1959. aastal avaldas Poola ulmekirjanik Stanisław Lem romaani “Eeden”, kus kosmoseuurijad satuvad kummalisele, esmapilgul elutule, aga ilusale planeedile. Seal leiavad nad eest tehase, mille veatult töötavas tootmisahelas toimub pidev taasloomine – produtseeritakse esemeid, mis oma valmimise järel kohe ümber töödeldakse ning produtseeritakse siis uuesti, et need jälle ümber töödelda, ja nii justkui igikulgevas ringluses. Tehas töötab seejuures automaatselt, ilma et keegi seda juhiks, ning olulise elemendina näib toodetavatel esemetel puuduvat igasugune hoomatav otstarve. Mehhaanilises mõttes toimib tehas niisiis täiuslikult, ainult et sel puudub endast kaugem kasutus või tähendus.
Hiljem avastavad uurijad planeedilt siiski ka ühiskonna, mille valitsemiskord on eripärane selle poolest, et valitsust ametlikult ei eksisteeri – sest, nagu selgub, kui ühiskonnas puudub selge otsustaja ja seeläbi ka vastutaja, pole rahval võimalust talle vastu seista ja teda võimult tõugata. Ühiskonna toimimise aluseks on hoolikas infokontroll, mille üheks omaduseks on hoida erinevad sotsiaalsed kihistused eri inforuumides, püüdega tagada sedasi ühiskonna toimimine selle loojate ja liidrite plaani kohaselt. Veel avastavad uurijad jälgi ebaõnnestunud katsest planeeti asustava liigi geneetilisi omadusi parandada – katse tagajärjel väärastunud indiviidid on nüüd ühiskonnast välja tõrjutud ning katse olemasolu süsteemselt maha vaikitud.
Lem ei ole antud teost ise ülearu seletanud ning raske on seega öelda, kuivõrd oli romaani süžee ja olustik ajendatud nõukogude režiimist, mille võimu all autor teost kirjutades elas. Paralleelid totalitaristliku ühiskonnaga on siiski ilmsed, ühe ebamäärase eseme veatu ja lakkamatu tootmine ilma tegeliku otstarbeta on selle suurepärane võrdkuju – eesmärk ei ole mitte tulemus, vaid just see taotluslikult tähendusetu protsess, millele ühiskond on allutatud. Teisisõnu, eesmärk ongi võtta inimeselt tähendus – läbi tegevuse, millest ta teab, et sellest midagi ei sõltu, milles pole “hinge”. Võib ka mainida, et Lvivis – tollases Poolas – sündinud noore mehena oli Lem enne nõukogude võimu ära näinud ka natsi okupatsiooni, ning juudina ellu jäänud vaid tänu vanemate hangitud võltsdokumentidele.
Absoluutse turvalisuse ohtlikkus
Kui ulmekirjanduse võib laias laastus jagada kahte suurde lahtrisse, mille kohta inglise keeles öeldakse fantasy ja science fiction, ja eesti keeles vahel fantaasiakirjandus ja teadusulme, kuulub Lemi looming neist kindlasti viimasesse. Tema teoste fookuses ei ole mitte ulme kui selline, vaid inimese moraalsed ja eetilised valikud hüpoteetiliste tulevikustsenaariumite valguses. Lem on öelnud, et teadus ja filosoofia ei seisa tema jaoks üksteisest lahus ning seda on ta raamatutes ka näha. Täna, kui meid ümbritsevad tehnoloogiad muutuvad kiiremini ja ulatuslikumalt kui kunagi varem, kõnelevad Lemi aastakümneid tagasi kirjutatud teosed justkui aina ajakohasemalt.
Olen imestanud, et uutest tehnoloogiatest rääkides on kaua olnud normiks käsitleda neid automaatselt arenguna. Mida aga näiteks nutitelefon või tehisintellekt meis päriselt arendab? “Ootan aega, kui saaksin lapsele tahvelarvuti pihku anda – midagi arendavat,” märkis mulle mõne aasta eest üks isa arvutiparanduse järjekorras. Kehitasin õlgu. Loomulikult ongi paljud uued tehnoloogiad loonud meile hoopis uusi võimalusi ja hüvesid. Aga küsimus, mille Stanisław Lemi ja tema mõttekaaslaste arvates peaksime esitama, ei ole siiski mitte üksi see, millise praktilise probleemi üks või teine tehnoloogiline innovatsioon meie jaoks ära lahendab, vaid ka see, kas ja kuidas muudab või mõjutab see meie inimlikku olemust.
Näiteks romaanis “Tagasitulek tähtede juurest” jutustab Lem loo pikalt kosmosereisilt naasvast astronaudist Halist, kes tunneb end vahepeal tugevalt muutunud (st tehnoloogiliselt tundmatuseni edasi arenenud) ühiskonnas arusaamatu võõrkehana. Eeskätt mõjub talle ängistavalt uue aja äärmuseni viidud püüe absoluutse turvalisuse järele. Välistatud on õnnetused ja inimestes on tänu nende sünnil läbi viidud kirurgilisele protseduurile neutraliseeritud kõik agressiivsed impulsid. Raamatul on ses osas sarnasus teise ulmekirjaniku, Arthur C. Clarke’i romaaniga “Linn ja tähed”, kus peategelasest nooruk rändab välja samuti ülima korra ja turvalisuseni viidud, aga oma inimlikkuse minetanud Linnast. Mõlemat autorit huvitab küsimus, mis hetkest muutub ohu absoluutne välistamine ise vägivallaks või meie inimlikkuse kängitsuseks.
Siit võib pöörduda ka klassikaliste mõtlejate ja filosoofide juurde – nii nendib Tacitus oma “Annaalide” XV raamatus, et “iha turvalisuse järele on iga suure ja ülla ettevõtmise vaenlane”, või Seneca oma teoses “Elu lühidusest”, et “pole mingit põhjust arvata, et inimene, kelle juuksed hallid ja nägu kortsudes, on elanud kaua – ta on vaid pikka aega olemas olnud”. Sarnaselt nendele osundab Lem, et kui turvalisusest ja materiaalsest mugavusest saab ühiskonna jaoks esmatähtis väärtus, taanduvad isikuvabadus ja riskivalmidus selles paratamatult teisejärgulisele kohale. Pealtnäha üllas eesmärk taandada inimese elust ohud hakkab lõpuks hoopis pärssima nii tema eneseteostust kui sisemist rahulolu, sest meie elujanu ja ka unistamisvõime on paratamatult seotud ettemääramatuse ja teadmatusega, ja seeläbi ka suurema või väiksema ohuga. “Tagasitulekus tähtede juurest” järeldab peategelase kolleeg Olaf lõpuks: “Nad on inimeses inimese ära tapnud. /…/ Et inimene olla, on vaja võimet kõik vajaduse korral korraga kaalule panna. Meie suudame seda. Nemad [uue aja inimesed] ei suuda. Ja sellepärast nad meid kardavadki.”
Küsimus moraalsest vastutusest
Ka oma tuntuimas teoses “Solaris” paistab Lem jutustatava loo taustal arutlevat, kuidas maailmas on kõik omavahel seotud – ja seda mitte tingimata mõnes esoteerilises tähenduses, vaid lihtsas tõdemuses, et ühiskonnas toimuvate muutuste mõju piirdub väga harva ainult selle ühe valdkonnaga, milles need aset leiavad. Kui mõelda taaskord käepärasele näitele nutitelefonist, siis on selge, et see on muutnud mitte ainult viisi, kuidas teeme kõnesid (õieti seda ehk isegi kõige vähem), vaid sedagi, kuidas orienteerume linnaruumis, kuidas infot otsime ja omandame, ning potentsiaalselt ka, kuidas me üldse millegi teadmisest või teada saamisest mõtleme. Lem on aga veendunud, et tehnilisi võimalusi ei saa vaadelda inimese psüühilisest või eetilisest tuumast eraldi. Tuleb osata hinnata, mis ühe või teise uue tehnoloogia rakendamisega võib kaasneda, näha inimese ja maailma tervikut, ning omistada asjadele tähtsust sellest lähtuvalt.
Kirjanik tõstatab oma teostes ka küsimuse sellest, kas oleme erinevateks uuendusteks üldse valmis, ilma et tooksime ohvriks midagi oma inimlikkusest. Romaanis “Futuroloogiline kongress” (1971), mille ainetel Ari Folman lavastas 2013. aastal mängufilmi “Kongress”, jutustab Lem loo, kus piir kujutluse ja reaalsuse on täielikult hägustunud. Peategelane on vahepeal niivõrd süüvinud kujutlusilma, et ainsaks viisiks sellest väljuda jääb talle (virtuaalne) enesetapp. Kuigi raamat ei esitle tänaseid, tollal veel kujutlematuid virtuaalreaalsuse võimalusi, on raske mitte näha selles kirjeldatud ohtude paralleele tänastega. Raamatu vabalt adapteeritud filmiversioonis heitleb vananev naisterahvas valikuga pikendada oma hääbuvat näitlejakarjääri virtuaalversiooni loomisega endast, seda aga nõudega loobuda võimalusest ise kunagi veel näidelda – see kõlab tänases, üha arenevate tehisidentiteetide maailmas päris aktuaalselt. Küsimused sellest, kas areneva tehisintellekti tingimustes ei peaks ka näiteks inimese väljanägemine ja hääl kuuluma automaatselt autoriõiguse alla, on vähehaaval hakanud üles kerkima, aga kindlasti mitte võrdväärse kiirusega tehnoloogia arengule. Tehisintellektist on seniks saamas justkui de facto vääramatu hüve, mille täiendamiseks ja treenimiseks näib iga algmaterjal lubatud.
Lemi huvitas muidugi väga ka küsimus, mis hetkeni valitseb üldse inimene tehnoloogiat ja millal hakkab see valitsema inimest. Ta oli veendunud, et varem või hiljem libiseb tehnoloogia inimesel käest. Sellega seoses püstitas ta ka küsimuse tehnoloogilise arengu ühiskondlikust ja poliitilisest mõõtmest. Sest tehnoloogia vaatepunktist ei pruugi näiteks totalitarism olla sugugi paha mõte – see võib mõnes kontekstis olla suisa parema efektiivsuse eeldus. Just seepärast, rõhutab Lem, ei tohikski ühiskond loovutada oma moraalseid ja eetilisi otsuseid nimetule ja näotule süsteemile, mingi eeldatava, praktilise hüve nimel. Sest kui otsustab masin või algoritm, siis kes tegelikult otsustab – ja vastutab? Ehk et mida enam nihkub tegelik võim seadusandjalt ja korravalvelt tehnoloogiale, seda hägusamaks vastutaja muutub. (Huvitav seik “Futuroloogilises kongressist” on seegi, et teose tulevikumaailmas on korravalvuriteks inimesed, kes ise arvavad, et nad on robotid.)
Tuleks meeles pidada, et masin ei saa kunagi anda inimesele kõige tähtsamat: tähendust. Tehnoloogiline totalitarism ei alga mitte vanglaseintest ja trellidest, ega isegi mitte ideoloogilistest loosungitest, vaid otsustuse ja vastutuse loovutamisest – piltlikult öeldes ühest hiireklikist. Mida enam oleme osa tohutust, võib-olla pooleldi omapäi toimivast süsteemist, seda vähem jääme tajuma oma individuaalsust. Üha olulisemaks saab seetõttu võimalus – ja otsustus – leida regulaarselt aega mistahes “süsteemidest” väljuda, olla vahetult koos oma lähedastega, olla selle keskel, mida me ise pole loonud. Puudutada, maitsta, näha, kuulata. Kogeda maailma oma füüsiliste meeltega. See, millest “Solarise” peategelane kosmoselaeval enim puudust tunneb, ei ole mitte informatsioon ja vilkuvad ekraanid, vaid vihmasadu, või muld pihu all.
[Artikkel põhineb arvustusel, mis ilmus algselt ajalehes “Sirp” Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva puhul. Katke raamatust “Tagasitulek tähtede juurest”: tõlkinud Gunnar Kaarend. Eesti Raamat, 1976.]
