E-valimiste läbipaistvuse üle on pärast 2023. aasta Riigikogu valimisi palju arutletud. Norstati tunamullune küsitlus näitas, et peaaegu 40% Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks. Sama paljud leidsid, et Riigikogu e-valimistel võltsiti tulemusi ositi. Ühe probleemina on seetõttu käsitletud asjaolu, et ei ole leitud tõendeid, mis kinnitaks, et Riigikogu valimistel ei kasutatud olemasolnud võimalust vahetada välja sedeleid e-häälte töötlemise etapis, kus e-hääled eraldatakse kordus- ja paberhääletamisega tühistatud häältest ning anonüümitakse. Probleemile on tähelepanu juhtinud ka Tallinna tehnikaülikooli juhtivteadur Ago Samoson, viidates võimalusele lisada loendamiseks täiesti uued sedelid, mis ei pea pärinema valimiskastist, vaid võivad olla juba varem valmis joonistatud.
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni 9. juuni istungil käsitletigi e-valimiste auditeerimist ja päriti valimisteenistuse juhilt Arne Koitmäelt selgitusi. Viimane aga keskendus vastates toimingute avalikkusele ja vaadeldavusele ning kinnitas, et „kindlasti ei ole võimalik häälte lugemise käigus seal kohapeal vahetada hääli“. Koitmäe selgitas, et audiitor viis selle kinnitamiseks käsitsi läbi pistelisi kontrolle ja et vaatlejad võisid selles veenduda. Samas pole audiitori aruandes ühtegi märget selle kohta, et pistelisigi kontrolle oleks korraldatud. Kusjuures istungil viibinud ja valimistel vaatlejana osalenud MTÜ Ausad Valimised juhatusse kuuluva Märt Põderi sõnutsi ei ole temal ega ka teistel vaatlejatel pisteliste kontrollide kohta mingit mälestust.
Riigikogu liikme Varro Vooglaiu konkreetsele küsimusele, kas Koitmäel on esitada mingeidki tõendeid selle kohta, et pistelisi kontrolle tehti, vastas Koitmäe sisuliselt eitavalt: „Seda kontrolli protokolliga ei kinnitatud ja ei ole esitada sellist paberit, millel see kirjas on.“
Lisaks väitis samuti istungil viibinud valimiskomisjoni liige ja Õiguskantsleri Kantselei direktor Olari Koppel, et vaatlejad ei tohigi selliseid pistelisi kontrolle näha, kuna audiitoritele antakse omavahel võrdlemiseks anonüümselt kokkuloetav hääl ja isikustatud hääl ehk sellise kontrolli puhul on audiitoril võimalus vaadelda, kellele konkreetsed isikud hääli andsid ja kas see loeti õigesti kokku. Siit aga tekib kohe järgmine probleem: kuidas on tagatud hääle salajasus, kui valimiste korraldajal on võimalus iga antud häält sel moel kontrollida? Ehk kokkuvõttes on probleem nii selles, et mingeid tõendeid pisteliste kontrollide kohta valimisteenistusel esitada ei olnud ja teisalt selles, et mitte ükski e-hääl ei ole sel viisil põhimõtteliselt salajane.
Mullu septembris esitas Riigikogu teine asepresident Arvo Aller (EKRE) OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole (ODIHR) taotluse kontrollida Eesti e-valimisi reguleerivaid seaduseid. Nüüd juunis jõudis OSCE lõppdokumendini, kus tõdeb, et e-valimiste läbipaistvust ja usaldust ühiskonnas peaks tõstma.
E-valimiste usaldusväärsuse kasvatamiseks kordab nüüdne dokument ODIHRi 2023. aasta soovitust: „Valimisasutused peaksid proaktiivselt tegelema kõigi valimistega seotud mureküsimustega, mille on tõstatanud rühmad, kes ei usalda internetihääletamise tulemusi.” Teisisõnu leiab ODIHR, et ametiasutused võiks e-valimiste suhtes kriitilistele küsimustele vastata sisuliselt ja teha ka valijatele teavituskampaaniaid.
Aruande kohaselt tuleks seaduses selge sõnaga kirjeldada e-hääletamise süsteemi, menetlust ja kontrolli- ja järelevalvemehhanisme. Ühtlasi tagada ka järelevalve ja täpsustada vaatlejate põhimõtteid, sh on ettepanek määratleda, millised kontrolle võib teha huvitatud isikud ehk „kvalifitseeritud/eriteadmistega isikud“. Veel leiab ODIHR, et hoolimata rangetest kontrollimeetmetest on alati risk, et mingi süsteemi osa ei tööta korrektselt. Näiteks ei ole alati kohe teada, kas hääli on kaduma läinud, neid on lisatud või muudetud. Seetõttu tuleks eelistada nn läbiva kontrollitavuse võimalust ning valijal peab olema võimalus kontrollida, kas tulemus vastab tema tahtele.
Veel paneb organisatsioon ette, et täpsustada tuleks vaatlejate õigust esitada kaebust juhul, kui on tuvastanud veebihääletuses rikkumise. Igal juhul soovitatakse kehtestada võimalikult lai kaebeõigus ja -kord – praegu on Riigikohus asunud seisukohale, et nn populaarkaebuste esitamise õigust kodanikel ei ole. Ühtlasi soovitab ODIHR kaaluda kriminaalõiguse ajakohastamist ja kehtestada e-hääletuste kõigi etappide puhul kuriteod, hoiatused ja mõistagi kohased karistused.
Salajase hääletamise tagamisel nähakse rolli ka teavituskampaaniatel. Näiteks leiab ODIHR, et hääletamise salajasuse põhimõtet on veebivalimistel võimalik austada, kui seadus tagab salajase hääletamise õiguse ja karistused rikkumiste eest. Kuid et mistahes hääletusviis on teatud määral haavatav ning võib olla avatud survele, sundimisele, hirmutamisele, siis sõltub saladus menetlusest, hääletamisaja tingimustest, poliitkultuurist ja hoiatavatest meetmetest. Seega soovitab ODIHR hääletusvabaduse ja salajasuse jaoks valijaid rohkem harida, selgitada valimispõhimõtteid ja karistusi ning anda neile selgeid juhiseid, rõhutades vajadust hääletada salajas. Ka soovitab organisatsioon valijatelt nõuda kohustuslikku deklaratsiooni, kus valija kinnitab, et on andnud hääle salajas ja sundimata. Kuivõrd tõhusad võiks valijatele õpetlike sõnumite suunamised ja kohustuslikud deklaratsioonid hääletamise salajasuse tagamisel olla, aruanne ei selgita.
Sama, vaba ja salajase hääletamise eesmärki teenib teinegi soovitus, mille järgi ametiasutused peaks nõudma auditit juhul, kui neil on tekkinud kahtlus, et korraga on hääletanud mingi rühm või kui on järjestikku kasutatud sama seadet. Viimase puhul on näitena toodud eelmiste e-valimiste ajal ilmnenud väited, kus näiteks hooldekodudes olevat rühmas hääletatud, aga ka võimalus, et kolmas isik pakub mitmele valijale hääletamise ajaks sama arvutit.
E-hääletamise menetluse kohta on ODIHR tõdenud, et seadustes pole piisavalt kaitsemeetmeid. Lahendusena soovitab organisatsioon täpsustada ja selgitada tehnilisi, organisatsioonilisi, turvalisuse ja kontrolli nõudeid („tehnilised nõuded”). Uued nõuded peaks vastama hetketehnoloogiale ning nõudeid peaks pidevalt värskendama. Seda mõistagi “kaasava menetluse käigus” ehk koos spetsialistide, teadlaste, kodanikuühiskonna spetsialistidega, võimaluse korral ka rahvusvaheliste vaatlejate arvamustega. “Läbipaistvuse tagamiseks tuleks kõige olulisemad arutelu elemendid avaldada üldsusele arusaadavas keeles,” leiab dokument.
