13. novembril 2015 tabasid Pariisi kohvikuid, Bataclani teatrit ja Stade de France’i ümbrust koordineeritud rünnakud, mille ISIS-e islamistid hiljem enda arvele võtsid ja mille tagajärjel hukkus 130 inimest ja sadu sai vigastada. Prantsuse valitsus kuulutas kiiresti välja erakorralise seisukorra, andes politseile kodanikuvabaduste arvelt laialdased terrorismivastased volitused. Kümme aastat hiljem on paljudest erakorralistest volitustest saanud püsivad normid ja vahepeal on kehtestatud veelgi rangem järelevalve, kirjutab France24.
Enne 2015. aastat oli Prantsusmaa erakorralist seisukorda harva kasutanud (nt Alžeeria konflikti ajal 1950. ja 1960. aastatel; Uus-Kaledoonias 1984. aastal ja 2005. aasta rahutuste ajal). 2015. aasta rünnakute ulatus sundis tollast presidenti François Hollande’i välja kuulutama erakorralist seisukorda, mis andis võimaluse võtta vastu võimu laiendavaid seaduseid. Ametivõimud said õiguse vahistada kahtlustatavaid isikuid ilma kohtumenetluseta üksnes ohu kahtluse korral, konfiskeerida seaduslikult omandatud relvi ja laskemoona, blokeerida veebisaite, mis võimude arvates propageerisid või õhutasid terrorismi ning saata laiali heategevusorganisatsioone, mis valitsuse arvates häirisid avalikku korda.
Inimõiguste ühingu (la Ligue des droits de l’Homme) esindaja Nathalie Tehio sõnutsi võimaldasid need uued volitused kiiresti vahistada rünnakutes kahtlustatavaid, kuid üsna pea hakati neid kuritarvitama ka muude uurimiste jaoks. Tehio kirjeldas, kuidas politsei korraldas tohutul hulgal läbiotsimisi, mis polnud terrorismiga seotud. Eriolukord andis Prantsuse valitsusele ka õiguse keelata meeleavaldused ja takistada muid aktivismi vorme. Neid õiguseid kasutati varmalt näiteks 2015. aasta detsembris toimunud COP21 kliimakonverentsi ajal, mil kümned kliimaaktivistid määrati konverentsi ajaks koduaresti.
Esialgu kehtisid erakorralise seisukorraga antud uued volitused kolm kuud, kuid neid pikendati kuni 2016. aasta maini ja pärast Nice’i rünnakut (14. juuli 2016) veel kolm korda. Need lõppesid 1. novembril 2017 –peaaegu kaks aastat hiljem. Nathalie Tehio sõnutsi harjusid inimesed nii kaua kestnud erakorraliste meetmetega ja need muutusid erandlikust olukorrast vahendiks, mida kasutatakse avalikkuse juhtimiseks.
Kusjuures vahetult enne erakorralise seisukorra lõppemist otsustas valitsus säilitada osa volitustest ja võttis 2017. aasta oktoobris vastu terrorismivastase seaduse (la loi Sécurité intérieure et Lutte contre le terrorisme – Silt), millega erakorralised meetmed viidi üle tavaõigusesse. Koduarest nimetati ümber individuaalseks halduslikuks kontrolli- ja järelevalvemeetmeks (mesures individuelles de contrôle administratif et de surveillance – Micas) ning halduslik läbiotsimine nimetati ümber koduvisiidiks (visites domiciliaires). Kohalikud omavalitsused said lisavolitused, et kontrollida juurdepääsu piirkondadele, mida ise määrasid peamisteks terrorismiriskiga kohtadeks.
Õiguse ja karistusasutuste sotsioloogilise uurimiskeskuse spetsialisti Nicolas Klausseri sõnul näitab halduslik kontrolli- ja järelevalvemeede Micas eriti hästi, kui palju on seadus kahjustanud inimeste õigusi Prantsusmaal. Kuid paberile joonistatud kaitsemeetmed on tegelikus elus väga suhtelised ja halduskohtunikud kiidavad 90% Micas juhtudest heaks ega sea kunagi kahtluse alla siseministeeriumilt saadud andmeid. Näiteks, enne 2015. aastat sai siseministeerium vara külmutada või reisikeelu kehtestada üksnes Prantsuse kodanike puhul, kuid nüüd on volitused palju laiemad. Iga seos terrorismis süüdi mõistetud isikuga võib kaasa tuua Micase või koduvisiidi. Näiteks 2024. aasta Pariisi olümpiamängude julgeolekuandmete põhjal tehti 848 koduvisiiti ja 547 Micast – umbes neli kuni viis korda rohkem kui aastane keskmine alates 2017. aastast –, mis näitab ulatuslikku politsei sekkumist ja sihipärast tegevust.
2021. aastal võttis võim vastu seaduse, mis nõuab avaliku sektori toetatavatelt heategevusorganisatsioonidelt „kohustuste lepingu” allkirjastamist, sundides neid järgima ametiasutuste kehtestatud põhimõtteid. Ja 2022. aasta seadus lubab kasutada jälgimisdroone, et tagada ja kontrollida sisejulgeolekut. 2023. aasta olümpiamängude jaoks vastu võetud seadus lubas katsetada algoritmilist videovalvet kuni 2025. aasta märtsini. Tehio selgitas: „Esmalt öeldakse, et see on eksperimentaalne, siis muutub see normaalseks. … Esmalt on droonid, siis tehisintellekt, siis näotuvastus. Pikka aega näitasime sõrmega Hiina poole ja ütlesime, et see on diktatuur [selliste jälgimismeetodite kasutamise tõttu], aga nüüd teeb Prantsusmaa sama.”
Valitsus aga väidab, et kõiki neid meetmeid on vaja, võitlemaks terrorismiga, sest luureteenistused hindavad terroririski väga kõrgeks. Prantsusmaa terrorismivastase üksuse (la direction générale de la sécurité intérieure) direktor väitis, et 2025. aasta veebruari seisuga on 2015. aastast peale ära hoitud 79 kavandatud rünnakut. Kriitikud leiavad aga, et see kõik on vaid retoorika. Kuigi algselt kehtestati ranged meetmed kahtluste kõrvaldamiseks, ei ole need igapäevaelus sageli seotud otsese ohuga. Vastupidi, riik hägustab haldus- ja kriminaalõiguse piire ning iga asutus võib proovida lisada omale ebasobivaid rühmi nimekirja. Nüüd on asutuste laialdased volitused üha enam põimunud Prantsuse ühiskonda, sealhulgas seaduskuulekate kodanike ellu. Amnesty Internationali aruande alusel vahistati 2018–2019. aastal Prantsusmaal kollaste vestide protestide ajal umbes 11 000 inimest, kuigi süüdi mõisteti vaid umbes 3000. Pensionireformi protestide ajal 2023. aastal aga keelasid ametivõimud meeleavaldajatel viibida president Emmanuel Macroni külastatavate piirkondade läheduses.
Nathalie Tehio sõnul on suurim oht selles, et inimesed harjuvad vabaduse kaotuse, järelevalve ja üha autoritaarsemaks muutuva riigiga. „See on ohtlik suundumus, mis viib kõigi eriarvamuste mahasurumiseni. Paljud inimesed, sealhulgas ka huvigrupid, on loobumas protestimast. Me oleme demokraatia kahjustamise protsessis.”
