Euroopa Liidu ametiasutused ja üha enamate liikmesriikide valitsused plaanivad aina agaramalt keelustada sotsiaalmeediat noorematele kui 16-aastastele. Sotsiaalmeediakeelu ja vanusekontrolli pooldajad leiavad, et keeldu on vaja, et kaitsta lapsi veebis varitsevate ohtude eest. Euroopa noorteaktivistid aga leiavad, et üldine keeld ei lahenda midagi ja et noored on jäetud kõrvale aruteludest, mis neid otseselt puudutavad. Üldise keelu asemel tuleks noorte endi hinnangul muuta platvormid turvalisemaks ja reguleerida neid tugevamalt, jõustades olemasolevaid regulatsioone. Samuti tuleks lastele ja noortele õpetada digitaalset kirjaoskust, kirjutab Euronews.
Noorte liikumine Ctrl+Alt+Reclaim, kus osalevad 17-16-aastased noored paljudest Euroopa riikidest, koostas muudatusettepanekud Prantsuse parlamendis menetletava seaduseelnõu kohta, millega on kavas keelata sotsiaalmeedia alla 15-aastastele lastele. Ühing oli nõus, et sotsiaalmeedia mõju võib olla hävitav alustades vaimsest tervisest ja tähelepanu kaaperdamisest ning lõpetades ühiskonna polariseerimisega. Kuid võimud pakuvad ainsa lahendusena sotsiaalmeediakeeldu, mis ühingu hinnangul on pime ja võib halvimal juhul olla isegi ohtlik, parimal juhul lihtsalt ebaefektiivne. Sotsiaalmeediakeeld ei hoia ära sotsiaalmeedia kahjulikku mõju, see ei kaitse lapsi ja noori, küll aga halvendab keeld noorte digielu. Nii tegi ühing Prantsusmaa parlamendile ettepaneku reguleerida platvorme. Ühing selgitas veel, et Prantsusmaa senati teise hääletuse ajaks oli eelnõu oluliselt muudetud, et hõlmata kaht platvormikategooriat: neid, mis on „väga probleemsed“, ja neid, mida peetakse „digitööriistadeks“.
Ctrl+Alt+Reclaim liikme Yaqoubi Reboul sõnutsi leidis enamik noori alguses, et “keeld on suurepärane, see kaitseb meid…”, kuid kui neile selgitati, et seejärel kaob ligipääs Robloxile, Fortnitele, Instagramile ja TikTokki, mõistsid kõik, et „oh jumal, see pole võimalik, me peame leidma teise viisi.“ Ühingu andmetel teavad siiski päris paljud noored, et sotsiaalmeedia on ohus. Sotsiaalse ruumi piiramist aga ei poolda keegi. „Sotsiaalmeedia on üks väheseid järelejäänud avalikke ruume, mis on noortele täiesti vaba ja kättesaadav,“ lisas ühingu teine liige Noe Hamon. „See võimaldab neil ka suhelda, õppida, luua ja tunda end kuskile kuuluvana,“ eriti kui arvestada, et füüsiline maailm muutub noortele „raskemini ligipääsetavaks.“
Euroopa kooliõpilaste liitude korraldusbüroo (Organising Bureau of European School Student Unions, OBESSU) juhatuse liige Lauren Bondi (19) sõnutsi on õpilased mures selle pärast, kuidas keeld võib muuta nende igapäevaelu. „Nad tunnevad, et süü ja vastutus turvalisema digimaailma loomise eest pannakse nende õlgadele,“ ütles ta. Bond selgitas, et üldine sotsiaalmeediakeeld ei arvesta õpilaste päriselu ja õpilased tunnevad, et nende häält ei võeta kuulda. Bond leiab, et seadusandjate jaoks võib keeld tunduda väga ahvatlevana, aga platvormid ei muutu automaatselt turvalisemaks, kui noor saab 18. Nii pooldavad noored üldkeelu asemel pigem suuremat reguleerimist ja paremat digikirjaoskust. Bond tõi ka näite, et tema keskkool õpetas digikirjaoskust, andes talle juba 11-aastasena harjutusi näidetega, mis võib veebis juhtuda ja kuidas nendega toime tulla. See aitas tal luua normaalse suhte sotsiaalmeediaga. Enamikule lastele ja noortele aga ei õpetata üldse veebikasutust ja seega vajab kogu Euroopa sellekohast koordineeritud haridust.
Hollandi noori Euroopa Komisjoni presidendi noorte nõuandekogus esindama valitud Niels Zagema leiab, et pole just kuigi palju asju, mis mõjutaks noorte elu rohkem kui sotsiaalmeedia. Noored küll tunnistavad, et piirangud ja keelud võiks aidata kontrollida mõnd kahjulikku tava, nt liigset telefonis olemist, kuid üldiseid keelde ei toetata. Zagema pakub lahendusena Hollandi suuniseid, kus vanematel soovitatakse lapsele tutvustada tehnoloogilisi vahendeid etapiti, nt alguses vestlusakent ja kui laps on 15, siis alles sotsiaalmeediat.
Iirimaa riikliku noortenõukogu esindaja Aisling Maloney sõnutsi oli sotsiaalmeedia tema jaoks ainus viis, kuidas hoida ühendust sõpradega, kes maakohas elades asusid kohati tunniajase teekonna kaugusel. Sotsiaalmeedia oli talle avanud tee ka laiemasse maailma, et tutvuda teemadega, mida koolis ei käsitletud. Säärane võimalus peaks Maloney hinnangul lastele alles jääma, kuid turvaliselt ja teadlikult. Igal juhul palub Maloney, et võimud teeks koostööd noortega, arutaks nendega, kuidas sotsiaalmeediat reguleerida.
