Riigikohus: usuvabadust piirav seadus on põhiseaduspärane

Täna langetas riigikohtu üldkogu otsuse, et kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadust “on võimalik tõlgendada nii, et need ei too kaasa usuliste ühenduste meelevaldset sundlõpetamist ega riku seeläbi usu- ja ühinemisvabadust.” Kõnealuse seadusemuudatuse oli riigikogu kolmel korral vastu võtnud ja presidendile esitanud. Seadusemuudatuse eesmärk on keelata Eesti usulisel ühendusel sidemed välisriigis asuva usuorganisatsiooni või vaimuliku juhiga, kelle tegevus ohustab Eesti riiki. Seletuskirja järgi on muudatuste eesmärk tõkestada vaenuliku mõjutustegevuse jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni.

President Alar Karis keeldus seadusemuudatust aga välja kuulutamast ja leidis, et see on vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 40, 48 ja 11. Presidendi hinnangul piirab muudatus ebaproportsionaalselt ühinemis- ja usuvabadust ning keeld on liiga lai ja ebaselge. Seega palus president riigikohtul tunnistada, et seadusemuudatus on vastuolus põhiseadusega. 

Igal juhul otsustas riigikohus nüüd, et kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise seadus ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu esimees Villu Kõve selgitas: „Riigikohus leidis, et president juhtis oma taotluses põhjendatult tähelepanu probleemidele seaduse selguses ja arusaadavuses. Samas ei too igasugune ebaselgus ja tõlgendamisvajadus alati kaasa seaduse põhiseadusevastasust. Praegusel juhul oli Riigikohtu enamuse hinnangul võimalik sisustada seadust kitsendavalt nii, et riigipea välja toodud riske saab seaduse rakendamisel maandada.“ 

Riigikohus märkis veel, et ühelt poolt on kaalul usu- ja ühinemisvabaduse tõsine riive, kuna kaasneda võib usuühenduse sundlõpetamine, teisalt aga on kaalul riigi julgeolek ja põhiseaduslik kord. Viimased on üldjuhul kaalukamad hüved, sest ka põhiseaduse preambul sätestab, et riigi esmaülesanne on kaitsta rahu ja sestap on riik kohustatud võtma meetmeid, et takistada vaenulikku mõjutustegevust. Samas ei tohi julgeoleku väide muutuda riigi omavoli ettekäändeks või kattevarjuks ning põhiõiguseid piirates tuleb kohtu hinnangul siiski olla ettevaatlik. 

Riigikohtu hinnangul muutub Eesti usuühenduse seos välismaise usuorganisatsiooniga keelatuks alles siis, kui see ohustab Eesti riigi julgeolekut, põhiseaduslikku või avalikku korda. Kusjuures oht peab väljenduma välisriigi usuühenduse tegevuses ning olema tegelik, nt see õhutab, toetab või rahastab Eesti-vastast tegevust. Juhul kui selline oht ilmneb, peab Eesti usuühendus katkestama sideme välismaa organisatsiooniga. Samuti ei tohi Eesti ühendus majanduslikult sõltuda ohtlikuks peetavast usuorganisatsioonist, kuid samas ei keela seadus usutunnistuslikku ja õpetuslikku seost. Lõpetuseks rõhutas riigikohus, et juriidilist isikut saab sundlõpetada vaid viimase abinõuna. Selleks peab siseminister esitama maakohtule taotluse, misjärel peab kohus andma aja, et puuduseid kõrvaldada ja alles siis on võimalik asuda asja lahendama. 

Kuus kohtunikku leidsid, et presidendi taotlus tulnuks rahuldada

Riigikohtu üldkogu on kohtu kõrgeim otsustuskogu, kuhu kuuluvad kõik ametis olevad riigikohtunikud ja nüüdset kaasust lahendas 17 kohtunikku. Kuus kohtunikku jäid otsuse suhtes eriarvamusele: riigikohtu esimees Villu Kõve ja kohtunikud Oliver Kase, Kai Kullerkupp, Saale Laos, Vahur-Peeter Liin ja Juhan Sarv. Nad leidsid, et “kuigi üldkogu antud tõlgendus piirab vaidlustatud seaduse kohaldamisvõimalusi, ei vasta KiKoS-e muutmise seadus ise õigusselguse põhimõttele. Kuivõrd KiKos-e muutmise seadus on sõnastatud äärmiselt laialt, jääb selle tulemusel usulise ühenduse sundlõpetamise taotlemine suuresti täitevvõimu suvaotsuseks. Arvestades vaidlustatud seaduse reguleerimisala, adressaate ning sundlõpetamise kui tagajärje mõju kõigile usukogukonda kuuluvatele inimestele, leiame, et seadusandja ei ole järginud kohustust võtta vastu piisavalt selged ja arusaadavad ning põhiseadusega kooskõlas olevad normid (PS § 3 ja § 13 lg 2). Kuna seadus on formaalselt põhiseadusvastane, tulnuks Vabariigi Presidendi taotlus rahuldada.” 

Eriarvamusele jäänud kohtunikud kahtlesid ka, kas KiKoS-e muutmise seadus on soovitud eesmärgi saavutamiseks sobiv ja isegi kui usuühendus katkestab kõik sidemed ohtliku välismaa ühendusega, ei lõpeta see vaenulikku mõjutustegevust mistahes muudes kanalites. “Välismaal asuva vaimuliku sõnumeid saab igaüks jälgida interneti ja muu meedia kaudu. Mõjutustegevus ei katke eelduslikult ka siis, kui Eesti usuline ühendus sundlõpetatakse, kuna ta võib jätkata tegevust nt seltsinguna.” Kusjuures kohtunikud tõdesid, et selliselt koheldud “usukogukonnal võib tekkida tunne, et neid diskrimineeritakse; nad võivad muutuda vastuvõtlikumaks vägivaldse ekstremismiga seotud vaadetele ja see võib aidata kaasa nende radikaliseerumisele. Ka vaidlustatud seaduse rakendamisel tuleb jälgida, et see ei tooks kaasa seaduse eesmärgile vastupidiseid tagajärgi.”