Westminsteri deklaratsioon üha süveneva tsensuuri vastu

Sõnavabadust kaitsvale avaldusele on alla kirjutanud 141 rahvusvaheliselt tuntud ühiskonnategelast.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Vabaduste Portaal avaldab 18. oktoobril avalikkuse ette jõudnud Westminsteri deklaratsiooni, millele allakirjutanud tunnevad suurt muret sõnavabaduse piiramise ja kõikides maailma riikides toimuva tavainimeste, ajakirjanike ja teisitimõtlejate tsenseerimise üle.

WESTMINSTERI DEKLARATSIOON

Kirjutame kui ajakirjanikud, kunstnikud, mõtlejad, aktivistid, tehnoloogid ja akadeemikud, hoiatamaks üha laieneva rahvusvahelise tsensuuri eest, mis ähvardab õõnestada sajanditevanuseid demokraatlikke norme.

Meid ühendab nii vasakpoolsete, parempoolsete kui ka tsentristide pühendumus universaalsetele inimõigustele ja sõnavabadusele ning me kõik oleme sügavalt mures püüete pärast nimetada seadusega kaitstud sõnavabadust “väärinfoks”, “desinformatsiooniks” ja muudeks ebamääraselt määratletud mõisteteks.

Nende mõistete kuritarvitamine on viinud tavainimeste, ajakirjanike ja teisitimõtlejate tsenseerimiseni kõikides maailma riikides.

Selline sekkumine inimeste õigusesse vabale sõnale surub maha põhjendatud arutelu avalikku huvi pakkuvate küsimuste üle ja õõnestab esindusdemokraatia aluspõhimõtteid.

Kogu maailmas töötavad eri valitsusasutused, sotsiaalmeediaettevõtted, ülikoolid ja valitsusvälised organisatsioonid üha enam selle nimel, et kodanikke jälgida ja röövida neilt nende kõneõigus. Neid laiaulatuslikke koordineeritud püüdlusi on vahel nimetatud ka “tsensuuritööstuseks”.

See kompleksne “tööstus” tegutseb sageli otseselt läbi valitsuspoliitikate. India[1] ja Türgi[2] ametiasutused on haaranud endale võimu eemaldada sotsiaalmeediast poliitilist sisu. Saksamaa seadusandja[3] ja Brasiilia ülemkohus[4] kriminaliseerivad poliitilisi sõnavõtte. Teistes riikides ähvardavad meetmed nagu Iirimaa “Hate Speech’i” eelnõu[5], Šotimaa “Hate Crime Act”[6], Ühendkuningriigi “Online Safety Bill”[7] ja Austraalia “Misinformatsiooni” eelnõu[8] tõsiselt piirata arvamusi ja soodustada arutelude vaibumist.

Kuid tsensuuritööstus tegutseb ka peenemate meetoditega, mille hulka kuuluvad sõnavõttude nähtavuse filtreerimine, sildistamine ja otsingumootorite tulemustega manipuleerimine. Väljendusplatvormi ülesütlemise ja hoiatuslipukeste läbi on tsensorid juba vaigistanud hulgaliselt seaduslikke arvamusi riikliku ja geopoliitilise tähtsusega teemadel. Seda on tehtud peavoolumeedia “desinformatsiooniekspertide” ja “faktikontrollijate” täielikul toetusel, kes on hüljanud debati ja intellektuaalse juurdlemise ajakirjandusliku väärtuse.

Nagu selgus nn Twitteri failidest, teostavad tehnoloogiaettevõtted sageli tsensuurilist “sisu modereerimist” kooskõlastatult valitsusasutuste ja kodanikuühiskonnaga. Peagi teeb Euroopa Liidu digitaalteenuste määrus (DSA) säärase suhte suisa seaduslikuks, andes meediaplatvormide andmed valitsusväliste organisatsioonide ja akadeemiliste ringkondade “kontrollitud uurijate” kasutusse, volitades otsustusõiguse meie sõnavabaduse üle üksustele, keda rahvas pole valinud ning kes ise on vabad vastutusest.

On ka poliitikuid ja valitsusväliseid organisatsioone,[9] kes püüavad võtta sihikule isegi otsast lõpuni (end-to-end) krüpteeritud sõnumirakendusi nagu WhatsApp, Signal ja Telegram.[10] Kui otsast lõpuni krüpteerimine tühistatakse, ei jää meil digitaalsfääris enam ühtegi võimalust autentseteks privaatseteks vestlusteks.

Kuigi võõramaine desinformatiivne mõjutus on riikidele reaalne probleem, on nende ohtude vastu võitlemiseks loodud asutused, nagu näiteks Ameerika Ühendriikide Küber- ja Infrastruktuuriturbe Amet (CISA), asunud oma tegevust üha enam suunama riigisisese avalikkuse pihta. Kahju ennetamise ja tõe kaitsmise varjus käsitletakse vaba sõna pigem võimude poolt sallitud tegevuse kui inimese võõrandamatu õigusena.

Me tunnistame, et sõnad võivad mõnikord solvata, kuid me lükkame tagasi käsitluse, et solvatud tunded ja ebamugavus, isegi kui need on teravdatud, saaksid olla küllaldane alus üldiseks tsensuuriks. Avatud diskursus on vaba ühiskonna keskne tugisammas, mis on hädavajalik valitsuste vastutusele võtmiseks, haavatavate rühmade mõjuvõimu suurendamiseks ja türanniaohu vähendamiseks.

Sõnade kaitse peab kehtima mitte ainult nende seisukohtade osas, millega me nõustume. Peame jõuliselt kaitsma sõnavõtmist ka nende seisukohtade osas, mida me enim vastustame, sest avalik ruum on ainus paik, kus need seisukohad ära kuulata ja kohaselt vaidlustada.

Ja mis olulisemgi, paljudel puhkudel on ebapopulaarsed arvamused ja ideed saanud lõpuks üldtunnustatud tarkuseks. Teatud poliitilisi või teaduslikke seisukohti “väärinfoks” või “valeteabeks” sildistades on meie ühiskondadel oht jääda kinni valedesse paradigmadesse, mis röövivad inimkonnalt raske vaevaga hangitud senised teadmised ja hävitavad võimaluse uute teadmiste omandamiseks. Just sõnavabadus on meie parim kaitse desinformatsiooni vastu.

Kõne ründamine pole ainult vildakate reeglite ja ettekirjutuste küsimus – selles peegeldub me inimsuse kriis. Iga võrdsust ja õiglust nõudnud kampaania meie ajaloos on põhinenud avatud foorumil, kus on saanud väljendada eriarvamusi. Arvukates näidetes, sealhulgas orjuse kaotamise ja kodanikuõiguste liikumise puhul, on sotsiaalne progress sõltunud just sõnavabadusest.

Me ei taha, et meie lapsed peaksid kasvama maailmas, kus nad kardavad arvamust avaldada. Me tahame, et nad saaksid kasvada maailmas, kus neil on võimalus oma ideid avalikult väljendada, uurida ja arutada – see on maailm, mida meie demokraatia rajajad ette nägid, kui kirjutasid sõnavabaduse meie seadustesse ja põhiseadustesse.

USA põhiseaduse esimene parandus (First Amendment) on jõuline näide sellest, kuidas õigus sõnavabadusele, ajakirjandusvabadusele ja südametunnistuse vabadusele on seadusega kindlalt kaitstud. Ei pea USA-ga igas küsimuses nõustuma, et tunnistada, kuidas see on oluline “esimene vabadus”, millest kõik teised vabadused alguse saavad. Ainult läbi sõnavabaduse saame me oma õiguste rikkumisi hukka mõista ja uute vabaduste eest võidelda.

Eksisteerib ka selge ja tugev rahvusvaheline kaitse sõnavabadusele. Inimõiguste ülddeklaratsioon[11] koostati 1948. aastal vastusena Teise maailmasõja ajal toime pandud hirmutegudele. Ülddeklaratsiooni artiklis 19 on sätestatud: “Igaühel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele; see õigus hõlmab vabadust avaldada oma arvamust ilma sekkumiseta ning vabadust otsida, saada ja levitada teavet ja ideid mis tahes vahendite kaudu ja piiridest olenemata”. Kuigi valitsustel võib olla vaja reguleerida sotsiaalmeedia mõningaid aspekte, näiteks seada vanusepiiranguid, ei tohiks need ettekirjutused kunagi rikkuda inimese õigust sõnavabadusele.

Nagu selgitatud artiklis 19, kaasneb õigusega väljendada vabalt oma arvamust ka õigus teabele. Demokraatias ei ole kellelgi monopoolset õigust sellele, mida peetakse tõeks. Vastupidi, selleks, et tõde avastada, on tarvilikud dialoog ja arutelu – sest tõde ei saa avastada võimaluseta eksida.

Tsensuur “demokraatia säilitamise” nimel muudab selle, mis peaks olema altpoolt ülespoole suunatud esindussüsteem, ülevalt alla suunatud ideoloogilise kontrolli süsteemiks. Selline tsensuur loob lõpuks soovitule vastupidise tulemuse: külvab usaldamatust, soodustab radikaliseerumist ja vähendab demokraatliku protsessi legitiimsust.

Inimkonna ajaloo jooksul on rünnakud sõnavabaduse vastu olnud eelkäijaks rünnakutele kõigi teiste vabaduste suhtes. Sõnavabadust õõnestanud režiimid on alati paratamatult nõrgestanud ja kahjustanud teisi demokraatlikke põhistruktuure. Samamoodi õõnestavad tänapäeval demokraatiat ka eliidid, kes nõuavad tsensuuri. Mis on aga muutunud, on tsensuuri rakendamise ulatus ja tehnoloogilised võimalused.

Usume, et sõnavabadus on põhimõttelise tähtsusega meie kaitses riigivõimu kuritarvituste eest – kuritarvituste eest, mis on ajalooliselt kujutanud endast palju suuremat ohtu kui üksikisikute või isegi organiseerunud inimrühmade sõnavõtud. Inimeste heaolu ja õitsengu nimel esitame järgmised kolm üleskutset tegutsemiseks:

  • Me kutsume valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone üles täitma oma kohustusi inimeste ees ning järgima inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 19.
  • Me kutsume tehnoloogiaettevõtteid üles kaitsma meie digitaalset arvamusplatsi nii, nagu on määratletud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19, ning hoiduma poliitiliselt motiveeritud tsensuurist, teisitimõtlejate tsenseerimisest ja poliitiliste arvamuste tsenseerimisest.
  • Lõpetuseks kutsume avalikkust ühinema meiega võitluses inimeste demokraatlike õiguste säilitamise nimel. Seadusandlikest muudatustest ei piisa. Me peame rohujuure tasandist alates üles ehitama vaba sõna soosiva õhustiku, heites kõrvale seesuguse sallimatust kandva õhkkonna, mis soodustab enesetsensuuri ja tekitab paljudele tarbetuid inimestevahelisi lahkhelisid. Hirmu ja dogmatismi asemel peame omaks võtma uuriva meele ja arutelu.

Me seisame teie õiguse eest esitada küsimusi. Tulised vaidlused, kui need ka põhjustavad hingevalu, on paremad reaalsusest, kus vaidlusteks pole võimalust.

Tsensuur röövib meilt elu mitmekesisuse kui sellise. Sõnavabadus on aluseks elu mõtestamisele ja õitsva inimkonna edendamisele – läbi kunsti, luule, näitekunsti, jutuvestmise, filosoofia, laulude ja palju muu.

Siinne deklaratsioon on kogu maailmast pärit sõnavabaduse eestkõnelejate esmase kokkusaamise tulemus, mis leidis aset 2023. aasta juuni lõpul Londonis, Westminsteri linnajaos. Avaldusele allakirjutanutena tunnistame, et oleme poliitiliselt ja ideoloogiliselt põhimõtteliselt erinevatel seisukohtadel. Kuid ainult üheskoos suudame alistada tsensuuri pealetungiva jõu, säilitamaks võimet avalikult arutleda ja üksteist vaidlustada. Me allkirjastame Westminsteri deklaratsiooni just erinevuste ja arutelude vaimus.

Toeta

Allakirjutanud:

– Matt Taibbi, ajakirjanik, USA

– Michael Shellenberger, ajakirjanik, Public, USA

– Jonathan Haidt, sotsiaalpsühholoog, NYU, USA

– John McWhorter, keeleteadlane, Columbia, kirjanik, USA

– Steven Pinker, psühholoog, Harvard, USA

– Julian Assange, toimetaja, Wikileaksi asutaja, Austraalia.

– Tim Robbins, näitleja, filmitegija, USA

– Nadine Strossen, õigusteaduste professor, NYLS, USA

– Glenn Loury, majandusteadlane, USA

– Richard Dawkins, bioloog, Ühendkuningriik

– John Cleese, koomik, akrobaat, Ühendkuningriik

– Slavoj Žižek, filosoof, kirjanik, Sloveenia

– Jeffrey Sachs, Columbia Ülikool, USA

– Oliver Stone, filmitegija, USA

– Edward Snowden, informaator, USA

– Greg Lukianoff, president ja tegevjuht, Foundation for Individual Rights and Expression, USA

– Stella Assange, võitleja, Ühendkuningriik

– Glenn Greenwald, ajakirjanik, USA

– Claire Fox, Ideede Akadeemia (Academy of Ideas) asutaja, Ühendkuningriik

– Dr. Jordan B. Peterson, psühholoog, kirjanik, Kanada

– Bari Weiss, ajakirjanik, USA

– Peter Hitchens, kirjanik, ajakirjanik, Ühendkuningriik

– Niall Ferguson, ajaloolane, Stanford, Ühendkuningriik

– Matt Ridley, ajakirjanik, kirjanik, Ühendkuningriik

– Melissa Chen, ajakirjanik, Spectator, Singapur/USA

– Yanis Varoufakis, majandusteadlane, Kreeka

– Peter Boghossian, filosoof, asutajate kogu stipendiaat, Austini ülikool, USA

– Michael Shermer, teaduskirjanik, USA

– Alan Sokal, matemaatikaprofessor, UCL, Ühendkuningriik

– Sunetra Gupta, teoreetilise epidemioloogia professor, Oxford, Ühendkuningriik

– Jay Bhattacharya, professor, Stanford, USA

– Martin Kulldorf, meditsiiniprofessor (puhkusel), Harvard, USA

– Aaron Kheiriaty, psühhiaater, autor, USA

– Chris Hedges, ajakirjanik, kirjanik, USA

– Lee Fang, sõltumatu ajakirjanik, USA

– Alex Gutentag, ajakirjanik, USA

– Iain McGilchrist, psühhiaater, filosoof, Ühendkuningriik

– Ayaan Hirsi Ali, inimõiguste aktivist, kirjanik, Holland

– Konstantin Kisin, kirjanik, Ühendkuningriik

– Leighton Woodhouse, ajakirjanik, USA

– Andrew Lowenthal, liber-net, Austraalia

– Aaron Mate, ajakirjanik, USA

– Izabella Kaminska, ajakirjanik, The Blind Spot, Ühendkuningriik

– Nina Power, kirjanik, Ühendkuningriik

– Kmele Foster, ajakirjanik, meediaettevõtja, USA

– Toby Young, ajakirjanik, Vaba Sõna Liit (Free Speech Union), Ühendkuningriik

– Winston Marshall, ajakirjanik, The Spectator, Ühendkuningriik

– Jacob Siegel, Tablet, USA/Iisrael

– Ulrike Guerot, Euroopa Demokraatialabori asutaja, Saksamaa.

– Heather E. Heying, evolutsioonibioloog, USA

– Bret Weinstein, evolutsioonibioloog, USA

– Martina Pastorelli, sõltumatu ajakirjanik, Itaalia

– Leandro Narloch, sõltumatu ajakirjanik, Brasiilia

– Ana Henkel, sõltumatu ajakirjanik, Brasiilia

– Mia Ashton, ajakirjanik, Kanada

– Micha Narberhaus, Protopia Lab, Hispaania/Saksamaa

– Alex Sheridan, Free Speech Ireland, Iirimaa

– Ben Scallan, Gript Media, Iirimaa

– Thomas Fazi, sõltumatu ajakirjanik, Itaalia

– Jean F. Queralt, tehnoloog, IO Foundationi asutaja, Malaisia/Hispaania

– Phil Shaw, kampaaniajuht, Operation People, Uus-Meremaa

– Jeremy Hildreth, Independent, Ühendkuningriik

– Craig Snider, Independent, USA

– Eve Kay, teleprodutsent, Ühendkuningriik

– Helen Joyce, ajakirjanik, Ühendkuningriik

– Dietrich Brüggemann, filmitegija, Saksamaa

– Adam B. Coleman, Wrong Speak Publishingi asutaja, USA

– Helen Pluckrose, kirjanik, USA

– Michael Nayna, filmitegija, Austraalia

– Paul Rossi, pedagoog, Vertex Partnership Academics, USA

– Juan Carlos Girauta, poliitik, Hispaania

– Andrew Neish, KC, Ühendkuningriik

– Steven Berkoff, näitleja, Playright, UK

– Patrick Hughes, kunstnik, Ühendkuningriik

– Adam Creighton, ajakirjanik, Austraalia

– Julia Hartley-Brewer, ajakirjanik, UK

– Robert Cibis, filmitegija, Saksamaa

– Piers Robinson, Propagandauuringute Organisatsioon, Ühendkuningriik

– Dirk Pohlmann, ajakirjanik, Saksamaa

– Mathias Bröckers, kirjanik, ajakirjanik, Saksamaa

– Kira Phillips, dokumentaalfilmide tegija, Ühendkuningriik

– Diane Atkinson, ajaloolane, biograaf, Ühendkuningriik

– Eric Kaufmann, poliitikaprofessor, Birkbeck, Buckinghami Ülikool, Kanada

– Laura Dodsworth, ajakirjanik ja kirjanik, Ühendkuningriik

– Nellie Bowles, ajakirjanik, USA

– Andrew Tettenborn, õigusteaduste professor, Swansea Ülikool, Ühendkuningriik

– Julius Grower, St. Hugh’s College’i teadur, Ühendkuningriik

– Nick Dixon, koomik, Ühendkuningriik

– Dominic Frisby, koomik, Ühendkuningriik

– James Orr, Cambridge’i Ülikooli dotsent, Ühendkuningriik

– Brendan O’Neill, ajakirjanik, Ühendkuningriik

– Jan Jekielek, ajakirjanik, Kanada

– Andrew Roberts, ajaloolane, Ühendkuningriik

– Robert Tombs, ajaloolane, Ühendkuningriik

– Ben Schwarz, ajakirjanik, USA

– Xavier Azalbert, uuriv teadusajakirjanik, Prantsusmaa

– Doug Stokes, rahvusvaheliste suhete professor, Exeteri Ülikool, Ühendkuningriik.

– James Allan, õigusprofessor, Queenslandi Ülikool, Ühendkuningriik

– David McGrogan, õigusprofessor, Northumbria Ülikool, Ühendkuningriik

– Jacob Mchangama, kirjanik, Taani

– Nigel Biggar, sõnavabaduse liidu esimees, Ühendkuningriik

– David Goodhart, ajakirjanik, kirjanik, Ühendkuningriik

– Catherine Austin Fitts, The Solari Report, Madalmaad.

– Matt Goodwin, poliitikaprofessor, Kenti Ülikool, Ühendkuningriik

– Alan Miller, Together Association, Ühendkuningriik

– Catherine Liu, kultuuriteoreetik, kirjanik, USA

– Stefan Millius, ajakirjanik, Šveits

– Philip Hamburger, õigusprofessor, Columbia ülikooli, USA

– Rueben Kirkham, Austraalia sõnavabaduse liidu kaasdirektor, Austraalia.

– Jeffrey Tucker, kirjanik, USA

– Sarah Gon, sõnavabaduse liidu direktor, Lõuna-Aafrika Vabariik.

– Dara Macdonald, kaasdirektor, Vaba Sõna Liit, Austraalia

– Jonathan Ayling, tegevjuht, Vaba Sõna Liit, Uus-Meremaa

– David Zweig, ajakirjanik, kirjanik, USA

– Juan Soto Ivars, kirjanik, Hispaania

– Colin Wright, evolutsioonibioloog, USA

– Gad Saad, professor, evolutsiooniline käitumisteadlane, kirjanik, Kanada

– Robert W. Malone, MD, MS, USA

– Jill Glasspool-Malone, PhD, USA

– Jordi Pigem, filosoof, kirjanik, Hispaania

– Holly Lawford-Smith, poliitilise filosoofia dotsent, Melbourne’i Ülikool, Austraalia.

– Michele Santoro, ajakirjanik, telesaatejuht, saatejuht, Itaalia

– Dr. James Smith, podcaster, kirjandusteadlane, RHUL, Ühendkuningriik

– Francis Foster, koomik, Ühendkuningriik

– Coleman Hughes, kirjanik, saatejuht, USA

– Marco Bassani, poliitikateoreetik, ajaloolane, Milano ülikool, Itaalia

– Isabella Loiodice, võrdleva avaliku õiguse professor, Bari Ülikool, Itaalia

– Luca Ricolfi, professor, sotsioloog, Torino Ülikool, Itaalia

– Marcello Foa, ajakirjanik, endine Rai president, Itaalia

– Andrea Zhok, filosoof, Milano Ülikool, Itaalia

– Paolo Cesaretti, Bütsantsi tsivilisatsiooni professor, Bergamo ülikool, Itaalia

– Alberto Contri, massimeedia ekspert, Itaalia

– Carlo Lottieri, filosoof, Verona Ülikool, Itaalia

– Alessandro Di Battista, poliitiline aktivist, kirjanik, Itaalia

– Paola Mastrocola, kirjanik, Itaalia

– Carlo Freccero, teleautor, meediaekspert, Itaalia

– Giorgio Bianchi, sõltumatu ajakirjanik, Itaalia

– Nello Preterossi, Salerno ülikooli professor, Itaalia filosoofiainstituudi teaduslik direktor, Itaalia

– Efrat Fenigson, ajakirjanik, saatejuht, Iisrael

– Eli Vieira, ajakirjanik, geenibioloog, Brasiilia

– Stephen Moore, kirjanik ja analüütik, Kanada

Toeta

Allmärkused:

1. Pahwa, Nitish. “Twitter blokeeris riigi. Slate Magazine, 1. apr. 2023, slate.com/technology/2023/04/twitter-blocked-pakistan-india-modi-musk-khalistan-gandhi.html.

2. Stein, Perry. ‘Twitter ütleb, et piirab enne Türgi valimisi juurdepääsu mõnele säutsule.’ The Washington Post, 15. mai 2023, www.washingtonpost.com/technology/2023/05/13/turkey-twitter-musk-erdogan/.

3. Hänel, Lisa. ‘Saksamaa kriminaliseerib sõjakuritegude, genotsiidi eitamise.’ Deutsche Welle, 25. november 2022, https://www.dw.com/en/germany-criminalizes-denying-war-crimes-genocide/a-63834791.

4. Savarese, Mauricio ja Joshua Goodman. ‘Crusading Judge Tests Boundaries of Free Speech in Brazil.’ AP News, 26. Jan. 2023, apnews.com/article/jair-bolsonaro-brazil-government-af5987e833a681e6f056fe63789ca375.

5. Nanu, Maighna. “IRL-i inimesi võidakse “vihakõne” eest vangi panna, hoiatavad kavandatava seaduse kriitikud”. The Telegraph, 17. juuni 2023, www.telegraph.co.uk/world-news/2023/06/1 7/irish-people-jailed-hate-speech-new-law/?WT.mc_id=tmgoff_psc_ppc_us_news_dsa_generalnews.

6. The Economist Newspaper. (n.d.). Šotimaa uus vihakuritegude seadus avaldab jahutavat mõju sõnavabadusele. The Economist. https://www.economist.com/the-world-ahead/2021/11/08/scotlands-new-hate-crime-act-will-have-a-chilling-effect-on-free-speech.

7. Lomas, Natasha. “Security Researchers Latest to Blast UK’s Online Safety Bill as Encryption Risk”. TechCrunch, 5. juuli 2023, techcrunch.com/2023/07/05/uk-online-safety-bill-risks-e2ee/.

8. Al-Nashar, Nabil. ‘Miljonite dollarite suurused trahvid, et karistada uue seaduseelnõu kohaselt veebi väärinfo eest. ABC News, 25. juuni 2023, www.abc.net.au/news/2023-06-25/fines-to-punish-online-misinformation-under-new-draft-bill/102521500.

9. ‘Cryptochat.’ Meedan, meedan.com/project/cryptochat. Kasutatud 8. juulil 2023.

10. Lomas, Natasha. “Security Researchers Latest to Blast UK’s Online Safety Bill as Encryption Risk. TechCrunch, 5. juuli 2023, techcrunch.com/2023/07/05/uk-online-safety-bill-risks-e2ee/.

11. ÜRO Peaassamblee. Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR). New York: ÜRO Peaassamblee, 1948.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments