Šveitsis pühapäeval peetud rahvahääletusel hääletas digi-ID poolt 50,4% ja vastu 49,6% hääletanutest. Ehkki poolthääli oli rohkem, peetakse tulemust ka “negatiivseks” üllatuseks, sest arvamusküsitluste järgi oli digi-ID toetajaid kuni 60%, kirjutab BBC.
Šveitslased hääletasid digi-ID üle juba teist korda, sest 2021. aasta ettepanek lükati tagasi. Toonase plaani järgi oleks andmeid hoitud keskselt ja neid kontrollinuks suuresti erasektori teenusepakkujad. Seetõttu pidi valitsus süsteemi muutma ja nüüdse kava järgi jääb süsteem valitsuse kätesse ning väidetavalt on andmed ainult kasutaja nutitelefonis. Peale selle on võimude lubaduse kohaselt digi-ID vabatahtlik, kuigi seaduses sõna “vabatahtlik” ei ole. Igatahes võivat igaüks edaspidigi jääda üksnes füüsilise dokumendi, ID-kaardi juurde, mida Šveitsis on kasutatud juba aastakümneid. Privaatsuse nimel on ka lubatud, et kui digi-ID süsteemist on isiku kohta vaja mingit teavet, nt tema vanust või kodakondsust, näeb asutus ainult neid konkreetseid andmeid.
Šveitsi süsteemi toetajad väidavad, et digi-ID teeb kõigi elu lihtsamaks. Öeldakse, et digi-ID-ga on võimalik internetis kiiresti joonde ajada paljud bürokraatlikud toimingud, nt sõlmida telefonilepingut või kinnitada vanust alkoholi ostes. Viimane muideks oli üks peamisi kihutuskampaania argumente, kuigi täisealiste igapäevaelus tuleb säherdust olukorda harva ette.
Kokkuvõtvalt leitakse, et konservatiivsed valijad oleks peaaegu kogu digi-ID projekti nurjanud. Niivõrd nappi häälteenamust põhjendatakse sellega, et tulemust mõjutasid valijad, peamiselt konservatiivsemate maapiirkondade pisut eakamad valijad, kes suundusid valimiskastide juurde samal rahvahääletusel esitatud teise küsimuse pärast (elukoha kinnisvaramaksu kaotamine). Peale selle ei olnud ajakirjanduse hinnangul digi-ID-l ka niivõrd ulatuslikku toetust, et nn progressiivset linnarahvast aktiveerida. Ka nende jaoks oli digi-ID-st saadav kasu kahtlane või kasin, sest peale lubaduse osta veebis alkoholi, oli teine peamine argument idee ühendada Šveits digitaalse tulevikuga.
Digi-ID vastaste hinnangul võib süsteem kahjustada isikute privaatsust. Isegi kui võimud kohendasid eelmise versiooni andmete kogumise ja säilitamise reegleid, võidakse andmeid ikkagi kasutada inimeste jälgimiseks ja turunduseesmärkidel. Pealegi on suur tõenäosus, et võttes kasutusele digi-ID, kasvab ka kiusatus kasutada seda muudel eesmärkidel. Näiteks on pangad väga huvitatud digi-ID integreerimisest teenustesse, et piirata pettuseid ja rahapesuriski. Kuid kui digi-ID kasutusväli peaks laienema, võib see tekitada tõsiseid probleeme kõigile neile, kes “vabatahtlikust” võimalusest keelduvad või kelle digioskustest jääb vajaka. Šveitsis moodustavad need inimesed peaaegu kolmandiku elanikkonnast.
Šveitsi teadlased esitlesid Eestit näitena, kuid hoiatasid ohtude eest
Šveitsis peetakse digivaldkonna teerajaks Eestit, aga leitakse, et Šveitsi moodi viivitamine võib lõpuks osutuda plussiks. Baseli ülikooli kaasdirektori Christian R. Ulbrichi sõnutsi võib demokraatiat paremini kaitsta aeglane, detsentraliseeritud digiüleminek. „Ma usun, et demokraatliku süsteemi üks peamisi ülesandeid on jagada võim paljude õlgadele, et liiga palju võimu ei jääks ühte kohta,” ütles teadlane.
Ulbrichi hiljutise aruande „Tee automatiseeritud demokraatiani” esimene osa keskendub sellisele riigi digiteerimisele, mis sobib kokku demokraatiaga. Aruande autorid võrdlesid avalike asutuste, valitsuse, parlamendi ja kohtusüsteemi digitaalset ümberkujundamist neljas liberaalses demokraatias: Šveitsis, Saksamaal, Ühendkuningriigis ja Eestis. Neist neljast pälvis Baseli ülikooli parima hinnangu Eesti, kus riigi teenused on peaaegu täielikult digiteeritud ja kehtib ühekordse esitamise põhimõte, mille järgi kodanik peaks ametiasutustele andmeid esitama ühe korra ja seejärel pääsevad kõik riigiasutused tema andmetele ligi. E-Eesti veebisait reklaamib e-ID-d kui „sujuvalt toimiva digiühiskonna nurgakivi”.
Samas toovad šveitslased esile ka negatiivseid külgi. Näiteks on niivõrd kiires digiprotsessis vahele jäetud olulised ühiskondlikud arutelud, mis Eestil tuleb nüüd tagantjärele teha. Näitena tuuakse siin politsei numbrituvastuse süsteem, mis palju negatiivset tähelepanu pälvis (vt siit ja siit) ja mis lõpuks tuli peatada, kuigi ilmselt ajutiselt (vt siit).
Šveitsi teadlaste hinnangul saab Eesti ID-süsteemi kasutada ka antidemokraatlikel eesmärkidel ja kodanike kahjuks. Ulbrich andmetel on Eestis tohutu keskregister, kus on rohkesti teavet elanikkonna kohta, sealhulgas aadressid ning isiklikud ja perekonnaandmed jpm. Kõik andmed on seotud unikaalse identifitseerimisnumbriga, mis on poolavalik, sisaldades isiku sünniaega (isikukood). See on trükitud kõikidele ID-kaartidele, see on olemas kõigis ametites ja see on paljude asjade identifikaator. Ulbrich püstitab seepärast küsimuse: “Kas isikukoodi ei peaks tänapäeval paremini rakendama, et tagada suurem kaitse kuritarvitamise eest?”
Eesti digitaliseerimise selgroog on X-tee, tarkvarasüsteem, mis võimaldab liigelda kõigis Eesti riigi andmekogudes ja infosüsteemides. „Kuigi X-tee on detsentraliseeritud, on sellel kaks komponenti – usaldusteenused ja operaatorid. Ja kes kontrollib mõlemat, kontrollib kogu süsteemi,” selgitas Ulbrich. Eestlased on loomulikult probleemist teadlikud ja peaaegu kõik päringud on jälgitavad. „Aga kui ma vaatan maailmakaarti ja näen, kes seda süsteemi ostab, on mul selge, et autoritaarsed riigid nagu Saudi Araabia kindlasti andmekaitset ei integreeri,” sõnas teadlane.
Uutes tehnoloogiates on politsei ja maksuamet ees, teised ametid riburada järel
Baseli ülikooli asedirektor Ulbrich on töötanud ka juhtimiskonsultandina PWC-s, kus sai ülevaate maksuametite tööst kogu maailmas. Seal märkas teadlane, et paljud riigid on nagu hullumeelsed, näiteks Mehhiko maksuamet, mis on vaikselt loonud maailma ühe suurima biomeetrilise andmebaasi. Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia ametiasutused kasutavad aga satelliit- ja droonipilte, et avastada seadustamata basseine.
Ulbrich leiab, et üldiselt võtavad uued tehnoloogiad esimesena kasutusele luureteenistused ja politsei (vt nt siit, siit, siit, siit). Seejärel hiilivad need maksuametisse ja siis on käsi pikal kogu ülejäänud avalikul sektoril ja ka erasektoril. Seda suundumust võibki Eestis märgata (loe ka siit ja siit). Ulbrich toob esile Eesti hiljutised skandaalid, kus ilmnes, et riigiasutusted pääsevad täitmisregistri kaudu ligi isiku pangakonto väljavõttele ilma kontoomaniku teadmata ja loata (vt siit ja siit). Kavas on ka anda rahapesu andmebüroole volitusi juurde, lubades luua mahuka andmelao, millest isikute andmete masintöötlemise abil “kuritegelikke mustreid” otsima hakatakse (vt ka siit, siit, siit, siit). Need juhtumid on aga ka Eestis kasvatanud kriitilisemate häälte hulka, sest riik on kasutanud andmeid rohkem, kui oli avalikult teada andnud. Peale selle on seni “digitaalse imemaana” reklaamitud Eestis olnud ka mitmeid ulatuslikke andmevarguseid ja -lekkeid.
Šveitsi teadlased tõdevad, et digitaliseerimisega kaasneb suundumus rohkem tsentraliseerida. Kuid võrreldes kesk- või superandmebaasidega toimivad mitmele poole jaotatud andmed kaitsemeetmetena. Teadlaste hinnangul ongi Šveitsil nüüd hea võimalus korraldada digiüleminekut nii, et see sobituks demokraatia ja selle kaitsega. Šveits on aeglane, aga seda õigustatult ning enne otsuseid püüab riik võita võimalikult paljude poolehoidu. Samas hoiatas Ulbrich, et üldiselt ei ole riigil erilist valikut: „Kui ülejäänud maailm digiteerub, peab riik seda samuti tegema – või jääb maha.” Kuid kindlasti tasub meeles pidada, et nii mõnigi tehnoloogiline lahendus ei ole soovitatav ja iga uus tehnoloogia ei ole alati demokraatiat kaitsva digiülemiku jaoks parim.
