Peasekretär Antonio Guterres on korduvalt rääkinud organisatsiooni süvenevast likviidsuskriisist, kuid nüüdne finantskrahhi hoiatus on seni kõige tõsisem. Peasekretäri sõnutsi oli aasta lõpu seisuga maksmata liikmemakse kokku 1,57 miljardit dollarit (1,32 miljardit eurot), kirjutab Reuters. „Kriis süveneb ning ohustab programmide elluviimist ja on põhjustanud finantsilise kokkuvarisemise ohu. Ja olukord halveneb lähitulevikus veelgi,” kirjutas Guterres kirjas, mille 28. jaanuaril suursaadikutele saatis.
Guterres selgitas, et on riike, mis on ametlikult otsustanud jätta maksmata liikmemaksud, mis moodustavad ÜRO põhieelarve. Peale “võlgnike” on Guterrese sõnutsi üks probleemidest ka reegel, mis kohustab organisatsiooni igal aastal riikidele tagasi maksma sadu miljoneid dollareid kasutamata jäänud liikmemakse. Guterrese sõnutsi tähendab nõue, et ÜRO-lt oodatakse tagasi raha, mida pole olemas.
Konkreetseid “võlgnikke” Guterres siiski ei nimetanud, kuid rõhutas: „Kõik liikmesriigid peavad täitma kohustuse maksta täies ulatuses ja õigel ajal – või peavad liikmesriigid põhjalikult ümber korraldama meie finantseeskirja, et vältida eelseisvat finantskrahhi.” Mullu käivitas Guterres ka töörühma (UN80), mis peaks kulusid kärpima ja parandama organistatsiooni tõhusust. Riigid on veel kokku leppinud, et 2026. aasta eelarve on umbes 7% väiksem kui mullu ehk 3,45 miljardit dollarit (2,91 miljardit eurot). Sellele vaatamata hoiatab Guterres, et organisatsioonil võib juuliks raha otsa saada.
ÜRO on asutatud 1945. aastal ja sellesse kuulub 193 riiki. Organisatsiooni ülesanne on säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek, edendada inimõigusi, soodustada sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning koordineerida humanitaarabi. ÜRO eeskirja järgi sõltub osamakse suurus iga liikmesriigi majanduse suurusest. USA moodustab 22% põhieelarvest, millele järgneb Hiina 20% osakaaluga. ÜRO ametnike andmetel on USA-l kogunenud “võlgnevus” 2,19 miljardit dollarit (2,85 miljardit eurot) ÜRO põhieelarvesse ning 1,88 miljardit dollarit (1,59 miljardit eurot) rahuvalvemissioonide tarbeks ja 528 miljonit dollarit (445 miljonit eurot) varasemate rahuvalvemissioonide jaoks.
USA ei rahasta enam laialivalguvat globaalse valitsemise arhitektuuri
Seega on USA olnud aastakümneid ÜRO üks peamiseid rahastajaid. President Donald Trump aga teatas jaanuaris, et USA lahkub 66 rahvusvahelisest organisatsioonist, sh 31-st ÜRO agentuurist või leppest. Teisisõnu lõpetas või kärpis USA rahastust ÜRO agentuuridele ja keeldus maksmast kohustuslikke tasusid põhi- ja rahuvalve-eelarvesse. USA president on ÜRO-d iseloomustanud kui organisatsiooni, millel on suur potentsiaal, kuid öelnud, et see ei täida oma ülesandeid. Jaanuari otsuse järgi on need ühendused aastaid propageerinud kliimapööret ja nn taastuvenergiat, vajadust piirata fossiilkütuste kasutust ja vähendada süsinikdioksiidi heidet jms. USA peab seepärast neid institutsioone üleliigseks, halvasti juhituks, tarbetuks ja raiskavaks. Välisminister Marco Rubio pressiteate järgi valitsevad neid organisatsioone isikud, kelle huvid on vastuolus USA eesmärkidega või ohustavad need ühendused lausa USA suveräänsust, vabadusi ja üldist heaolu. “President Trump on selgesõnaline: enam ei ole vastuvõetav saata nendele institutsioonidele Ameerika rahva verd, higi ja varandust, saamata selle eest peaaegu midagi vastu. Möödas on aeg, mil miljardid dollarid maksumaksjate raha voolasid välismaiste huvide teenistusse meie rahva arvelt,” seisis pressiteates.
Tuntuim neist ühendustest, kust USA tagasi on tõmbunud, on ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC), mille kurikuulsatele aruannetele tugineb paljuski kogu kliimapööre. Tähelepanuväärseim aga ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UN Framework Convention on Climate Change, UNFCCC), milles 1992. aastal leppisid peaaegu kõik maailma riigid kokku eesmärgi stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris tasemel, mis leppe kohaselt väldib ohtlikku inimtekkelist sekkumist kliimasüsteemi, ning teeb seda piisava ajavaruga. Konventsiooniga kehtestati, kuidas riigid omavahel läbi räägivad – nüüd tuntakse neid läbirääkimisi ÜRO iga-aastaste kliimakonverentsidena (vt ka siit ja siit). Sama konventsiooni egiidi all peeti 1995. aastal läbirääkimisi Kyoto protokolli üle ja 2015. aastal Pariisi kliimakokkuleppe üle. Teisisõnu on tegemist konventsiooniga, mis on veerema pannud kõige rangemad ja karmimad kliimakokkulepped kogu maailmas. Kuna USA senat ratifitseeris UNFCCC 1992. aastal, on õiguslikult ebaselge, kas president Trump saab ühepoolselt riigi lepingust välja viia. Kui aga kongress nõustub, on USA esimene riik maailmas, kes astub ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist välja.
Väärib ka märkimist, et peale kliimapaanika on ÜRO tegevustepalett kordi mitmekesisem. Näiteks alles hiljaaegu kirjutasid kümned liikmesriigid alla ÜRO küberkuritegevuse lepingule, millega võidelda küberkuritegevusega ja kehtestada reeglid, et parandada õiguskaitseasutuste koostööd, uurida ja menetleda pettuseid jm kuritegusid. Kriitikute hinnangul on aga tegemist järjekordse dokumendiga, mis ohustab privaatsust ja sõnavabadust, selle ebamäärased määratlused võivad võimaldada valitsustel kodanikke jälgida, turvalisuse uurijaid kohtusse anda ja poliitilist sõnavabadust piirata ning lubavad valitsustel sätteid kuritarvitades jälitada ajakirjanikke, teadlaseid ja aktiviste.
Samuti ei ole tegemist mõistagi ainsa korraga, mil ÜRO püüab moel või teisel sõnavabadust piirata. Juba 2023. aastal esines ÜRO peasekretär António Guterres avaldusega, milles kutsus üles otsustavalt vihakõne ja desinformatsiooni ohjeldama. Tema hinnangul on vaja kogu maailmal koordineeritult tegutseda, sest seda nõuavad vihkamise ja valede levik digiplatvormidel ning oht, et tehisintellekt võib muutuda kontrollimatuks “koletiseks”. Ühtlasi tutvustas peasekretär aruannet “ÜRO Digitaalsete platvormide teabe terviklikkuse toimimisjuhendi põhimõtted” (U.N. Code of Conduct for Information Integrity on Digital Platforms), kus rõhutati vale- ja desinformatsiooni kui põhjust, miks inimesed ei langeta „õigeid“ otsuseid, nt koroonaviiruse vastu vaktsineermise asjus. Kliima puhul pidavat aga väär- ja desinformatsioon põhjustama viivitust, et rakendada kliima hädaolukorra hädavajalikke meetmeid. ÜRO laiaulatuslikku võitlust nn valeinfoga oleme käsitlenud veel siin ja siin.
Aga oma osa on ÜRO algatustel ka muudes jälgimissüsteemides ja ühiskonna muutmispüüetes. Näiteks ÜRO lennunduspoliitika organ Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (Intrnational Civil Aviation Organization – ICAO) kavatseb lennujaamadele ja lennuettevõtjatele kehtivaid eeskirju põhjalikult muuta, võttes kasutusele digitaalse reisikaardi ja näotuvastussüsteemid, mis asendaksid senise pardakaardi süsteemi. ÜRO naiste õiguste agentuur on aga varmalt keelt kärpimas. Agentuuri uues aruandes „Soolise võrdõiguslikkuse juhend: võrdõiguslikkust ja kaasatust edendava keelekasutuse juhend” on hulk täiesti tavalisi ja igapäevaselt tarvilikke sõnu nimetatud potentsiaalselt “ebavõrdse, diskrimeeriva või alandavana”, näiteks „daam”, „meistriteos”, „emalik” ja „neiupõlvenimi”. Ühing soovitab selliseid eelarvamuslikke sõnu mitte kasutada ja on pakkunud igaühe jaoks „kaasavamad, eelistatumad” alternatiivid.
Kõik need on näited ÜRO, tema allasutuste või sellega seotud ühingute tegevustest, mida USA ilmselt silmas pidas, kui otsustas rahastust kärpida või suisa lõpetada. Nüüd on USA ka asutanud oma rahunõukogu (Board of Peace), mis mõne arvates võib kahjustada vanemat rahvusvahelist organisatsiooni veelgi.
Tore on lugeda häid uudiseid! Samas võib see tähendada et eurojõuk hakkab üro-le reanimatsiooni tegema ning röövib oma kodanikud täiesti paljaks.