Esimest korda väitis The Canary juba juunis, et Briti pank Lloyds lõpetas neile pangateenuste osutamise. Toona vihjas Canary, et ilmselt on nad langenud tumedate poliitiliste jõudude ohvriks ning nad on märganud, kuidas suurpangad piiravad Palestiinat toetavate organisatsioonide ja isikute finantstoiminguid. Canary väidab, et Lloyds polevat andnud ühtki eelhoiatust, selgitust ega võimalust otsust vaidlustada, kirjutab The Telegraph.
Mõni aeg hiljem teatas The Canary, et on ilma jäänud teisestki pangakontost – sedapuhku külmutas konto Metro Bank. Pärast uudistesaidi teise pangakonto külmutamist on Canary teatanud, et sel pole muud varianti kui tegevus peatada, kuigi praegu töötab selle veebileht endiselt.
The Canary on tegutsenud 2015. aastast peale, toetades aktiivselt äärmuslikku vasakpoolset poliitikat. Tollal selgitas lehe kaasasutaja Kerry-Anne Mendoza, et nad püüavad täita puuduva „vasakpoolse meedia” lünka. Asutamisest peale on väljaanne olnud truu aktivistlikele juurtele ja mobiliseerinud lugejaid valitud „vastastega” võitlema, nt väidetavate parempoolsete marionettide vastu. Viimastel aastatel on The Canary kõvasti kritiseerinud nt praegust peaministrit Andy Burnhami, keda on kujutanud valitseva eliidi jaoks „vastuvõetava näona“, aga ka Iisraeli, mida nimetas ühes hiljutises artiklis „genotsiidseks maavargusprojektiks” jpt.
Big Brother Watchi direktori Silkie Carlo sõnutsi pole Suurbritannias selline pangakonto sulgemine esmakordne ega ka erakodne. Näiteks juba 2020. aastal sulges Barclays kristliku heategevusorganisatsiooni Core Issues Trusti kaks kontot siis, kui LGBT-kogukond oli organisatsiooni võtnud sihtmärgiks selle konversatsiooniteraapiate arvamuste tõttu. Kõige tuntum juhtum on aga 2023. aastast, mil Coutts lõpetas pangateenuste osutamise poliitikule Nigel Farage’ile. Selle juhtumi uurimine näitas, et kuigi ametlik põhjus polnud tema poliitilise vaated, siis dokumentide järgi oldi pangas tema „ksenofoobsete, šovinistlike ja rassistlike vaadete“ üle kaevatud ning neid peeti „meie seisukohaga vastuolus olevaks“.
Pangad mõistagi kinnitavad kooris, et kontode sulgemine ei ole kunagi poliitiliselt motiveeritud. Samas aga on kontost ilma jäänud ühtelugu inimesed ja organisatsioonid, kelle poliitilised vaated on üllatavalt sarnased. „Pangateenuste äravõtmise kaudu tehtav tsensuur ei too kaasa mitte ainult rahalisi ega demokraatlikke kulusid, vaid ka märkimisväärseid inimlikke kulusid. Seetõttu on see nii mõjus. Vähe on inimesi, kes otsustavad väljendada kõige ebapopulaarsemaid arvamusi, riskides selle nimel elatusvahenditega,” kirjutab Carlo.
Tegelikult ma ei saagi aru miks peab inimene (või organisatsioon) üldse pangakontori külge aheldatud olema. Sain ilma pangakontota hakkama kuni kahtuhandendate algusaastateni. Siis ei soovinud tollane tööandja enam sularahas palka välja maksta. Pangateenustega arveldamine on muidugi mugav aga see peaks olema võimalus mitte kohustus. Praegusel ajal on see muudetud sisuliselt kohustuseks.