Rootsi energiapoliitika arutelus on praegu domineerinud lootus, et tuuleenergia võib kiiresti ja kulutõhusalt lahendada prognoositud suuremast nõudlusest tingitud elektrienergianappuse ja leevendada kliimaprobleeme. Kuid Rootsi mõttekoda Skandinaavia poliitikaainstituut (Scandinavian Policy Institute, SPI) on uues analüüsis jõudnud järeldusele, et tuuleenergia on muutnud elektrihinnad kõikuvaks ning parimal juhul on vaid eksitav, kui propageerida tuuleenergiat kulutõhusa ja usaldusväärse energiaallikana, kirjutab Brussels Signal.
Mõttekoja aruande autorid on energia- ja majandusvaldkonna professorid Per Fahlén, Magnus Henrekson ja Mats Nilsson, kelle sõnutsi lisab olukorda ärevust üha suurenev vajadus elektrienergia järele. Oma panuse sellesse on andnud ka nn roheline üleminek. Poliitikud on keskendunud reklaamile, et maismaa tuuleenergia on parima valik ja lahendus, mis andvat suurema elektrienergiatoodangu ilma võrku ohustamata. Poliitikainstituudi teadlaste sõnutsi on aga tegelikkus hoopis midagi muud ning Rootsi elektrisüsteemi toimimine ei ole tagatud, kui ilmast sõltuva elektritootmise osakaal suureneb järsult võrreldes juba praeguse niigi kõrge tasemega.
Majandusprofessor ja tööstusmajanduse uurimisinstituudi (Research Institute of Industrial Economics, IFN) vanemteadur Magnus Henrekson ütles: „Energiasüsteem on ühiskonna vereringe. Seda tuleb kohelda austuse, pikaajalise vaate ja täpsusega.” Seejuures tuleb avatult käsitleda tegelikku toimimist ja kulusid. “On aeg asetada riigi majandus ja süsteemi stabiilsus taas Rootsi energiapoliitika keskmesse,” lisas Henrekson. “Toimiv elektrisüsteem vajab nelja asja: piisavat energiakogust ja hetkevõimsust, võimsuse kvaliteeti ja kindlat varustuskindlust,” ütles Fahlén.
Mõttekoja aruande järgi vajab elektrisüsteem enamat kui vaid piisavat energiatootmist – vaja on ka hetkeefekti, sagedusstabiilsust ja tarnekindlust. Olemas peab olema varuenergia, mida katkestuse korral kohe kasutusse võtta. Mida rohkem on võrgus taastuvenergiat, seda rohkem on vaja ka varuenergiat. Kuid et viimast läheb tarvis harvem, ei ole see nii tulus ja vajab kõrgemaid hindu. Nii ongi energiahinnad muutunud kõikuvaks ja elektrienergia kogukulud on suuremad isegi siis, kui taastuvenergia ühiku kohta võib hind olla soodsam. Seega on kodumajapidamiste elektrienergia hinnad tõusnud eriti just nendes riikides, mis sõltuvad rohkem tuule- ja päikeseenergiast.
Seega leiavad teadlased, et senised kuluhinnangud on tugevalt alahinnanud tegelikke kulusid. Kui keskenduda üksnes energiatootmise tasandatud kogukuludele (Levelised Cost of Electricity, LCOE), jäetakse tähelepanuta muud olulised süsteemikulud, nt tootmisprofiili kulud, tasakaalustav võimsus, ülekandevõrk ja kaod ning reaktiivvõimsuse juhtimine. Seega on tegelikest kuludest maalitud ekslik pilt. Teadlased lisasid, et täpselt pole teada energiasüsteemidesse vajalike investeeringute suurus, et need oleks sama töökindlad kui praegused. Kuid eeldada võib vägagi arvestatavaid kulusid.
„Ainus süsteemiteenus, mida tuuleenergia osutab, on mitte toota liiga palju, ja selle eest võib isegi raha saada,” märkisid eksperdid, viidates tuuleenergiaettevõtete lepingutele, mille järgi on elektritoodangul kindel hind. Kuid see Rootsi maksumaksja toetatud elektrienergia ei jõudnudki rootslaste kodudesse, vaid eksporditi. Siinkohal väärib meenutamist ka Suurbritannia näide (vt siit ja siit), kus riik maksab meeletuid summasid ehk nn piirangutasu tuuleturbiinide peatamise eest ajal, mil tuult on palju ja ka tuuleenergiat toodetakse liiga palju ning võrku ohustab ülekoormus. Samal ajal on aga elektrienergiat mõnes muus riigi piirkonnas puudu ja seal tuleb gaasijaamas toodetud elektrienergiat kallimalt juurde osta.
Igal juhul märkisid poliitikaainstuudi aruande autorid, et juba praegu suuresti juhuenergiast sõltuvates riikides ilmneb selgelt, et kulud on suuremad. Peale selle on nendes riikides suurem ka ebastabiilsus ja nad sõltuvad rohkem fossilkütusel töötavatest reservvõimsustest. (Vt ka Saksamaa ja Ühendkuningriigi näidet.) Autorid viitasid ka hiljutisele Hispaania ja Portugali suuremahulisele elektrikatkestusele, mille tõenäoliseks põhjuseks on paljud nimetanud liigset sõltuvust juhuenergiast. „Hispaanias kokku varisenud süsteem näitab, et tänapäeva elektrisüsteemid, kus suur osa elektrist sõltub ilmast, on häiretele tundlikud,” kirjeldas Nilsson. Kusjuures mõttekoda hoiatas, et Rootsi on nüüd üha enam samasuguses ohus.
Kokkuvõtvalt rõhutavad poliitikaaruande autorid, et tuuleenergia suur osakaal võib ohustada nii majanduslikku jätkusuutlikkust kui ka elektrisüsteemi stabiilsust. See, mis esmapilgul tundus väidetava kliimaprobleemi kulutõhusa lahendusena, võib tegelikult luua elektrisüsteemi, mille ebastabiilsus suureneb, varustuskindlus halveneb, varjatud kulud kasvavad ja jätkusuutlikkus halveneb. Juhul kui neid asjaolusid edasi ignoreerida, võib see lõpuks põhjustada ülisuuri ühiskondlikke kulusid (vt ka tuulepargi kuluvõrdlust tuumajaamaga).
