Vabadustest

Mõttevabadus on mitmete teiste isikuvabaduste hädavajalik alus. See on vabadus omada seisukohti ja veendumusi, sõltumata teiste arvamustest ja enamuse seisukohtadest. Mõttevabadus tähendab vabadust igasugusest survest või ähvardusest, mis võib kaasneda inimese veendumustega, eriti nende poolt, kes teostavad tegelikku võimu teiste inimeste üle.

Kahjuks ei ole mõttevabadus meie tsivilisatsioonis nii austatud ja kaitstud nagu paljud arvavad. “Suur tulemüür” kommunistlikus Hiinas on näide 21. sajandi otsesest meelsuskontrollist, sest tehnoloogia ja riigiametnike armee määravad, milline sisu internetis on kodanike jaoks lubatud ja millist teavet riiki ei lubata. Hiina, Venemaa ja teised autoritaarsed riigid teostavad kontrolli oma repressiiv- ja julgeolekuaparaatide kaudu, mis kiusavad alamaid taga avalikus ruumis toimepandud nn mõtteroimade tõttu.

Demokraatlikus Läänes toimub ideede mahasurumine ja meelsuskontroll varjatumal viisil. Ellu on kutsutud erinevad ühiskondlikud tabud ja dogmad, mida edendatakse nn “konsensusjuhtumitena”, “kinnistunud teadusena” jne, mis aga tegelikkuses on aluseks mõttevabaduse piiramisele. Meelsuskontroll tuleneb peamiselt ideoloogilisest survest ning võtab grupimõtlemise ja kollektiivsete psühhooside kuju, mida järgivad konkreetsed huvi- ja ideoloogiagrupid.

Sõnavabadus on üks humaanse ühiskonna nurgakive, mis loob võimaluse teadmiste, ideede ja arvamuste väljendamiseks. See on ka üheks eelduseks tervetele ühiskondlikele suhetele, sealhulgas suhetele kodanike ja nende valitsejate vahel. Peamine oht sõnavabadusele on repressiivsed ametivõimud ja autoritaarsete kalduvustega huvigrupid, mis kipuvad sõnavabadust piirama, kui see ei vasta nende vaadetele või kui nad tunnevad end kriitilistest vaadetest “solvatuna”.

Totalitaarsed režiimid, diktatuurid ja autoritaarsete suundumustega liikumised on mõtte- ja sõnavabadust päriselus alati ulatuslikult piiranud, isegi kui nad seda oma retoorikas harva tunnistavad. Ka moodsad demokraatlikud riigid nii läänes kui idas on järk-järgult jõudnud sõnavabaduse piiramiseni, mis näib viitavat sellele, et võimurežiimidel on instinktiivne kalduvus kehtestada piiranguid ideede ja mõtete vabale väljendamisele ning eriti võimu enda kritiseerimisele.

Isiku valikuvabadus ja teadlik nõusolek on põhiväärtused, mis peaksid määrama igasuguse tegevuse tervishoiu ja meditsiiniliste protseduuride valdkonnas. Sellised põhimõtted kajastuvad mitmes rahvusvahelises lepingus, mis on kokku lepitud pärast Teist maailmasõda.

Nürnbergi koodeksis (1947) ning ÜRO poolt 1966. aastal vastu võetud ja 1976. aastal jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis on välja toodud teadus- ja meditsiiniprotseduuride ja nende subjektide õiguste peamised põhimõtted. Need keelavad igasuguse sekkumise inimeste tervisevalikutesse meditsiiniliste või teaduslike katsete eesmärgil ilma katsealuste eelneva vaba ja teadliku nõusolekuta.

Euroopas on ELi põhiõiguste hartas ja Euroopa patsiendiõiguste hartas (neliteist patsiendiõigust), mis põhinevad eespool nimetatud hartal, kirjeldatud inimese individuaalseid õigusi ja vabadusi tervishoius, mille eesmärk on tagada “inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse”.