Saksamaa föderaalse kriminaalpolitsei (BKA) ja Fraunhoferi instituudi arvutigraafika uurimisosakonna vastu esitas hagi infoturbespetsialist Janik Besendorf. Hageja väidab, et kriminaalpolitsei on ebaseaduslikult jaganud Fraunhoferi instituudiga ligikaudu viit miljonit näokujutist Inpol-Zentral andmebaasist, et katsetada nelja uut näotuvastussüsteemi, kirjutab Biometric Update.
Besendorfi sõnutsi laadis politsei näotuvastuse katseprogrammidesse tema fotod, mille politsei oli mehest ühe varasema juurdluse käigus teinud. Fotode säilitamiseks luba polnud küsitud ja seega leiab hageja, et need laaditi andmebaasi ebaseaduslikult. Hagi toetab Chaos Computer Club (CCC), kes sai näotuvastuse katsetest teada 2021. aastal ning kelle sõnutsi kasutati Besedorfi ja miljonite teiste fotosid ilma nende nõusoleku või seadusliku loata. Kaebuses viidatakse eelkõige kriminaalpolitsei algatusele EGES, mis on 2019. aasta projekt eesmärgiga parandada näotuvastuse võimekust. Projekti käigus korraldas Fraunhoferi instituut nelja tuvastussüsteemi katsed, kasutades peale vabatahtlike panuse ligikaudu viit miljonit fotot umbes kolmest miljonist inimesest.
CCC järgi olid andmekaitseametnikud juba varem kahelnud projekti õiguslikkuses. Sellest hoolimata projekti ei peatatud, sest politsei kinnitas andmekaitseametnikele, et biomeetrilised andmed ei ole politseist väljunud. Katsetes kasutatud arvutisüsteem oli kaitstud parooliga ja asus lukustatud ruumis, kuhu pääses vaid projektimeeskond. Peale selle ei olnud arvuti ühendatud internetiga ega muude politseisüsteemidega. Fotosid transporditi väidetavalt krüpteeritud kõvakettal ja pärast nende importimist deaktiveeriti süsteemi USB-pordid. Seega ei olevat isikuandmeid välispartnerile otseselt edastatud ning projekt kvalifitseerus politsei hinnangul teadustööks. Reguleerivad asutused on aga asunud arvamusele, et turukõlbliku süsteemi katseid ei saa kirjeldada teadusuuringuna ning selleks puudus ka selge õiguslik alus. Opositsioonipoliitikud on lausa öelnud, et tegemist on näitega sellest, kuidas ametivõimud eiravad andmekaitse nõudeid.
Igal juhul on automaatne näotuvastus Saksa julgeolekuasutuste jaoks üha olulisem. 2023. aastaks oli politsei Inpol-Z andmebaasis ligikaudu 6,7 miljonit fotot umbes 4,6 miljonist inimesest. GES-näotuvastussüsteemi kasutatakse alates 2008. aastast ning seal tehtud otsingute arv on kiiresti kasvanud. Nüüd on teateid, et siseminister Alexander Dobrindt (CSU) soovib uue nn kaitsepaketiga oluliselt laiendada õiguskaitseasutuste volitusi. Siseministri kava järgi saaks kriminaalpolitsei, föderaalpolitsei ning föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet loa võrrelda tagaotsitavate isikute biomeetrilisi andmeid kogu avaliku internetiga, sealhulgas sotsiaalmeediaga. Dobrindt soovib ka ühendada politsei eri registrites olnud isikuandmed, et tehisaruga neid edasi töödelda ja analüüsida.
Aktivistide hinnangul kujutavad võimude niivõrd suured volitused ulatuslikku jälgimissüsteemi, kuna tehniliselt on selleks vaja tohutuid superandmebaase. Isikuandmeid analüüsiv tehisaru on omakorda märkimisväärne oht põhi- ja inimõigustele, sh risk, et tehisaruga luuakse inimeste kohta profiilid. Seega leiavad kriitikud, et lahendus ei ole kuidagi proportsotsionaalne, sest mõjutatud ei oleks üksnes kahtlustatavad, vaid kõik kodanikud, k.a ohvrid ja tunnistajad, aga ka kõik teised kodanikud, kes juhuslikult politsei andmebaasi satuvad. Paljud kodanikuõiguste ja -vabaduste eest seisvad ühendused, nagu D64, Chaos Computer Club, Amnesty International ja AlgorithmWatch, leiavadki, et Saksa siseministri plaan laiendada biomeetrilist jälgimist ja võtta kasutusele tehisaru toetatud superandmebaasid viib lõpuks jälgimisühiskonda.
Maailmas kasutatakse üha rohkem näotuvastustehnoloogiat ja tehisaruga kaameraid
Nagu oleme varem käsitlenud, ei ole säherdused ideed ammu enam midagi uut ega erakordset ja käsikäes tehnoloogia arenguga on ka suundumused üha tempokamad. Peale Saksamaa kasutavad või plaanivad näotuvastus- vms tehnoloogia kasutust väga paljud riigid kogu maailmas. Näiteks on Suurbritannia politsei astunud hoogsaid samme ja laiendab näotuvastusega kaamerate võrgustikku (loe nt siit, siit, siit). India aga tarvitab näotuvastusega pardakaarte, Tai loob turistide turvalisuse nimel jälgimissüsteemidega “arukat turismi”, Uus-Meremaa peab näotuvastust oluliseks kaubanduses ja Venemaa juurutab näotuvastusega maksesüsteeme. Ka Eesti politsei on aastaid kasutanud kaamerate abil numbrituvastust, mis võimaldas neil liiklejatest iga kuu teha miljoneid fotosid. Asja ilmsiks tuleku järel selgus, et tegevus ei ole seaduslik ning nüüd on siseministeerium seda seadustama asunud.
Kõik need näited on lõpuks siiski vaid jäämäe tipp. Iga päev lisandub teateid uutest näotuvastussüsteemidest, tehisaruga kaameratest ja superandmebaasidest. Kõike reklaamitakse kui vahendeid, mis tagavad turvalisema ühiskonna ja lihtsustavad kodanike igapäevaelu. Samas juhivad kriitilisemad tähelepanu, et igasugused sellised tuvastus- ja jälgimistehnoloogiad, superandmebaasid jms on äärmiselt sekkuvad ning samm täieliku jälgimisühiskonna poole. Üha suuremas ohus on kodanike eraelu puutumatus, andmete kaitstus, privaatsus ja kogunemisvabadus, välistatud ei ole ka valetuvastused (vt nt siit). Aga eraelu puutumatuse ja andmelekke kaitsevahendeid on tihti rakendatud liiga hilja. Sääraste ohtude ja murettekitavate suundumuste tunnistamine varakult ja teabe levitamine on samm meie privaatsuse ja eraelu puutumatuse parema kaitsmise suunas.
