TÄISPIKK INTERVJUU. Professor William Happer: planeedi päästmine pooleteise kraadisest soojenemisest on hullumeelsus

Ehkki professor Happeri iga – ta saab sel aastal 86 – on väärikas, võtab ta meid läbi arvutiekraani vastu ülikoolilinnakus, oma kontoris, kus igapäevaselt toimetab. “Töötan oma endise õpilasega, professor William Van Wijngaardeniga Kanadast. Uurime, kuidas veeaur ja pilved Maa kliimat mõjutavad,” ütleb ta ja lisab, et kliima on alati olnud inimkonna jaoks oluline. “Viimased 50 aastat on olnud raske aeg, kuna maniakaalselt on keskendutud kasvuhoonegaaside demoniseerimisele, mis mõjutavad küll mingil määral kliimat, aga mitte väga palju,” ütleb Happer.

Happeril on suur panus atmosfäärifüüsika, optika jm valdkondade arengus, teda on saavutuste eest pärjatud paljude mainekate auhindadega ning ta on pikalt olnud erinevate USA valitsuste mõjukas teadusnõustaja. Tema jutt on täpne, kuid sugugi mitte kuiv – hoopis elulisi näiteid kasutav ning vürtstistatud talle omase hea huumoriga.

Intervjuus selgitab Happer, et kliimamuutused on alati meie planeedi osaks olnud ning nende sidumine inimtekkelise CO2-ga ei ole õigustatud. Vastupidi – rohkem CO2-te soodustab elu Maal ning on planeedile kasulik. Kui ülikoolide seminarides võib Happeri sõnul veel asjalikku kliimateaduslikku debatti kuulda, siis massimeedias asendub see täielikult alarmistliku käsitlusega, valedega, kus kõik looduskatastroofid pannakse inimese põhjustatud kliimamuutuste arvele – Happeri sõnul sellel aga tõega suurt pistmist ei ole. Samuti selgitab Happer seda, kuidas teaduse rahastamine kliimamalarmismi toidab ehk sellesse kriitiliselt suhtuvad teadlased rahastusest ilma jätab.  

Professor Happeriga tehtud intervjuu lühendatud versiooni on varem avaldanud Postimees. Video vormis saab intervjuud vaadata siit.

Vaatasin ühte teie ettekannet 2023. aastast ja te alustasite seda tõdemusega, et vabadus kui selline on oluline. Et iga põlvkond peab võitlema oma vabaduse eest ja et vabadust ei anta tasuta. Milline on teie arvates vabaduse olukord tänases maailmas?

Ma arvan, et see on tõesti tõsi, et iga põlvkond peab võitlema vabaduse säilimise eest. Sest igas põlvkonnas on hulk inimesi, kellele ei meeldi vabadus, kes tahaksid olla väikesed diktaatorid. Nii on see alati olnud, kui ajalugu uurite. Ja see ei muutu. Nii et ma arvan, et on oluline õpetada oma lapsi ära tundma, et inimesed on ebatäiuslikud ja alati tekivad püüded saavutada diktaatorlik kontroll ühiskonna üle. Meie riigi asutajad Ameerikas tunnistasid seda. Nad ei eeldanud muud, kui et nende kaasmaalastest ameeriklased ei ole täiuslikud inimesed, vaid neil on ka palju puudusi. Ja nad püüdsid kavandada valitsemiskorra, mis toimiks ka inimestega, kellel on puudusi. Üks saksa filosoof ütles selle kohta õigesti, et inimkonna kõverast puust pole loodud ühtki sirget asja (Immanuel Kant – HS). Nii et see on probleem, millega peame alati silmitsi seisma.

Kuidas on lood akadeemilise vabadusega?

Akadeemilistes ringkondades on alati olnud probleemiks grupimõtlemine, sest tavaliselt on siin kõik lähestikku väikses kogukonnas koos. Lapsed ja naised käivad teineteisega läbi ja kiusatus, õieti küll surve, mõelda ühtemoodi, on väga suur. Kui sa ei mõtle teistega samamoodi, kannatavad lapsed, kannatab abikaasa. Ja see pole midagi uut. See on alati nii olnud. On olemas kuulus ameerika näidend “Kes kardab Virginia Woolfi?”, mis räägib sellest teemast. Ehk asi läheb ajas veel aastakümneid tagasi, palju kaugemale kui tänased woke-probleemid Ameerikas.

Nagu teame, on täna Ameerika Ühendriikides ametisse astunud uus administratsioon (interjuu salvestasime jaanuari lõpus – HS). Kas olukord paraneb või pigem jäävad senised väljakutsed selles vallas alles?

Tõepoolest, oleme valinud uue presidendi ja ta on väga jõuline ja tal on palju ideid. Ma arvan, et see on hea. Eks me näe, kui edukaks ta osutub. Aga, teate, meie ühiskond ja meie valitsus on loodud olema kohmakas ja raskepärane. Seda selleks, et kiiresti ei saaks juhtuda mingid hullused. Ja president peab sellega arvestama. Kui ameeriklased teda toetavad, kui kongress teda toetab, siis saadab teda edu.

Liigume kliimateaduse juurde. Kas selles valdkonnas üldse toimub enam ausat arutelu? See teema näib olevat muutunud nii poliitiliseks, et on tõesti raske avatult, normaalselt arutleda selle üle.

Kui lähete näiteks Princetoni ülikooli kliimaseminarile, kohtate üldiselt päris head teadust, see pole alarmistlik. Aga seal suhtlevad professorid ja üliõpilased omavahel. Mida kaugemale te aga tegelikust uurimistööst liigute, seda alarmistlikumaks ja hulluks asi läheb. Nii et kui loete kliima kohta ajalehtedest või vaatae televiisorist, siis on see jutt väga-väga kaugel tõest. Ja see pole see, mida ülikoolide professorid tavaliselt räägivad. Aga sellest hoolimata… Teate, siin on olnud palju korruptsiooni, sest saadaval on palju raha. On olemas tohutud fondid, mis toetavad uuringuid kliimaalasest hädaolukorrast, mis nõuab valitsuse laia sekkumist. Ja kui te arvate muud, on vähem tõenäoline, et teid rahastatakse. Te ei saa maksta oma kraadiõppuritele. Nii et see olukord on halb. Siia teadusharusse on siginenud palju omamoodi korruptsiooni.

Ja kui kaua on selline olukord kestnud?

See sai hoo sisse üheksakümnendate aastate alguses. Töötasin sel ajal Washingtonis valitsuse bürokraadina (Happer oli aastatel 1991-93 USA energeetikaministeeriumi teadusosakonna direktor  – HS). Ma nägin, kuidas see algas. Seda lükkasid tagant senaator Al Gore ja tema liitlased. Sel ajal oli küll veel palju ausaid teadlasi meie akadeemiates, kes ei läinud kaasa kogu selle alarmismiga. Aga nad on järk-järgult välja surnud ja asendunud noorematega, kes ei ole kunagi teadnudki muud võimalust kui pakkuda poliitiliselt sobivate ja oodatud uurimistulemustega oma valitsuse sponsoritele rahuldust. 

Nii et põhimõtteliselt ei ole neil võimalik akadeemiliselt midagi saavutada või karjääri teha, kui nad ausaks jäävad?

Nad püüavad olla ausad. Aga see on väga raske, sest, teate, te peate hoolt kandma oma laste hariduse eest, peret ülal pidama. Ja see tähendab, et teil on vaja raha. Ainus viis raha saada, on nõustuda selle alarmistliku meemiga, mis on kliimateadlasi domineerinud nüüd juba mitu aastakümmet. Loomulikult mõjutab see kliimauuringuid.

Milline siis on kliima uurimise hetkeseis? Milline on uuringute kvaliteet teie arvates?

Ma arvan, et paljud vaatluskavad on kliimateaduses väga head. Näiteks mõõdame satelliitidelt Maa omadusi või uurime kiirgust, pilvkatet, temperatuure, toimuvad maapealsed vaatlused. Nad on sageli väga kõrge kvaliteediga, väga kasulikud ja meil on vedanud, et nad meil on. Nii Euroopas kui mujal on häid programme, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis. Ka Hiina panus on tõusmas üsna oluliseks.

Ma arvan, et see, kus meil on ikka veel suuri probleeme, on arvutimudelid. Ma ei usu, et enamik arvuti loodud mudeleid üldse midagi tähendab. See on täielik raha raiskamine, kuid see on see, mis kujundab avalikkuse taju teemast. Avalikkusel pole võimalust ise vaadata nende mudelite alusandmetest, mis pole sugugi murettekitavad. Selle asemel näevad nad graafikut masinarvutustest, mis ei vasta üldse vaatlustele. Nii et arvutitele on siin kulutatud palju raha ja minu arvates on enamus sellest raisku läinud.

Minu arusaamine on olnud, et need arvutimudelid ongi see, millel kogu meie praegune arutelu või kliimakriisist rääkimine põhineb – et Maa soojeneb ei-tea-mitu kraadi kuniks muutub lõpuks elamiskõlbmatuks. Ja te ütlete, et need mudelid ei ole päris see, millel sellised käsitlused peaksid põhinema?

Maa on alati kas soojenenud või jahenenud. See on haruldane aeg, kui selle temperatuur on olnud stabiilne. Praegu on meil soojenemise faas, kuid enamik sellest on tõenäoliselt loomulik taastumine väikesest jääajast (u 14. – 19. saj. – HS), kui temperatuur oli kogu maailmas palju külmem. Soojenemine algas 1800ndate alguses ja on jätkunud. Mitte väga kiiresti. Keegi ei tea, kui kaua see kestab. Kui vaadata 10 000 aastat pärast viimast jääaega, siis on olnud hulk soojenemisperioode ja jahenemisperioode, seda muutust kogeme ka praegu. Ma usun, et seda on päris tähtis mõista. Seda arusaama on aga palju aastaid tagaplaanile surutud, sest on toimunud hullunud keskendumine kasvuhoonegaasidele. On üsna selge, et kasvuhoonegaasidel ei ole kuigi palju pistmist Maa soojenemisega. Nagu teate, keegi ei põletanud fossiilseid kütuseid aastal 1200 või 1300, kui vaesed gröönlased külma eest taandusid – Gröönimaa lõunaosas viljeleti päris kena põllumajandust aastal 1000 või 1100. Aga siis läks ilmastik lihtsalt liiga külmaks, et seda jätkata. Sama asi juhtus ühel minu esivanemate kodumaal, Šotimaal. Kunagi oli võimalik sealset mägismaad harida, aga nüüd on seal liiga külm. Samas, kui toimub soojenemine, siis võib-olla mingil hetkel saab seal jälle maad harida. Ühesõnaga, kliima on kuulus oma ebastabiilsuse poolest.

Peamiselt on kliimamuutused peavoolumeedias või ka alarmistlike poliitikute vaadetes tingitud eelkõige süsinikdioksiidist (CO2). Kes pole seda ise uurinud, võib arvata, et see gaas on isegi midagi meile mürgist. Mis on CO2? Kas me vajame seda?

Esiteks on CO2 elu aluseks Maal. Me oleme elus, kuna taimed suudavad süsinikdioksiidi ja vett keemiliselt suhkruks muundada. Selle kõrvalsaaduseks on hapnik, mida me hingame. Peaksime seega olema väga tänulikud, et meil on atmosfääris süsinikdioksiidi. Süsinikdioksiidita sureks elu välja.

Kui te vaatate läbi ajaloo elu Maal, ei ole süsihappegaas olnud atmosfääris kunagi väga stabiilne. Minevikus on olnud aegu, mil selle tase on olnud palju kõrgem, kui see on täna. Elu vohas, kui oli viis korda rohkem süsinikdioksiidi kui meil on praegu.

Ja on olnud aegu, mil see on olnud palju madalam – poole, kolmandiku võrra. Ja need on olnud tegelikult üsna ebameeldivad ajad elamiseks. Näiteks viimaste jääaegade kulminatsioonil langes süsinikdioksiidi tase alla 200 osa miljoni kohta, mis on üsna madal võrreldes tänapäevaga. Oleme umbes 400 juures. Nii et viimase jääaja sügavuses oli see umbes poole väiksem kui praegu. Ja mõnel haljamal geoloogilise ajaloo perioodil on see olnud neli-viis korda kõrgem kui on täna. Nii et kliima ei ole ülearu tundlik süsinikdioksiidi suhtes.

Teatud tundlikkus on olemas. Rohkem süsinikdioksiidi muudab kliima veidi soojemaks. Kuid süsihappegaas on tugevalt küllastunud, kui kasutada tehnilist terminit. CO2 osakaalu kahekordistamine atmosfääris ehk 100%-line kasv vähendaks kosmosesse suunduvat jahutavat kiirgust ainult 1% võrra.Seal ei ole kuigi palju millegi üle vaielda. Need on füüsika alused. Seda mõistetakse üsna hästi. Küsimus on, kui palju muudab temperatuuri 1%-ne muutus soojuse kosmosesse kiirgumises? Jutt on kiirguse, mitte temperatuuri kõikumisest. Ja vastus on, et muutus on väiksem kui kiirguse enda muutus. Tegelikult ei ole mingit ohtu, kui CO2 või väiksemate kasvuhoonegaaside hulk kasvab. See kõik on väljamõeldud hirmujutt.

Kust see hirmujutt pärineb? Ja miks? Kui te selle niimoodi ära seletate, tundub isegi natuke absurdne kogu aeg nendest gaasidest rääkida.

Ma oskan hästi seadmeid käsitseda ja lahendada diferentsiaalvõrrandeid, aga inimeste motiivide tundmises ma nii osav ei ole. Nii et ma ei mõista isegi, kuidas see täpselt on juhtunud. Ma arvan, et on erinevaid motiive. Mõned neist on olemuselt head. Näiteks raske on takistada inimesi üksteisega sõdimast. Nii et kui meil oleks ühine vaenlane, nagu kliimaoht, siis saaksime ühendada jõud ja võita kliimamuutused, selle asemel, et üksteist maha tappa. Olgu peale. Nii et sellise motiiviga on kõik hästi, välja arvatud see, et sa pead valetama. Ning on ohtlik rajada poliitika valedele.

Nii et ma ei tea, mis on ajend. See on ehk täiuslik torm erinevatest motiividest. Võimuiha, head motiivid, nagu rahujanu – ja ma olen viimase poolt. Rahahimu. Aga ma tunnen end kindlamalt teemades, nagu kasvuhoonegaaside füüsika ja kliima füüsika, kui see, mis ajendab inimesi.

Mulle on mitu korda näidatud graafikut, mis näitab korrelatsiooni atmosfääris süsinikdioksiidi suurenemise ja temperatuuri tõusu vahel viimase 150-200 aasta jooksul. Jah, korrelatsioon on olemas, kuid kas on ka põhjuslikkus? Sest osutasite samuti, et CO2-l on olemas soojendav mõju atmosfääris, kuid selle tõus ei enneta tavaliselt soojenemist, nagu ma aru saan?

Jah, see on nii. Võite hinnata mineviku CO2 taset mullide järgi Antarktise või Gröönimaa jäätuumades. Ja te võite kalkuleerida varasemaid temperatuure hapniku isotoopide sisalduse järgi jääs ja kaudsete näitajate põhjal. Nii et saab kasutada kaudseid näitajaid mineviku CO2 taseme ja temperatuuri kohta. On tõepoolest tihe seos, et kui temperatuur on kõrge, on CO2 tase kõrge ja kui temperatuur on madal, on CO2 tase madal. Aga kui vaadata ajalist sõltuvust, siis iga kord muutub esmalt temperatuur ja seejärel CO2. Temperatuur tõuseb, veidi hiljem tõuseb CO2. Temperatuur langeb, veidi hiljem langeb CO2. Nad on seega tõesti korrelatsioonis. Kuid põhjus ei ole CO2. Põhjuseks on temperatuur. Nii et temperatuur muutub millegipärast ja CO2 on sunnitud tegema sama. Seda on lihtne mõista. Enamasti on see tingitud CO2 lahustumisest ookeanis. CO2 lahustuvus sõltub väga palju temperatuurist. Nii et kui maailma ookeanid jahtuvad, imevad nad atmosfäärist rohkem CO2 välja ja kui nad soojenevad, saab rohkem CO2 atmosfääri naasta. Nii et siin pole mingit üllatust. Ainus üllatus on see, et keegi ei tea, miks temperatuur muutub. Aga kindlasti pole selle põhjus CO2, sest CO2 ise järgib seda muutust, mitte ei eelne sellele. Saate aru, põhjus peab eelnema mõjule.

Samas 2023. aasta esitluses, mida juba mainisin, et kuulasin, ütlesite, et olite 1982. aastal üks autoritest teadustöös, mille eesmärk oli mõõta CO2 mõju globaalsele soojenemisele. Esimene number, milleni jõudsite, oli liiga väike. Niisiis te lihtsalt suurendasite seda.

Võtmeküsimus on siin see, kui palju soojenemist toimuks, kui süsinikdioksiidi hulk kahekordistuks. Seda nimetatakse kliimatundlikkuseks ja esimene, kes seda tõesti teoreetiliselt välja arvutada püüdis, oli teie naaber üle Läänemere, Svante Arrhenius. Ta oli rootslane ja väga hea keemik. Teda huvitas see probleem. Ta oli esimene, kes selle kallal töötas ja ta kirjutas oma esimese uurimuse aastal 1896. Nii et esimene uurimus kliima soojenemisest ilmus Arrheniuselt 1896 ja tema leidis, et CO2 kahekordistumine soojendaks maad umbes kuus kraadi. See oli suur number. Tal ei olnud tollal palju teadmisi, nii et selle kohta polnud see halb hinnang. Kui tema teadmised teemast kasvasid, hakkas ta seda numbrit vähendama. Nii et viimane number, mille ta avaldas, oli umbes neli kraadi ja pärast kahanes see veel.

Nii et number, mille meie avaldasime oma väikesese uuringus, oli kolm kraadi. See oli ainult kraad väiksem kui Arrheniuse number. Aga seda sellepärast, et ei tema ega meie teadnud piisavalt kliima toimimisest, et saavutada usaldusväärne vastus. Ja ma arvan, et ainus viis saavutada usaldusväärne vastus on head pikaajalised vaatlused. Meil pole täna lihtsalt piisavalt häid empiirilisi andmeid selleks.

Aga ma olen üsna kindel, et CO2 kahekordistumine üksi ei põhjustaks rohkem soojenemist kui üks kraad Celsiuse järgi. Kui teha kõige lihtsam arvutus, siis vastus CO2 kahekordistumisele on natuke vähem kui üks kraad. Kolme- ja neljakraadise soojenemise järgnemiseks on ainsaks võimaluseks üüratu positiivne tagasiside. Ja see on see, millega need arvutimudelid tegelevad, millest rääkisime. Nad süstivad tagasisidet võrrandisse väga hägusalt, nii et jääb arusaamatuks, mis toimub. Aga noh, kui see on superarvuti, kuidas saaks see eksida? Saate aru, sel peab ju olema õigus! See on ometigi arvuti!?

Kuid siiski kasutab see absurdset positiivset tagasisidet ja teate, looduses on tagasiside enamasti negatiivne, mitte positiivne. On olemas isegi seadus, Le Chatelier’ põhimõte, mis ütleb, et kui häirida mingit keemilist või füüsikalist keskkonda, tekib tagasiside, et häirivat mõju vähendada. Reaktsioon on seda mõju vähendada, mitte kasvatada. Nii et kliimas on see täiesti pea peale pööratud. Korraga öeldakse, et iga tagasiside on kliimas positiivne. Ja kui on negatiivne, siis unustage ära. Järgmine aasta su uurimustöö toetust enam ei uuendata, kui seda oma teesides märgid. Nii et valitseb segadus ja läheb kaua aega, et see ära koristada.

Olete öelnud, et tänane kliimamuutuse jutt või kliimaalarmism on midagi, mida nimetaksite ise petuskeemiks, aga lepite ka sellega, kui selle kohta öeldakse tüng või vemp.

Noh, teate, see ei olnud ülearu tõsiselt mõeldud. Kui keegi ütleb tüng, siis eks see olegi mingil määral tüng. Selles sõnas on teatud määr huumorit. Näiteks Piltdown Man oli üks kuulus tüng, kus üks särav inglane esitles – vist oli nii – šimpansikoljut inimese kolju pähe (orangutani lõualuu ja moodsa inimese kolju, mida esitleti siis iidse inimese eellase pealuuna – HS) . See polnud mõeldud ülearu tõsiselt, aga hulk õppinud professoreid kirjutas uurimusi sellest ja see oli tegelikult kõik lollus. Aga selle eesmärgiks polnud ei raha ega võim. See oli lihtsalt vahva vemp. Petuskeem on midagi muud. Petuskeem on teiste petmine isikliku rikastumise eesmärgil, võimu eesmärgil. Nii et ma arvan, et see on parem kirjeldus kliimaga toimuvast kui vemp. Aga see on väike detail. Minu poolest võib ka vemp öelda.

Tõepoolest, kliimamuutuste teemaga on seotud palju raha. Kas ka raha juhib siis seda valdkonda?

Ma arvan, et on tõesti tõsi, et rahaarmastus on olnud kurja juur sama kaua, kui inimkond on eksisteerinud. Ja siin me räägime triljonitest dollaritest. Kui saavutaksime tõesti netonulli, oleks selle majanduslik mõju lihtsalt tohutu – inimesed peaksid langetama oma elatustaset oluliselt. Keskkonnakahju oleks tohutu, kui katta maailm tuulikute ja päikesepaneelidega. Ja hulk inimesi teenivad sellega palju raha. Nii et seda juhib raha. Seda juhib ka võim ja siis juhivad seda veel vaesed inimesed, kes veendunult usuvad, sest neid on eksitatud seda uskuma, et meil on hädaolukord. Ja neile tuleb kaasa tunda. Kes ei tahaks päästa maailma, kui maailm oleks ohus. Tegelikult see seda ei ole, aga paljud on veendunud, et on. Aga, teate, see on juba vana ütlus, et tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega ja netonulliga oleme teel põrgusse.

Räägitakse, et teadlaste seas on valitsemas konsensus inimtekkelise kliimamuutuse osas. Kas teaduses saab üldse olla konsensust?

Ma arvan, et te teate väga hästi, et teadusel ei ole mingit pistmist konsensusega. Michael Crichton kirjutas sellest väga kõnekalt. Kui te ei tea tema teoseid, peaksite neid lugema. Ta ütleb, et kui keegi kasutab sõna “konsensus”, räägib ta poliitikast, mitte teadusest. Teaduse määrab ära see, kui hästi on teie arusaam kooskõlas teie vaatlustega. Kui teil on teooria ja see on kooskõlas vaatlustega, siis peab teooria ilmselt paika. Aga see peab paika mitte sellepärast, et kõik teie sõbrad on sellega päri, vaid kuna see on kooskõlas vaatlustega. Te esitate oletuse. Ja kui teete katse, on näha, kas oletus peab paika. Kui katse seda kinnitab, on teooria ilmselt korrektne.

Teadust ei konsensuse alusel. On olemas tegelik teadus, mis on inimesest sõltumatu. On olemas reaalsus, millel on ükskõik, milline on konsensus.

Selle tõestuseks, et meil on kliimakriis, tuuakse tihti näiteks seda, et esineb äärmuslikke ilmastikunähtusi. Kas see on siis täna tõesti selge, et meil on soojenemise tõttu rohkem äärmuslikke ilmastikunähtusi?

Kui te vaatate andmeid, ei ole vähimatki tõendust sellele, et tänane ilmastik oleks ekstreemsem kui 50 aastat tagasi. Isegi IPCC, ÜRO komisjon, ei väida, et äärmuslikud ilmastikuolud oleks sagenenud. Nad ütlevad, et sellest pole mingeid kindlaid tõendeid. Ja tegelikult näitavad tõendid, et ilmastik on üsna sama nagu see on ikka olnud. Minu riigis olid halvimad ilmaolud 1930ndatel aastatel, kui meil oli Dust Bowl (tolmutormid põua ajal – HS) ja inimesed olid sunnitud rändama Oklahomast Californiasse. See oli kohutav aeg. Pärast seda pole me midagi sarnast kogenud.

Loomulikult on alati juttu ka üleujutustest, on juttu orkaanidest, aga nagu ma aru saan, ei ole IPCC oma teadusaruannetes tegelikult öelnud, et neid oleks rohkem. Aga meile ju ikkagi räägitakse seda.

Teate, meediaäris öeldakse, et kui verd lendab, saab esikaane loo. Nii et kui teil on ajaleht või teleäri, siis peate leidma katastroofe, sest see on see, millele inimesed tähelepanu pööravad. Ja nii on üks osa probleemist olnud massimeedia, mis vajab hädaolukordi, vajab äärmuslikke sündmusi ja see, et toimunus ei ole tegelikult midagi ebatavalist, on asjaolu, mida varjatakse. Nad püüavad teid petta mõtlema, et seda pole iial varem juhtunud. Näiteks alles eile (st jaanuari lõpus – HS) sadas Corpus Christi linnas Texases maha 10-12 sentimeetrit lund. Corpus Christi jaoks on see suur hulk lund. Aga kui vaadata ülestähendusi Corpus Christist, pole see ebatavaline. Iga 20-30 aasta tagant on seda ette tulnud ja juba tuhandeid aastaid. Aga enamik inimesi pole isegi 20 või 30 aastat vanad, nii et nemad pole seda kunagi varem näinud. Seega tundub, et maailm muutub kiiresti nende silmade all, kuigi tegelikult ei muutu see üldse.

Üks konkreetne graafik, millest alati räägitakse, kui kliima jutuks tuleb, on Michael Manni kuulus hokikepp.

See graafik on võlts ja seda on paljud inimesed tõestanud. See erineb isegi IPCC esimestest graafikutest. See on temperatuuri ja aja suhet mõõtev graafik alates aastast null, Kristuse ajast, tänapäevani. Ja see näitab, et temperatuur ei muutu absoluutselt kuni 20. sajandini, mil see tõuseb üles nagu hokikepi laba. Nii et seepärast nimetatakse seda hokikepi kõveraks, kus pikk lame osa hokikepist on muutumatu temperatuur.

Kuid seda ei olnud esimeses IPCC aruandes. Esimene IPCC aruanne näitas, et Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas oli ilmastik aastal 1000 soojem kui praegu. Oli tõesti keskaegne soe periood, mis võimaldas norralastel Gröönimaale elama asuda ja sajand või kaks seal edukalt põllumajandusega tegeleda. Pärast seda pole nii sooja aega enam kordagi olnud. Hokikepikõver kustutas kunagise soojaperioodi sisuliselt ära. Nii et see on nagu orwellilik romaan, teate küll, “1984”, kus ajalugu kirjutati aina ümber. See, mis oli ajalugu eile, ei olnud seda täna. See on mineviku ümberkirjutamine. Pean silmas, et soojem periood leidis ilmselgelt aset. On tõendeid, et üle kogu maailma oli aastal 1000 ilm palju soojem kui täna. Täna pole ikka veel sama soe kui oli siis.

Ja soojale perioodile, nagu ma aru saan, järgnes väike jääaeg? Nii et 19. Sajandil alanud soojenemine algas tegelikult selle väikese jääaja lõppemisega?

Nii ongi. See on näiteks väga selge, kui te tulete Alaskale ja vaatate Alaska liustikke, eriti Alaska kuulsat Glacier Bay’d, mis oli liustikke täis aastal 1790, kui see esmakordselt kaardistati briti kapteni Vancouveri poolt. Jää ulatus kuni Vaikse ookeanini, aga juba 1800. aastaks oli see taandunud lahte. Aastaks 1800 oli osa sellest sulanud, aastaks 1850 oli suurem osa jääst läinud. Ma räägin 1800ndatest aastatest, mitte 1900ndatest, oma eluajast. Nii et Glacier Bay järgi on üsna selge, et soojenemine algas umbes aastal 1800 ja sealtpeale on soojenemine järjepidevalt jätkunud.

On olemas mõned väikesed inimtekkelised mõjud kliimale. Iga suurlinn on näiteks üksjagu soojem kui maapiirkonnad. Kui sa sõidad näiteks 30 kilomeetrit New Yorgist välja, on seal jahedam. Sama muu suurlinnaga. Seda nimetatakse linna soojussaare efektiks. See on selgelt inimeste põhjustatud. Aga kui te vaatate eraldatumaid piirkondi linnakeskustest eemal, siis seal toimib kliima nii, nagu ta alati on toiminud. See soojeneb, jaheneb. Seda on ajaloo jooksul palju kordi toimunud. Ja seal ei leia me vähimatki märki millestki tavatust, mida meie põlvkonna fossiilsete kütuste kasutus oleks põhjustanud. Minu pakkumine on, et fossiilkütused võivad olla põhjustanud umbes kraadilähedase soojenemise, võib-olla kolmveerand kraadi, kuid seda pole väga palju. Kui ma täna hommikul üles tõusin, oli miinus kümme kraadi Celsiuse järgi. Ja siin minu kontoris on üksjagu soojem. Ühte kraadi aga peaaegu ei tunnegi. Minu konditsioneer ei lülitu ühe kraadi muutuse juures sissegi. Nii et see ei ole ohtlik kasv. Planeedi päästmine poolteise kraadise soojenemise pärast on lihtsalt hullumeelsus. Keda huvitab poolteist kraadi? Ja nii palju seda isegi pole. Aga kui ka oleks, poleks see nii oluline.

Kui planeet veidi soojeneb, on see meile tegelikult halb?

Ei, muidugi ei ole see halb. Näiteks on mul tagahoovis aed ja mul oleks hea meel, kui veel nädal või kaks külmavaba kasvuperioodi oleks lisaks sügisel ja kevadel. Mu aed toimiks paremini. Ja see on nii suures osas maailmas. Kui te vaatate soojenemist, siis enamus sellest toimub kõrgetel laiuskraadidel, kus on külm. Eesti, kus teie elate või New Jersey, kus mina elan. Indias ei soojene, Kongos ei soojene. Või Amazonases. Isegi kliimamudelid ei ennusta seda. Nad ennustavad soojenemist enamasti kõrgetel laiuskraadidel, pooluste lähedal. Ja seal oleks väike soojenemine hea, mitte halb.

Kui keegi pole “õigel poolel” selles arutelus, hakatakse teda ka tavaliselt laimama ja sildistama. Ta on kliimaeitaja või kliimaskeptik jne. Ja neid ad hominem argumente kasutatakse meedias isegi teadlaste vaigistamiseks. Üks näiteks, mida öeldakse, on see, et kui te ei ole kliimateadlane, pole teil lubatud kliimast rääkida.

Muidugi on see lollus. Kliima pole tegelikult muud kui füüsika ja keemia. Nii et igaüks, kellel on hea teadmistepõhi füüsikas ja keemias, teab kliimast sama palju kui kliimateadlane.

Enamasti ei ole kliimateadlaste haridus väga hea. Kui ma vaatan Ameerika ülikoole – võib-olla on see olukord Eestis parem – siis sinu haridus seisneb selles, kuidas luua petitsiooni oma kohalikule seadusandjale. Need ongi siis su teadmised kliimateadlasena. Sa ei pea õppima füüsikat, ei pea õppima keemiat. Ei pea õppima elektromagnetismi ja kiirguslikke soojusülekandeprotsesse. Pead õppima, kuidas mõjutada poliitilist protsessi. Seda tõesti enamik füüsikuid väga hästi ei oska. Nad tunnevad füüsikat päris hästi, kuid ei oska väga kõneleda Kongressiga või presidendiga.

Nii et põhimõtteliselt on kliimateadusest saanud midagi, mis on rohkem nagu sotsiaalteadus?

Jah, nii ongi. See on väga tugevalt politiseerunud. Midagi väga sarnast toimus Nõukogude Liidus bioloogia valdkonnas. Oli üks ukraina agronoom (Trofim) Lõssenko, keda kommunistlik partei kuulda võttis ja keda toetati aastakümneid lihtsalt arutute teooriatega bioloogiast. Näiteks et võib kasvatada põhjapolaarjoonel virsikuid, kui tema õpetust järgida, ja muid jaburdusi. Või et geene pole olemas. Aga tal oli suur poliitiline toetus. Ja nii ta sisuliselt hävitas bioloogia Nõukogude Liidus terveks põlvkonnaks. Kui õpetasite oma klassile geene või rääkisite Mendeli kortsulistest hernestest ja siledatest hernestest, siis teil vedas, kui teid vaid vallandati, sest võidi saata ka koonduslaagrisse. Ja oli mitmeid, kes mõisteti geenide õpetamise eest surma. Nii et ma arvan, et kliimateadus on paljuski rohkem lõssenkism, kui see on harilik teadus.

Kas te ise teadlasena tunnete, et olete aktvistide või aktivistidest poliitikute sihtmärk selle tõttu, milliseid seisukohti väljendate?

Mina sellist valtu ei tunne, sest ma ei pööra neile eriti tähelepanu. Mul on nende suhtes väga vähe austust. Inimesed, keda ma austan – enamik neist on minuga nõus. Nii et ma isiklikult ei ole selle all kannatanud.

Ma ei pööra sellele suurt tähelepanu võib-olla ka seetõtt, et olen eakam. Olen pensionil. Ma ei sõltu valitsuse grantidest. Nooremad inimesed ei saaks nii teha. Neil, kelle kärjäär on pooleli, on väga tõsine probleem. Nad kaotaksid oma teadusrahastuse ja nad ei saaks jätkata oma karjääriga, kui nad ei kirjuta alla alarmistlikule dogmale.

Millised on teie seisukohad nn rohepöörde osas – kas peaksime loobuma fossiilkütuste põletamisest?

Muidugi ei tohiks me loobuda fossiilkütuste põletamisest. Me ei saagi sellest loobuda. See on majanduslik enesetapp ja enamgi kui vaid majanduslik –  see on päriselt enesetapp. Inimesed sureksid maha. Sri Lankal prooviti midagi sellist 15-20 aastat tagasi, kui äärmuslased võimule tulid ja peatasid keemiliste väetiste kasutuse, sest arvasid selle ebaloomulikuks. Kõik pidid minema tagasi mahepõllumajandusele. Ja tulemus oli see, et riisisaak luhtus, teesaak luhtus. Toidu hind läks üles. Inimesed nälgisid tänavatel. Sama juhtub, kui läheme üle netonullile. Maailm ei toimi ilma fossiilkütusteta. Me oleme neist täiesti sõltuvad, eriti põllumajanduses, kuid ka transpordis ja mujal. Nende kasutus pole kuidagi väär. Kui neid põletada vastutustundlikult, ei tekita nad kahju. Neist vabaneb kasulik süsinikdioksiid. Süsinikdioksiid on maailmale hüve, see pole sugugi saasteaine.

On küsimus, kui kauaks fossiilkütuseid jätkub. Neid on piiratud hulk ja inimesed on aastaid arutlenud, millal need otsa saavad ja mida me siis peale hakkame. Ja see on huvitav küsimus, millest tasub rääkida. See ei ole pakiline probleem, kuid varem või hiljem see tekib. Minu arvates me räägime sajandist või kahest, mitte mõnest aastakümnest. Kuid ma arvan, et meie järeltulijad peavad fossiilkütused välja vahetama. Mina pakun, et nad võtavad kasutusele sünteetilised süsivesinikkütused. Keegi pole veel avastanud paremat kütust kui süsivesinik. Me saaksime toota süsivesinikke lubjakivist ja veest, kui leiduks piisavalt energiat. See on keemiliselt võimalik. Ja ma oletan, et 200 aasta pärast sedasi energeetikale lähenetaksegi. Toodame seda anorgaanilisest süsinikust, ilmselt lubjakivist, ja põletame seda samamoodi, nagu me seda täna teeme. Toodame sünteetilist diislikütust, toodame sünteetilist bensiini ja jätkame sisepõlemismootorite kasutamist. Keegi pole leiutanud paremat mootorit kui on sisepõlemismootor.

Aga kuidas on lood tuumaenergiaga?

Tuumaenergia ilmselgelt toimib. See toodab elektrit. Aga te ei saa oma autot kasutada tuumaenergia baasil, kui te ei ole just nii rumal, et ostate elektriauto. Tuumaenergial on osati samad probleemid kui fossiilkütustel. On neid, kes on ideoloogiliselt tuumaenergia vastu ja neil on kaks peamist argumenti. Esimene argument on see, mis ka mind muretsema paneb – ei ole väga raske muuta kommertsiaalne tuumaenergia tootmine hoopis relvaks. Ja tuumarelvad on tõesti väga ohtlikud. Nii et see on üks vastuseis.

Aga teine on täiesti jabur ja see on see, et me ei saa jäätmetega hakkama. See ei ole keeruline probleem. Jäätmete käitlemine on tehniliselt tegelikult üsna lihtne. Näiteks tüüpilises tuumajaamas Ameerika Ühendriikides on kuiv vaadihoidla, mis on väiksem kui parkla, ja sinna mahub sajandijagu kütust. See on täiesti ohutu. See võib seista seal sajandeid ja midagi ei juhtu sellega. Seega ei ole vaja seda ka töödelda. Saja aasta pärast võib-olla keegi peab kasulikuks seda kaevandada mingite materjalide jaoks. Nii et tuumaenergia on kõlbulik ja ma arvan, et see täidab olulist rolli veel kauaks ajaks inimilmas.

Ammune suur unistus on olnud tuumasüntees, energia läbi termotuumasünteesi, kus te kombineerite deuteeriumit ja triitiumit, et elektrit toota. See on osutunud palju raskemaks kui eales arvasime. Aga see on probleem, mis, ma usun, lõpuks lahendatakse. Kellelegi tuleb mõni hea uus idee, kuidas seda teostada. Kui me hoiame targad inimesed töös selle kallal, mõtleb keegi välja, kuidas seda teha. Nii et mina olen energeetika tuleviku osas optimistlik. Ma arvan, et inimkonnal läheb hästi, kui nad end just ära ei hävita.

Mis on teie arvates tänased tegelikud probleemid? Nagu mina aru saan ja kaldun teiega nõustuma, siis kliimamuutus, vähemalt hetkel, ei ole inimkonna tegelik probleem.

Probleem on alati olnud selles, kuidas üheskoos elada. Kuidas vältida inimkonna enesehävitust? Ja seepärast tunnen ma ka teatud sümpaatiat kliimaalarmistide suhtes. Nad arvasid, et kliima kui me ühine vaenlane on üks võimalus seda enesehävitamist ära hoida. Nii et tuleb tunnistada, et see polegi nii halb motiiv. Aga ma ei usu, et see toimib. Ma arvan, et see on isegi hullem kui mitte midagi.

Kuid küsimus on vist järgmine: kuidas hoida inimühiskonda püsivalt tsiviliseerituna? Ja nagu ma ütlesin, olen osavam diferentsiaalvõrrandite ja seadmetega, kui sellise küsimusega. Aga lihtsalt isiklikust vaatest rääkides arvan ma, et kõigil peaks olema tunne, et nad teevad oma eluga midagi olulist. Nii et ma arvan, et kuidas iganes me saame aidata noortel tunda, et nad on olulised ja teevad midagi väärtuslikku ja kasulikku, oleks see hea kogu maailmale. Me püüdsime seda selles riigis (USAs – HS) saavutada näiteks rahukorpusega. Sel olid omad probleemid, kuid ma arvan, et põhiidee oli õige. Seega – kui me saaksime teha midagi, mis annnab inimestele väärikuse, et nende elu tähendab midagi, et nende panus loeb ja maailmast saab selle abiil parem koht, siis see aitaks palju kaasa, et meil oleks ühiskond, kus me kõik tahaksime elada. Aga veel kord: see on üle minu palgaastme. Ma ei tea, kuidas seda ära teha. Ma olen väga hea matemaatikas, aga mitte sellises asjas.

Praegune Princetoni ülikooli emeriitprofessor dr. William Happer liitus selle Prncetoniga 1980. aastal. Enne seda oli ta Columbia ülikooli professor ja sealse kiirguslabori direktor. Happer on tuntud oma panuse eest aatomifüüsikasse, optikasse ja kliimateadusesse ning on jätnud kõigisse valdkondadesse märkimisväärse jälje. Lisaks akadeemilisele karjäärile oli ta 1991-1993 USA energeetikaministeeriumi teadusosakonna direktor. Enne seda oli ta pikalt ka JASONi liige, mis on USA valitsust kaitse- ja riikliku julgeoleku küsimustes nõustavate teadlaste eliitrühm. Aastatel 1987-90 oli ta ka selle rühma esimees.

Oma karjääri jooksul on Happer pälvinud mitmeid mainekaid teadusauhindu. Üks tähtsamaid neist on Davisson-Germeri aatomifüüsika ja pinnafüüsika auhind (1999), mida annab välja Ameerika Füüsikaühing. Sellega tunnustati tema panust aatomispektroskoopiasse ja optiliselt polariseeritud aatomite uurimisse. 1997. aastal sai ta samalt ühingult Herbert P. Broida auhinna, millega tunnustati tema panust kaasaegse optika valdkonnas.

Happeri saavutused ulatuvad akadeemilistest ringkondadest kaugemale ehk ka praktilistesse uuendustesse, mida näitab Thomas Alva Edisoni patendiauhind (2000) New Jersey teadus- ja arendusnõukogult. Sellega tunnustati tema patenteeritud leiutisi, mis on ühiskonnale kasu toonud. Oma karjääri alguses sai Happer ka Alexander von Humboldti auhinna (1976), mis on Alexander von Humboldti fondi mainekas rahvusvaheline tunnustus silmapaistva panuse eest teadusesse. Teine varajane auhind oli Alfred P. Sloani stipendium (1966), millega toetatakse paljulubavaid noori teadlasi.

Lisaks on Happer nii Rahvusliku Teaduste Akadeemia (1996) kui Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (1995) liige. Happerit on tunnustatud ka tema silmapaistva rolli eest kliimamuutuste üle käivas arutelus, kus ta propageerib tõenduspõhist lähenemist keskkonnapoliitikale.