Ajakirjas Norma: International Journal for Masculinity Studies avaldatud artikkel „Mehed, mehelikkus ja planeet (M)antropotseeni lõpus“ järgi on meestel suurem süsinikujalajälg ja keskkonnamõju. Paljuski tingituna tarbimisest, eriti reisidest, hobidest, transpordist ja liha söömisest, aga ka tööst ja võimupositsioonist, kirjutab Euronews. Artikli üks autoritest on Tallinna ülikooli soouuringute dotsent Kadri Aavik.
Uuringu järgi puudutab planeedi hädaolukord ebaõiglust – 5% rikkaimatest tekitab 20% heitkogustest ja 10% rikkamatest 50%. Samuti puudutab see privileege, sest vaid 8–9% inimestest lendab, mis on aga suurim individuaalse heitkoguse allikas ja seotud ka mehelikkuse (aeromasculinities) ja võimuga. Seepärast uurisid teadlased olemasolevate uuringute alusel, kuidas on mehed ja maskuliinsus seotud kliima-, keskkonna- ja ökoloogilise kriisiga ning tõdesid, (m)anthropotseen pole enam üksnes tulevik, vaid juba põlvkondi kestnud. Privilegeeritud Lääne meeste, kapitalismi ja majanduskasvu nimel on loodust hävitatud ja see jätkub pimesi.
“Inimesed, kes identifitseerivad end meestena, tekitavad tarbimisel, eriti reisimisel, transpordis, turismis ja lihasöömisel, tavaliselt suurema süsinikujalajälje ja keskkonnamõju,” viitasid teadlased (Berland & Leroutier, 2025; Räty & Carlsson Kanyama, 2010). Tulemust kinnitas ka Prantsusmaal ligikaudu 15 000 inimest käsitlenud 2025. aasta uuring, mille järgi mehed tekitavad transpordi ja toidu kaudu 26% rohkem nn saastet kui naised.
Veel muretsevad mehed kliimamuutuse pärast vähem ning ei ole keskkonnapoliitikas nii lennukad ega aktiivsed. Samuti pole nad valmis kliima pärast oma harjumusi muutma. (Nt Bush & Clayton, 2023; Hultman, 2013). Seejuures kalduvad mehed, kelle “mehelikkuse stressi” tase (mure naiselikuna näimise pärast) on suurem, sageli rohkem vältima keskkonnasõbralikkust, nt hoiduvad keskkonnasõbralikest toodetest. Mehelike, eriti paremäärmuslike poliitiliste juhtide kliimamuutuste eitamine on artikli järgi seotud ka naistevihkamisega (vt nt Daggett, 2018).
Artikli autorid rõhutavad, et mehed, eriti “valged euro-lääne eliitmehed”, on domineerivatel positsioonidel kaevandustööstuses ja mõjukates tööstusharudes, nt põllumajanduses, autotööstuses ja veetööstuses (Zwarteveen, 2008), aga ka tehisarutehnoloogiates (Hao, 2025). Teisisõnu sektorides, mille keskkonnamõju on suur või mille ökoloogilised kulud kasvavad nagu tehisaru puhul.
Seega on (m)antropotseenne ehk inimtegevusest tingitud ökoloogiline kriis privileegitud valgete meeste (m-liide), euro-lääne riikide ja patriarhaalse kapitalismi tulemus, kus mitte kõik inimesed ei ole võrdselt süüdi ega võrdselt kannatanud (Di Chiro, 2017; Hultman & Pulé, 2018; Moore, 2017). Keskkonnakriisid on ebaühtlaselt jaotunud soo, rassi ja klassi järgi (Arora-Jonsson& Gurung, 2023) ning nn rohelahendused (nagu looduskaitse ja kliimameetmed) võivad muuta need rühmad veelgi haavatavamaks. Kuid aruteludest jäetakse kõrvale tohutud keskkonnaohud, mille on enamasti algatanud domineerivad ja maskuliinsed mehed, näiteks sõjad, militaarkapitalism, tarbimine, tänapäeva orjus, fossiilkütused ja energiakriis, digiprügi ning tööstuslik loomakasvatus.
Järgmise uuringuga võiks TLÜ uurida seda, kui palju need mehed riigile makse maksavad, mille tulemusena TLÜ üldse toimida saab.
Demograafilise kriisi tõttu on asi siiski “paranemas”:
Nii sünnib ju vähem mehi, laekub riigile vähem makse tänu sellele saab lõpuks ka TLÜ laiali saata.
Õnneks on rikkaid valgeid mehi suhteliselt vähe, enamus on siiski vaesed valged mehed ja neidki jääb üha vähemaks. Suhteliselt rikkamad ja kasutumad on valged mehed kes räägivad rikaste valgete meeste põhjustatud kliimakatastroofist mida propageerivad peotäis ülirikkaid valgeid ja ka mitte just eriti valgeid mehi. Teadusega pole siin üldse midagi tegemist.