mõista väidet ka samast juba viidatud Eesti Terviseameti pandeemia analüüsist, mille kohaselt „Rootsi suremuse ulatust esimese laine ajal poleks Eesti ühiskond suutnud taluda.“ Analüüsis küll tunnistatakse (lk 11), et otsuste aluseks olnud mudelid prognoosisid olukorda hullemana kui see tegelikult kujunes või kujunenud oleks, kuid kehtestatud piirangud olid analüüsi autorite sõnul siiski põhjendatud. Viidatakse sellele, et tegemist oli uue ja tundmatu haigusega ning samal ajal puudusid Eestis nii isikukaitsevahendid kui arusaam haiguse olemusest. Ehk siis piirangud olid vajalikud, „et suruda alla nakatumise kõverat, muretseda piisavalt isikukaitsevahendeid, omandada kogemusi uue haiguse raviks ja ennetamiseks ning valmistada ambulatoorne ja meditsiiniabi ette COVID-19-haigetega tegelemiseks.“ Kui see oli põhjendatud ja analüüsi autorite hinnangul õnnestus, siis miks Rootsi taktika kokkuvõttes surmade mõttes parema tulemuse tagas?

Tegelikult ongi mitmed mainekad teadlased näidanud, et riikide lukustamisest ei olnud mingit kasu. Harvardi Ülikooli meditsiiniprofessor Martin Kulldorff ja Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessor Jay Bhattacharya tõendasid seda andmetele tuginedes juba 2022. aasta märtsis.

Lancasteri Ülikooli õigusprofessor David Campbell ja Durhami Ülikooli rahanduse ja majanduse professor Kevin Dowd kritiseerivad aga Suurbritannia lukustamispoliitika aluseks olnud Imperial College’i mudelit, mis ennustas seal enam kui poolt miljonit surma, kui lukustamisi ette ei võeta, aga tugines samas lähemalt vaadates absurdsetele eeldustele, mis on eriti selgelt nähtav tagantjärele. Oma analüüsis jõuavad professorid järeldusele, et „SARS-CoV-2 haiguspuhangule reageerimiseks kasutatud lukustamispoliitika on halvim näide valitsuse rahuaegsest ebaõnnestumisest“.