Ühendkuningriigi politsei arreteerib kommunikatsiooniseaduste alusel üle kümne tuhande inimese aastas. Neid kõiki hoitakse kinni ja küsitletakse sõnumite pärast, mille nad kusagil veebis on postitanud ja mis pidavat teistele põhjustama häiringut, ebamugavust või ärevust, kirjutab The Times. Nn kommunikatsiooniseaduste järgi on keelatud tekitada ohtlikku olukorda, saates solvavaid sõnumeid või jagades ebasündsat, rõvedat või ähvardavat sisu.
Aastate jooksul on inimeste arreteerimine selle eest, et nad on võimude hinnangul internetis miskit ebakohast kirja pannud, jõuliselt kasvanud. Ainüksi 2023. aastal arreteeriti sõnumikuritegudes kahtlustatavatena 12 183 inimest, mis teeb umbes 33 vahistamist päevas.
Sõnade eest vahistas tunamullu kõige rohkem inimesi Londoni politsei (1709), seejärel Lääne-Yorkshire’i politsei (963) ja Thamesi oru politsei (939). Kui aga vahistatute arvu korrigeerida piirkonna rahvaarvuga, siis 100 000 elaniku kohta vahistas kõige rohkem inimesi Leicestershire’i politsei (83), seejärel Cumbria politsei (58) ja Northamptonshire’i politsei (50).
Võrreldes koroonakriisi eelse ajaga, kus näiteks 2019. aastal registreeriti selliseid kinnipidamisi 7734, on vahistatute arv suurenenud peaaegu 58%. Ametlikku süüdimõistetute statistikasse paljud säärased “kuriteod” siiski ei jõua, sest isikuid ei mõistetagi süüdi ega määrata neile karistust. Selle peamised põhjused on nii kohtuvälistes kokkulepetes kui ka kõige enam nn tõendamiskeerukuses, kus end sõnakuriteo ohvriks pidav isik ei toeta edasisi meetmeid. Ametlike andmete järgi on selliste süüdimõistmiste arv vähenenud: 2023. aastal mõisteti sõnumite eest süüdi 1119 inimest, keda on peaaegu poole vähem kui 2015. aastal, mil sõnumisüü leiti 1995 inimesel.
Ühendkuningriigi karmidest meetmetest sotsiaalmeedias postitatu või muul moel saadetud sõnumite puhul oleme käsitlenud varemgi. Alles eelmisel nädalal kajastasime, kuidas politsei suurte jõududega vahistas kaks lapsevanemat, kes olid kritiseerinud lapse kooli. Kooli hinnangul olid sõnumid solvavad ja need olevat lõpuks teisi häirima hakanud. Pärast nädalaid uurimist ja tunde vahi all viibimist paar vabastati, sest tõendeid polnud piisavalt. Kuid sellest hoolimata on näiteks Hertfordshire’i politseiülem Andy Prophet paari vahistamist kaitsnud ja selgitanud, et enne arreteerimist politsei hoiatas neid. Küll aga möönis ülem, et võibolla suutnuks politsei sama eesmärgi saavutada ka muude meetmetega.
Free Speech Unioni asutaja ja direktor Toby Young ütles, et tema organisatsioon aitab poolt tosinat inimest, keda süüdistatakse kommunikatsioonikuriteos. Näiteks 2-aastane vabadusekaotus ähvardab David Woottonit selle eest, et mullusel Halloweeni peol kehastus ta Salman Abediks, kes 2017. aastal pani toime pommirünnaku Manchester Arenal pärast Ariana Grande kontserti. Wootton oli ka sotsiaalmeediasse postitanud pilte, kandes araabia stiilis peakatet, T-särki loosungiga „I love Ariana Grande“, seljakotti kirjadega „Boom“ ja „TNT“. Wootton arreteeriti ja mees tunnistas solvavaid sõnumeid, kuid vangistus ootab teda ikkagi.
Kodanikuvabaduste eest seisva rühma Big Brother Watch juhi Jake Hurfurti hinnangul näib politsei raiskavat tohutult töötunde, et arreteerida inimesi veebipostituste eest, mis võivad küll olla solvavad, kuid pole ebaseaduslikud. Hurfurt leiab, et kui ähmaseid kommunikatsioonikuritegude sätteid kasutada niivõrd karmilt, seab see ohtu igaühe võimaluse end vabalt väljendada ja paratamatult viib lõpuks demokraatliku kultuuri allakäiguni. Teisisõnu peaks politsei sekkuma vaid siis, kui seda on tõesti hädasti vaja.
Mõned aastad tagasi oli briti meedias saade, kus võrreldi Orwelli 1984 ja Brave New Worldi. Kaks tähtsat onu arutasid tõsimeeli, kuidas teos 1984 ajas omal ajal briti ühiskonnale nii suure hirmu nahka, et ühiskond ei nõustunud autoritaarsemat ja õigusi vähendavat poliitikat aktsepteerima.
See kõik on muidugi tore ja tühi jutt. Aeg polnud lihtsalt veel küps. Tehnoloogia ei tulnud järgi.
Nagu ka siin portaalis kirjutatakse ja Hannes Sarv on öelnud mitmes intervjuus, käituvad üllatavalt sarnaselt nii Venemaa, Hiina kui ka kollektiivse Lääne võimud tsensuuri ja kontrolli suurendamise küsimustes. See võib muidugi olla kokkusattumus:)
Ma kirjutan seda kommentaari, et tuletada meelde, et see olukord on inimkonna poolt vähemalt ühe korra juba üle elatud – ca 100 aastat tagasi pärast oktoobri revolutsiooni ja sellele järgneva ca 40 aasta jooksul. Sellest ajast on jäänud kümneid kui mitte sadu memuaare.
Nende kõige olulisem sõnum – mineta lootus, jää inimeseks!
Süsteem on halastamatu ja tõhus. Inimene, kes satub süsteemi hammasrataste vahele, kuid loodab, et tegemist on veaga või, et peatselt saabub kiire pääsemine, hakkab tegema moraalseid järeleandmisi ja muutub peagi loomaks, kes elab põhimõttel jääda ellu iga hinna eest. Seda on tõestatud miljonite represseeritute näitel.
Ja mille poolest olemegi me paremad, et mitte korrata eelmise sajandi vigu? Kas me õppisime midagi sellest kohutavast verevalamisest? Kas õpetasime meie uusi põlvkondi paremini? Pigem on kõik rõõmsalt unustatud ning elame veel hullemagi materialismi küüsis ja lähtume põhimõttest “eesmärk õigustab abinõud”.
Kõik lootus jätke siia sisenedes! oli Dante Jumalikus komöödias kirjeldatud põrgu värava kohal. Ammutagem jõudu teadmisest, et surra inimesena on tuhat korda parem, kui elada loomana.
Brittidelt tuleb küsida “What the eff are you doing? Why are your laws like that?“