Dr. Jennifer Marohasy: kliimamuutused on loomulik nähtus

2017. aastal avaldas bioloog Jennifer Marohasy koos kolleeg John Abbot’ga meie planeedi uurimisega seotud teadustöid publitseerivas prestiižses teadusajakirjas GeoResJ artikli, mille keskne väide oli juba toona selgelt ketserlikuks kuulutatud. Nimelt tõdesid teadlased viimase 2000 aasta tempratuurikõikumisi analüüsides, et kliimamuutused ei ole tingitud inimtekkelise süsihappegaasi osakaalu kasvust viimase sajandi jooksul, vaid on looduses loomulik protsess. Selleks koondasid nad kokku juba varem teaduskirjanduses avaldatud kaudsed andmed, mille järgi mineviku temperatuure on arvutatud. Selliseid andmeid on saadud näiteks puude aastarõngaid, koralle või järvede setteid uurides ja Marohasy kinnitusel näitavad need Maa soojenemise ja jahtumise tsükleid, mille kõikumine on umbes 2 C.

Marohasy sõnul on mitmeid tõendeid selle kohta, et umbes tuhatkond aastat tagasi oli Lääne-Euroopas soojem periood ja see lubas näiteks ka viikingitel asustada Lõuna-Gröönimaa. Soojaperioodi lõpuna pakub Marohasy välja aasta 1234, mil tema sõnul hävisid Saksamaal eriti karmi talve tagajärjel viimased oliivipuud. Nagu on hästi teada, järgnes soojemale perioodile aga märksa külmem ajajärk, mida tunneme ka kui väikest jääaega ja mis kestis 19. sajandi esimese pooleni. Marohasy pakub selle lõpudaatumiks aastat 1826, mil Loode-Gröönimaal asuv Upernavik – asula, mille temperatuuri ajalugu Marohasy detailselt uurinud on – oli uuesti asustatav.

Ilmaprognoosid tehisaru abil

Seda kõike arvesse võttes seadsid Marohasy ja Abbot oma 2017. aastal avaldatud töös eesmägiks arvuti ehk tehsiaru abil varasemate andmete alusel 20. sajandi temperatuurimuutuste prognoosimise, mis ei võtaks arvesse CO₂-te. Abbot, kes on õppinud keemiat Londoni Imperial College’is ja saanud hiljem doktorikraadi McGill’i ülikoolist Kanadas, on masinõppe ja tehisaru kasutamisest ning selle abil prognoosimudelite loomisest huvitunud juba pikka aega. Esialgu kasutas ta seda meetodit aktsiaturgudel suuna prognoosimiseks. Marohasy aga oli samal ajal huvitatud ilmastikuprognoosidest, täpsemalt sademetest. Marohasy – tema PhD pärineb Austraalia Queensland’i ülikoolist – on ilmaolusid analüüsinud juba oma teaduskarjääri algusest peale, kui ta Madagaskaril töötas ja seal putukaid uuris. “Sealses välijaamas olid meil ilmajaamad ja ma registreerisin temperatuuriandmeid ning mõtlesin alati temperatuuri peale, kuna see mõjutab nende liikide levikut ja arvukust, mis mind tol ajal huvitasid,” räägib ta. Hiljem töötas ta juba Austraalias suhkrutööstuse heaks ja suhkruroo kasvatamisel on vesi ja selle kättesaadavus väga oluline küsimus. “Meile öeldi pidevalt, et põud oli põhjustatud kliimamuutusest ja kunagi varem ei ole nii kuiv olnud. Ma olen alati andmeid armastanud ja kui ma vaatasin kliimaandmeid, siis mida rohkem ma neid vaatasin, seda paremini oli näha, et tegelikult olime me lihtsalt ühes kuivatsüklis, mis tõenäoliselt lõppeb vihmade ja üleujutustega, nagu ka juhtus,” märgib Marohasy.

Sademete prognoosimise juurde jõudis Marohasy aga sellest kümmekond aastat hiljem, kui sai aru, et sellest oleks abi ka pidevalt toimuvate Queenslandi osariigi üleujutuste analüüsimisel. Ta uuris kolleeg Abbot’lt, kas prognoosimisel vajalike minevikuandmete läbitöötamiseks oleks samuti võimalik kasutada tehisaru abi? Abbot huvitus teemast, sest 2011. aasta Brisbane’i üleujutuses oli vee alla jäänud tema punane sportauto, mille ta oli ostnud aktsiaturul teenitud kasumi eest, rakendades seal enda loodud prgonoosimeetodit.

Nii jõudis Marohasy koos kolleeg Abbot’ga esialgu hooajaliste sademete prognoosimise juurde ning temast sai üks esimesi teadlasi, kes tosinkond aastat tagasi sel alal teadustöid avaldas. Nad pakkusid oma tehisarul põhinevat meetodit ka ilmaennustustega tegelevale Austraalia Meteoroloogiabüroole (Bureau of Meteorology), kuid seal selle vastu huvi ei tuntud. “Nad ei vaielnud vastu, et meie prognoosid olid Austraalias Queenslandis 17-s asukohas, kus oli prognoosimisel võimalik kasutada pikaajalisi ajaloolisi andmeid, täpsemad,” nendib Marohasy. Ent tema sõnul öeldi neile lihtsalt, et ajaloolisi andmeid ei saa enam kasutada tulevaste ilmastikutingimuste prognoosimiseks, kuna kliima on muutunud ja nüüd uuel kursil.

Kas oleme jõudnud keemise ajastusse?

Teisalt – kliima loomulikult muutubki. Ja praegu soojeneb. Ent kas saab nõustuda ÜRO peasekretäri Antonio Guterres’ga, kelle sõnul oleme jõudnud keemise ajastusse? Marohasy sõnul mitte. Ta selgitab, et oma töö kaudu sai ta aru, kuidas praegu tegelikult temperatuuri mõõtmise andmeid käsitletakse ja esitatakse. Marohasy ütleb, et sellist lineaarset planeedi temperatuuri kasvutrendi, millele tänased väited kliimasoojenemisest tuginevad, alusandmed tegelikult ei kajasta. Ta on vaadanud andmeid nii Austraalias, Indoneesias, Hiinas, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias kui näiteks Gröönimaal ja tema sõnul on kasvutrendi mudel joonistatud andmete ühtlustamise ja kohandamise käigus. Marohasy sõnul näitavad viimase pisut enam kui saja aasta mõõtmistulemused Austraalias tegelikult graafiku alguses hoopis jahenemist ja alles pärast seda tuleb soojenemine. “Kuid Austraalia Meteoroloogiabüroo näitab ajaloolisi temperatuure graafiku alguses madalamana, et saada lineaarne tõus,” märgib ta ja lisab, et tehisintellekti kasutuselevõtu puhul ei oleks võimalik andmeid enam selliselt manipuleerida. Kui selliselt ümberkujundatud andmed sisestada tehisintellekti mudelisse, ei ole sellega võimalik midagi prognoosida, kinnitab Marohasy. Usaldusväärsete ilma- ja kliimaprognooside koostamiseks on vaja täpseid andmeid, mis näitavad looduslikke tsükleid, lisab ta.

Ja oluline on Marohasy sõnul see, et andmed ei näita, et me elame kliimakatastroofi ajajärgul. “Kui nad ütlevad, et põud ei lõppe kunagi ja te peate paigaldama veepaake, peate piirama duši all käimist kahe minuti peale, peate lõpetama teatud põllukultuuride kasvatamise, sest need on liiga veemahukad, siis inimesed nagu mina, vaatame andmeid. Ja ütleme, et tegelikult on kuiv olnud ka enne seda, kuivem. Näiteks 100 aastat tagasi, 1930ndatel, oli kuivem. Meil olid tolmutormid ja meil olid väga kuivad perioodid Austraalias. Nagu ka Ameerika Ühendriikides,” selgitab ta ja lisab, et 1930ndatel olid ka kohutavad kuumalained ja põud, samuti 1890ndatel. Ehk Marohasy sõnul muutuvad kliima ja ilmaolud tsükliliselt ning neid tsükleid saab mõõta nii lühemate kui pikemate perioodide kaupa. “Me oleme tõenäoliselt jõudmas 60 aastat kestnud soojenemisperioodi lõppu,” ütleb ta. “Kui me läheme ajas 120 aastat tagasi, oli sama soe. Kui minna aga tagasi tuhat aastat, oli ilmselt natuke soojem. Kui minna tagasi näiteks 400 000 aastat, näeme jääaegasid iga 100 000 aasta tagant,” lisab ta ja ütleb, et see on planeedil loomulik muutus.

Kliimamuutust seostatakse tihti ka looduskatastroofidega ja öeldakse, et orkaane on rohkem ning need on võimsamad. Marohasy on ka neid andmeid vaadanud ega nõustu selle väitega. “Tegelikult on orkaanide arv ja nende intensiivsus Austraalias vähenenud, kuigi on väidetud, et CO₂ kasv atmosfääris suurendab nende arvu ja intensiivsust,” kommenteerib ta.

Miks üldse räägitakse CO₂-st?

Marohasy on aastate jooksul üsna palju koostööd teinud ka Indoeneesia riikliku meteoroloogiateenistusega ning tutvustanud neile oma prognoosimudeleid. “Nemad näiteks ei saa aru, mis kinnisidee see läänes on selle süsinikdioksiidiga. Nad lihtsalt ei mõista seda,” ütleb ta.

Ehk millest see CO₂ probleem üldse tuleneb? Marohasy meenutab, et väide CO₂ kliimat soojendavast mõjust pärineb Rootsi teadlaselt Svante Arrheniuselt, kes seda 1896. aastal avaldatud artiklis väitis. Samas lisab ta, et enne 1980ndaid aastaid seda eriti ei meenutatud, ent siis hakkas esimese suurriigi juhina sellest jõuliselt rääkima Ühendkuningriigi toonane peaminister Margaret Thatcher. Thatcher tugines Marohasy sõnul Arrheniusele ja tema teooriale, otsides argumente söekaevandamise vastu ja tuumaenergia toetuseks. Tasub meenutada, et Thatcheri valitsus tegeles erastamisega, mille käigus sulges söekaevandusi. Tuhanded kaevurid kaotasid töö. Selle tõttu seisis ta 1984-85 silmitsi kaevurite hiigelstreikidega, mis kasvasid kohati üles rahutusteks.

Marohasy meenutab ka, et Thatcheri valitsus rahastas kliimumuutuste uurimiseks Hadley keskuse rajamist (Met Office Hadley Centre) ja peaminister avas selle 1990. aasta mais koos Sir John Houghtoniga, kelle juhtimisel valmis samal aastal esimene ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma aruanne (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC). Neid aruandeid on sellest ajast avaldatud iga paari aasta tagant ja nagu teame, siis just neile viidatakse kliimakriisist rääkides ja nn rohepöörde poliitikat õigustades.

Marohasy kinnitab, et loomulikult on atmosfääris praegu rohkem CO₂-te kui sada aastat tagasi. Ent enamik vabanenud süsihappegaasist ei ole inimtekkeline. “Kui vähendada inimtekkelise süsihappegaasi taset, siis ma ei usu, et see eriti midagi mõjutab, sest kogus, mis vabaneb looduslikult ookeanist, on tõenäoliselt see, millest praegune trend tingitud on. Ei ole mehhanismi, millega inimesed saaksid mõjutada atmosfääri süsihappegaasi taset,” selgitab ta. Ta toob näitena Covid-kriisi, mil inimesed reisisid märkimisväärselt vähem. “Sellel ei olnud mingit mõju atmosfääri süsinikdioksiidi tasemele,” ütleb ta.

Kuna ookeanid on praegu soojemad, siis vabaneb sealt ka rohkem süsihappegaasi. Ent süsihappegaas ei ole põhjus, miks toimub soojenemine. “Ookeani soojenemine on looduslik ja see toimub tsüklitena. See ei ole kuidagi seotud inimtegevusega,” ütleb Marohasy. Ehk päike soojendab ookeanit ja ookean omakorda kiirgab seda soojust atmosfääri. Väited, et see toimub kuidagi vastupidi – mida esitab näiteks kliimaaktivist-poliitik Al Gore – et CO₂ emissioonide tõttu soojeneb atmosfäär ja selle tõttu omakorda ookean, ei ole Marohasy sõnul tõesed. “Termodünaamika seaduste kohaselt liigub soojus alati soojemalt külmemale. Ja kui te vaatate keskmisi temperatuure, siis ookean on soojem kui atmosfäär ja see on liikumise suund – ookeanist atmosfääri. Ookeanid soojendavad atmosfääri, atmosfäär ei soojenda ookeane,” ütleb ta.

CO₂ kõrgem tase muudab aga planeeti Marohasy sõnul hoopis rohelisemaks, sest taimedele on seda kasvuks vaja. Tema sõnul muutuvad rohelisemaks ka kuivemad piirkonnad, sest rohkme CO₂-te tähendab ka seda, et taimed ei vaja kasvuks nii palju vett. Rohkem süsihappegaasi on soodne põllumajandusele, sest saagikus on suurem.

“Oleme Austraalias energiakriisi äärel”

“Ma tean, et see ei ole teaduslik konsensus ja enamasti ei ole meil võimalust seda ka arutada, sest läänes on mõjuvõimsad huvigrupid, mis survestavad üleminekut energiamajanduses ja põhjendavad seda sellega, et siis ei teki fossiilsete kütuste põletamisest tulenevaid süsinikdioksiidi heitkoguseid,” märgib Marohasy. Ka Austraalias käib praegu tema sõnul debatt, kas eelistada söe asemel tuumaenergiat või taastuvenergiat. “Tegelikkus on see, et me ei peaks sulgema oma söe-elektrijaamu, sest need on usaldusväärsed, annavad odavat energiat ja teevad meie tööstuse konkurentsivõimeliseks,” ütleb ta ja lisab, et samal ajal ehitatakse maksumaksja raha toel tuuleparke, mille pealt mõjuvõimsad ärigrupid suurt raha teenivad, ent tavainimeste elektriarved kasvavad. “Ja me oleme siin Austraalias energiakriisi äärel. Me kaotame teatud tööstusharusid, sest energia on muutumas liiga kalliks ja liiga ebausaldusväärseks,” ütleb ta.

Lisaks sellele kahjustatakse suurte tuuleparkide rajamisega ka looduskeskkonda, sest ruumi on vaja nii tuulikute kui elektriliinide jaoks. See aga tähendab näiteks metsade maha võtmist. “Ja seda kõike põhjendatakse sellega, et meil on kliimakriis. Aga kui te vaatate andmeid – vaatate, kuidas merevee tase on muutunud, vaatate temperatuuride muutumist, siis te näete, et meil on lihtsalt tsüklid ja ei ole üldse mingit kriisi,” ütleb Marohasy.

Suur Vallrahu ei ole suremas

Veel üks näide, mida kliimamuutuse kriisist rääkides ikka ja jälle aastate jooksul on toodud, puudutab koralle ja Suurt Vallrahu. Austraalia mereteaduse instituudi (Australian Institute of Marine Science) andmed näitavad, et koralle on seal praegu rekordilises koguses. Marohasy tunneb Vallrahu hästi – ta on seal sukeldumas käinud laspeeast peale ning on viimastel aastatel järjepidevalt olukorda dokumenteerinud. Kui keegi on rääkinud suurest kahjustusest ja korallide pleekimisest mingis piirkonnas, siis on ta professionaalse fotograafi abil olukorda dokumenteerinud. Näiteks 2022. aastal kajastati üle maailma uudistes John Brewer’i nimelise rifi pleekimist. Marohasy otsustas selle olukorra fikseerida. “Me jõudsime sinna ja korallid olid kohati natuke pleekinud, kuid suuremas osas ei ole ma kunagi näinud, et üks korallrahu näeb nii ilus välja,” ütleb ta ja lisab, et kolm kuud hiljem oli ka pleekimine kadunud.

Marohasy märgib, et koralle ei kahjusta mitte kliimamuutus või globaalne soojenemine, vaid orkaanid. Ja orkaanide arv ning intensiivsus on küll vähenenud, ent kahju teevad need ikka. Ja mis tähelepanuväärne – Marohasy ütleb, et keegi ei taha isegi vaatama minna, milline see kahju välja näeb. “See on meil läänes lihtsalt hullumeelne, et meedia teatab, et see riff on suures hädas ajal, kui seal ei ole peaaegu mingit pleekimist. Nad ei ütle ka, et kolm kuud hiljem on kõik taastunud. Ja nüüd kaks aastat hiljem, kui sama riff on orkaani poolt täielikult purustatud, ei taha keegi sellest rääkida,” ütleb ta.

Akadeemiline vabadus asendunud tühistamistega

Ehk on ka siin põhjus selles, et orkaan on tekitanud justkui loomulikku kahju, mida inimtekkelise kliimakriisiga on keerulisem siduda ja selline sõnum ei ole väärt avalikkusega jagamist? Tegelikult ei ole küsimus pelgalt selles, mida avalikkusega jagatakse ja mida mitte, vaid ka selles, et peavoolu kliimateaduses esitatud kriisi-väiteid kriitiliselt analüüsivad teadlased ka tühistataktase. Sama artikli alguses esile toodud Marohasy ning Abbot’i 2017. aastal avaldatud teadustöö, milles nad väitsid, et kliimamuutus on tegelikult vähemalt enamuses elu loomulik osa, on sellest hea näide. IPCC hindab 20. sajandi soojenemise kogusruuruseks 1 °C ja ütleb, et see on tervikuna tingitud industrialiseerimisest ehk CO₂-st. Marohasy ja Abbot jõudsid oma uurimises järeldusele, et industrialiseerimise panus 20. sajandi jooksul toimunud kliima soojenemisse saaks maksimaalselt olla suurusjärgus 0,2 °C. Ka sellise väite esitamine on tänases maailmas midagi sobimatut.

Marohasy räägib, et esines varem pidevalt ilmastiku teemadel eksperdina ka meedias. Ent see kõik muutus ja juba 2012. aastal oli tal keeruline oma teadustöid avaldada. Siiski õnnestus kolleegiga tehtud põhjalik töö veel 2017. aastal tunnustatud teadusajakirjas trükki anda. “See artikkel tekitas üsna suurt vastukaja ja selle vastu algatati koguni Twitteri kampaania. Ja pärast seda olen ma musta nimekirja kantud,” ütleb Marohasy. Näiteks, kui teda kutsutakse mõnele üritusele või konverentsile esinema, siis mõne aja pärast kutsest loobutakse, sest Austraalia ringhääling (Australian Broadcasting Corporation – ABC) keeldub tema osalusega üritusi kajastamast. “Korraldajad ütlevad, et kas võiksime sind sellest paneelist siiski välja jätta, sest me tahame, et peavoolumeedia meie üritust ikkagi kajastaks, nagu nad alati on teinud,” ütleb Marohasy. Loomulikult ei ole sellisel käitumisel seost loogikaga. Tänaseks on Marohasy võrreldes kasvõi kümne aasta aasta taguse ajaga, mil ta veel peavoolumeedias oodatud külaline oli, avaldanud kliima kohta märksa rohkem teadusartikleid. Ta on toimetanud teadusraamatuid ja omab palju suuremat töökogemust. Ent see kõik ei loe. “Peavoolus ei sallita minu seisukohti,” ütleb ta.