Ajakirjandusringkondade reaktsioon hiljutisele Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) ihalusele väikese Glavliti moodustamiseks oli ühest küljest meeldivalt jäik.
“Aitab jamast, TTJA!” pealkirjastas oma vastuse sellele plaanile Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) veebiuudiste juht Urmet Kook. Ta tundis muret, et 32 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on Eestis ametnikke, kes, olles ise suurema osa oma elust vabas riigis elanud, suudavad välja tulla ettepanekuga luua ametkond, mis hakkaks uudiste- ja kõiki teisi saateid selle järgi hindama, kas seal esitatav info on tõene ja seisukohad erapooletud. Totalitaarne mõtteviis, nagu ta õigustatult märkis.
ERRi uudistejuht Anvar Samost väljendas oma raadiosaates aga üllatust, et sellisele mõttele tulnud ametnik veel üldse ametis on.
Ma loomulikult toetan oma endiste töökaaslaste jõulisi reaktsioone ajakirjandusvabaduse kaitsel, ent pean samas tõdema, et minu hinnangul jääb selline kriitika mitmel põhjusel liiga kitsaks.
See ei ole ametnike soolo
Esiteks – see ei ole mingi ametnike uhuutamise tuju, mis paneb neid tsensuurikorpusi disainima, vaid globaalne lainetus, poliitiline suundumus. Nagu ikka, saab Eestis seda teemat hägustada loosungitega võitlusest Venemaa propagandamasina vastu. Just sellest hakkas kohe rääkima ka majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo, kelle valitsemisalas TTJA on – peame kaitsma inimest Venemaa propaganda eest, sest “sõda ei käi ainult Ukrainas rindel, vaid meediasfääris ja kogu aeg”.
Ainult et see infosõja argument on demagoogia. Konkreetselt Venemaa propagandakanalite keelustamiseks on meil kui iseseisval riigil võimalusi küll ja sellega me juba tegelesime. Aeg näitab selle mõju. Lisaks, eestlane mingeid sputnikuid üldiselt niikuinii lugeda ei viitsi ja venelane, kellele me tema lemmikkanalid justkui ära keelasime, leiab soovi korral viise oma piiritaguseid kangelasi edasi vaadata. Ehk me ei peaks leppima mingite kõrvaliste kõlavate põhjuste tõttu uute regulatsioonide ja bürokraatiaga, kuhu on põhimõttelise võimalusena sisse kirjutatud meie isikuvabaduste ja õiguste ulatuslik piiramine.
Teisalt on samale ministri sõnavõtule tuginedes selge, et teema käsitlemine selliselt, et ju selle tsensruuriettepaneku taga on ühe ametniku või ametkonna soolo, ei ole õige. Minister ju selgitas rahulikult, et soov reguleerida on. Vajadus – olete ju nõus, et Venemaa infokanalid tuleb kinni keerata? – jälle on! Lihtsalt kommunikatiivselt läks pisut lappama.
Või ei läinud ka ja oli teadlik katsetus piiride nihutamiseks? Sest kes teema arengut jälgis, see nägi, et ka kultuuriministeeriumi kunstide osakonna meedianõunik Andres Jõesaar, kes alguses kommenteeris, et ei toeta sellist TTJA ettepanekut – meedia iseregulatsioon toimib ja selline lähenemine on üle võlli, ütles ta – tuli juba mõne aja pärast välja vähemalt sama hoogsa mõttelennuga.
Samuti Venemaa ohtu esile tõstes rääkis ta Eesti inforuumi kaitsmisest pädeva asutuse abil – kas kaitsepolitseiamet või mõni muu – mis siis hindaks, kas mingi ettevõte, mis plaanib siin toimetada, on riigile ohtlik või mitte.
Äkki läheb läbi ja saamegi endale hoopis efektiivsemalt korraldatud “inforuumi kaitse”? Koos eriti läbipaistmatute otsustega selle kohta, kes tohib ja kes ei tohi rääkida, kusjuures neid otsuseid keegi selgitama ei vaevuks – kapo kui asutuse iseloom ju selline, salajane. Ja kui juba salajane, siis kindlasti ka natuke salajast jälgimist “sõnavabaduse huvides” käiks asja juurde. Huvitav, et selle Jõesaare mõtte kohta polegi väga palju tagasisidet enam meediajuhtidelt ega muudelt kommentaatoritelt silma jäänud.
Globaalne püüdlus
Aga siin Eesti väikese arutelu kõrval peakski tähelepanu suunama taas laiemale pildile, sest see kõik ei ole ainult lokaalne. Me ei peaks tegelikult imestama tsensuuritaotluste üle valitsuse puhul, mis plaanib vastu võtta vihakõneseadust ehk teisisõnu inimesi nende väljaütlemiste tõttu kriminaalkorras karistama hakata. Seda tehakse mitte seepärast, et Eestis oleks probleeme, mida uue regulatsiooniga lahendada püütakse, vaid, nagu justiitsminiser Kalle Laanet on öelnud, ettevaatavalt, igaks juhuks.
Samas vähemalt vihakõne puhul selgelt tunnistatakse välismaist mõju – nii täidame pärast pikki vastupuiklemise aastaid Euroopa Liidu raamotsuse tingimusi, millega ise nõus olime. Pärast seaduse vastu võtmist saamegi siis Laaneti sõnul teada Brüsseli seisukoha – kas “Eesti on tubli olnud või Eesti ei ole tubli olnud”. Kui oleme piisavalt meele järele, oleme tublid, kui ei ole, saame pahandada.
Selles on ka võti kogu selle tsensuuritungi täielikumaks adumiseks. Eesti tahab olla “meele järele”. Ja “meele järele” tähendab tänapäeval, et sa ikkagi panustad tsensuuri rakendamisse kõikvõimalikel viisidel – kriminaliseerid vihakõne, võitled “valeinfoga”, tsenseerid meediat.
Näiteks Saksamaa on väga “meele järele”. Seal korraldatakse sotsiaalmeediasse mõtlematute postituste tegijate koju politseireide koos telekaameratega. Võrdled näiteks mõnda erakordselt silmakirjalikku poliitikut Twitteris genitaaliga või ütled mõned tugevamad sõnad immigrantide kohta ja avastad mõni aeg hiljem ühel varahommikul oma koduukse tagant kamba politseinikke, kes tulnud sinu kui sõnakurjategija kodu puistama.
Just Saksamaa internetiplatvormide ohjeldamise seadus on olnud eeskujuks hulgale diktaatoritele ja selle eeskujul on loodud ka Euroopa digitaalteenuste akt (Digital Services Act), mis augustis kehtima hakkab ja paneb suurtele sotsiaalmeedia ettevõtetele kohustuse tõhusamalt nn valeinfot ja ebaseaduslikuks liigitatud sisu eemaldada. Rikkumiste korral võib ettevõte saada trahvi kuni 6% ulatuses oma globaalsest käibest.
Karmid reeglid, mis avavad tee laiaulatuslikule tsensuurile – suure trahvi ähvardusel teevad ettevõtted pigem rohkem, st kustutavad igaks juhuks kõiksugust sisu, mis vähegi “kahtlane” tundub. Euroopa Komisjoni prantslasest siseturu volinik Thierry Breton ei jõua kuidagi ära oodata, millal uus kord jõustub. Mõni aeg tagasi teatas ta juba mitmendat korda, et allumatud platvormid on võimalik ka sulgeda ja meeskonnad koheseks sekkumiseks on juba valmis.
Samasuguste sotsiaalmeedia ettevõtteid sihtivate miljonitesse ulatuvate trahvide ähvardusel tahab nn väärinfo levikut takistama hakata ka Austraalia.
“Väärinfo” vastast võitlust peab hoogsalt ka ÜRO – ehkki info, mille vastu võideldakse, pole tegelikkuses kaugeltki vale, vaid lihtsalt võimu vaatest ääretult ebamugav ja otsustajate silmakirjalikkusele tähelepanu juhtiv. Selle kohta saab lugeda siit.
Näiteid vihakõneseadustest ja sõnavabaduse allasurumisest on liiga palju. Norras võib kriminaaluurimise kaasa tuua see, kui sa end naiseks pidava mehe kohta ei nõustu “naine” ütlema. Prantsusmaal president Emmanuel Macron küll räägib, et sõna on vaba, aga tundub, et peaasjalikult neile, kes prohvet Muhamedist karikatuure avaldavad. Teised võivad mh sotsisaalmeedias presidenti kritiseerides oodata politsei külaskäiku.
Soomes aga on endine siseminister ja parlamendi liige Päivi Räsänen endiselt kohtu all selle eest, et tsiteeris sotsiaalmeedias piiblit. Pikemat intervjuud temaga saab lugeda siit.
Ka Iirimaa saab endale eeldatavalt septembriks eriti “moodsa” vihakõneseaduse, mille järgi seaduse rikkujaid ootab ees rahtrahv või kuni viieaastane vanglakaristus.
Seda loetelu näidetest, kuidas erinevates riikides sõnavabadust alla surutakse, võiks veel pikalt jätkata. Seevastu märgiline on, et teistpidiseid näiteid maailm meile tänasel päeval eriti ei pakugi.
Ehk ei tasu ennast petta. Sõnavabaduse piiramine ei ole mingi üksik uitama läinud mõte, mis kuskilt Eesti ametnike kabinetivaikusest kogemata nina välja pistis. Kui see seda oleks, lennutaksime selle otsejoones prügikasti ja läheksime edasi. Sõnavabaduse lämmatamine on paraku ülemaailmne hullumeelne trend, vähkkasvaja, mis nii mõnegi meist lääne pool oleva ühiskonna juba kinni jooksutanud. Sama laine liigub hooga meie poole ja selle importi ei vea eest üksikud ametnikud. Seetõttu on oluline vaadelda küsimust terviklikult – ka ajakirjandusel – mitte jääda kitsalt ühe TTJA ettepaneku kritiseerimise juurde. See oleks enesepettus. Ja koos sellega kaoks ka ühiskond, mida tunneme ja väärtustame.
Ehk on tsenseerimise põhjuseks võimulolijate kitsas ühe-kahe teema teadmised – muude teemadega tegelemiseks ei küündita või ei taheta ja ju on siis ka hoopiski lihtsam kõik muu veto alla panna.
“Esiteks – see ei ole mingi ametnike uhuutamise tuju, mis paneb neid tsensuurikorpusi disainima, vaid globaalne lainetus, poliitiline suundumus.”
Jah, SIHITEADLIKULT konstrueeritud ja ellurakendet projekt.
Hitler läks sihiteadlikult venemaad vallutama – aga ei võitnudki.
Putin läks sihiteadlikult ukrainat vallutama – aga paistab, et ei võidagi.
Seega võib sihiteadliku käitumise veel omakorda suure kahtluse alla panna.
Tsensuurisüsteemi võivad mõned tegelased ka sihiteadlikult kehtestada (võit ja tulemused teadmata), kuid kõige selle juures on kindlasti ka palju neid “kaasa ujuvaid heeringaid”. Eesti poliitik on kindlasti see “kaasa ujuv heeringas”.
Kae, “Hitler” tuli diskussiooni kärmemalt kui Godwin Law seda tavalistesse veebiväitlustesse postuleeris… A see selleks. Mu kommendi iva oli tegelt selles, et seesinane SIHITEADLIK poliittsensuuriprojekt kõikjal libera(li)stlikes režiimides (tuntud ka kui enesehinnangulised “liberaaldemokraatiad” või “vaba maailm”) on justnimelt ELIIDI projekt. Nagu see ka venekommunistlikus režiimis oli. Et nö “tavaheeringaparved” sellega kaasa ujuvad, on – nagu öeldakse – INIMTEKKELINE, mitte aga “shit happens” juhus ega ka “looduslikbioloogiline paratamatus”.
…veel: arvan, et mitte üksnes Eesti poliitik ei ole see “kaasa ujuv heeringas”, vaid sellist kollektiiv-käitumise refleksi omavad üsna paljud lääne-maailma poliitikud.
Kui lp Eiki eestikeelse poliitretoorikate peavoolu disainiprotsessi jälginud oleks, siis TEAKS ta, et eestikeelne poliitiline retoorika ühes nn “poliitilise korrektsuse” intellektivaenuliku tsensuuriga on siinmail ja eestikeelsete poliitikute/kulturnikute/ajakirjanduse teol kehtestatud justnimelt kaasaegse nn Lääneilma praktikaga argumenteerides.
Kunagise venekommunistliku tsensuuri asemel toimibki siinmail XXI sajandi nn Lääne poliitilise tsensuuri praktika. Seepse nn “meie ühiste väärtuste” värk ongi.
(arvutisüsteem on vist nüüd tekstide ajalise järjestuse natuke segi pööranud)
Ega ma selle kõige vastu üldisemas mõttes ei vaidlegi. Arusaamatuks jääb, et mis see ELIIT sellest kõigest kasu saab?
Paistab, et globaalsed ainetused praegu pigem ruineerivad rahvast ja laastavad majandust. Ega see ju eliiti kuidagi jõukamaks ei tee…!
ILMA järjest repressiivsema tsensuurisüsteemita NAD lihtsalt kaotaksid oma võimu – kultuurilise, poliitilise ja majandusliku takkapihta. Täpselt nagu venestiilis kommunistlik eliit selle mõned aastakümnekesed tagasi paari-kolme lõdvenenud tsensuuri aastaga (nn glasnost 1980ndate teisel poolel) kaotas. Lääne traditsiooniline/klassikaline pürgimus läbi intellektuaalselt ja moraalselt ausa avaliku debati lihtsalt hävitaks nende senised võimubaasid, olgu akadeemilises, kultuurilises või majandusilmas – koos nende nilbelt ligeda võltsmoralismiga.
Nad pole rumalad, nad TEAVAD seda – nagu ka nende ausad oponendid seda teavad. Ja NAD teavad, et nende ausad oponendid teavad. Ja seda maniakaalsem NENDE hirm on.
Mis aga nö übereliiti teenivatesse “b-,c-,d- jne- alamelitaristlikkesse” kihtidesse ja nende sabas massidesse puutub, siis nemad loodavad, et see repressiivne absurdistan, mille teenistuses nad olnud, vähemalt nende endi üürikeste elupäevade lõpuni neile vahel ikka mõne suht rammusema palakese annab… Pärast seda aga… “who gives a shit?”
Jah, see võib nii olla küll!
Eks selles “heeringaparves” on siis ka juht-heeringaid. Eesti poliitik on ikkagi see “kaasa ujuv heeringas”.
Ega Kallaste ja Riisalode lapselapsed vaesemast riigist midagi kasu ei saaks!
(õhtumaalasi need globaalsed lainetused kõige rohkem puudutavad ja nende vaesustumine sellega kaasneb)
Kõik püüdlevad mingi kollektiiv-käitumise poole.
Kas olete loodusfilmidest näinud kuidas heeringaparv meres ujub? Kõik heeringad ujuvad sinna kuhu kõik teised ujuvad. Nii tekib tihti ilus sünkroonne liikumine. Seal puudub konkreetne juht-heeringas – lihtsalt kõik ujuvad sinna kuhu kõik teised ujuvad.
Selline kollektiiv-käitumine on omane ka inimestele. Ka poliitikutele. Ei loe ka haridustase, poliitik tahab ikka “ujuda sinna kuhu kõik teised ujuvad”.
Inimeste ühiskonnas tähendab see tihti rumal-otsuste tegemist või siis teiste tehtud rumal-otsustega kaasa minemist.
Kuid sellisest käitumis-mallist on paganama raske lahti saada.
Heeringaparve “kollektiivkäitumisel” pole mingit pistmist “eliitheeringate” poolt kehtestatav tsensuurisüsteemiga.