Tsinghua ülikooli majandus- ja juhtimisteaduskonna endise turundusprofessori Zheng Yuhuangi pidas politsei kinni otse loengust, sest üks üliõpilane kaebas loengu ajal ametivõimudele, et professor kritiseerib Hiina majandust ja sotsiaalpoliitikat, kirjutab Vision Times.
Politsei sisenes loengu ajal klassiruumi ja viis professor Zheng Yuhuangi ülekuulamisele süüdistatuna “ebaseadusliku kogunemise” korraldamises. Kuigi mehel lubati pärast lühikest selgitust klassiruumi naasta ja loeng lõpetada, järgnes sellele väidetavalt siiski digitaalne puhastus. Zheni videod Weibo ja WeChat keskkondades kustutati ning blokeeriti tema juurdepääs suurematele platvormidele.
Täpsemini on Zheng videotes ja loengutes olnud haruldaselt otsekohene, kritiseerides Hiina majandust, sotsiaalset ebavõrdsust ja kasvavat natsionalismi. Ta iseloomustas Hiina arengut kui makromajanduslikult pessimistlikku ja hoiatas võimaliku 20–30-aastase stagnatsiooni eest. Professor väitis, et Hiina majanduslangust ei põhjusta mitte maailmamajandus, vaid riigi struktuursed puudused ja poliitilised valikud, nt ebavõrdsed pensionid ja jäik elanikeregistri süsteem. Samuti kahtles professor Hiina rõhuasetuses taristuinvesteeringutele, kuhu kulub tohutu osa riigieelarvest, aga mis loovad tulevikus vähe väärtust. Näiteks toovad suured spordiüritused arvukalt uusi staadioneid, mis hiljem on kasutuseta, aga maksumaksjatel tuleb neid ülal pidada ikkagi.
Professor võrdles ka pensionile jäänud riigiametnike heldeid pensione ja muid hüvitisi tavakodanike rahaliste raskustega. Näiteks saavad Zhengi sõnutsi kommunistliku partei ja valitsusametnikud pensionile jäädes iga kuu pensioni umbes 10 000–20 000 jüaani (u 1290–2580 eurot). Seda on rohkem, kui paljude tavakodanike terve aasta sissetulek. Avalike andmete järgi teenivad sajad miljonid hiinlased kuus umbes 1000 jüaani (u 129 eurot) või vähem. See on allpool ametlikku vaesuspiiri. Nii mõnigi kodanik peab aga hakkama saama veelgi kasinamaga ehk vähem kui 100 jüaaniga (u 13 eurot) kuus. Vaatamata Xi Jinpingi kampaaniale kaotada äärmuslik vaesus. Zhengi hinnangul tuleks kõiki hiinlasi kohelda võrdselt, sõltumata sellest, kas inimene on töötanud riigisüsteemis või väljaspool seda.
Veel on Zheng loengutes kritiseerinud Hiina elanikeregistrit ehk hukou (piirkonna elamisluba) süsteemi. See lubab teatud rühmadel takistada reforme, mis võimaldaks laiemat juurdepääsu haridusele, tervishoiule ja muudele avalikele teenustele. Need hoiakud aga süvendavad niigi tõsist ebavõrdsust ega soodusta majandusarengut.
Zheng on ka kriitiline üha kasvava majandusliku natsionalismi asjus. Ta leiab, et kuna enamikul Hiina elanikkonnast pole passi ja nad pole iial käinud välismaal, ei ole neil ka Hiina elu võimalik võrrelda teiste arenenud majandusriikidega. Professori sõnutsi pole ka õige tee käsitleda ärikonkurentsi rahvusliku uhkusena, sest nii kasvab nende hulk, kes pooldavad kõigi välismaiste ettevõtete välja ajamist. Selle asemel tuleks välismaa ettevõtetelt hoopis õppida ja pealegi on neist kasu ka Hiina tarbijatele, sest rahvusvaheline konkurents sunnib kohalikke ettevõtteid parandama toodete kvaliteeti ja äritavasid. Ilma sellise konkurentsita on ettevõtetel vähem põhjust mida muuta ja parandada. Professor peab oluliseks ka tõsiasja, et rahvusvahelised ettevõtted pakuvad töötajatele sageli paremaid tingimusi kui kohalikud tööandjad ning neisse ei tohiks suhtuda kui ohtudesse.
Zheng Yuhuangi kinni pidamise juhtumit peetakse järjekordseks näiteks, kuidas Hiinas kärbitakse avatud arutelu pidevalt. Professor Zhengi on nimetatud üheks vähestest järelejäänutest, kes veel julges avatult ja ausalt sõna võtta. Nüüd aga on professor teatanud, et lõpetab avalikult arvamuse avaldamise, et ellu jääda. Igal juhul paistab professoriga juhtunu sobivat mustrisse, kus Hiina võimud käsitlevad avameelseid majanduskommentaare poliitilistena.
Majandusprofessoril võib ju majanduse seisukohast mõnes punktis õigus olla aga tema idee kõigile võrdsete sissetulekute osas meenutab kangesti kommunistlikku süsteemi. Hiina pole ju mingi kommunistlik riik vaid sisuliselt monarhistlik.
Muidugi on halb kriitika pärast inimesi arreteerida, pigem tuleks ära kuulata ja vajadusel ka kriitikaga arvestada. Samas ei saa olla kindel et see majandusprofessor oskab arvestada maailmapoliitika kõigi tahkudega ning tema sesukohad ei pruugi tegelikult sobida riigi eesmärkide ja strateegiaga.