Tiiu Kuurme: sellist Eestimaad ma täna näen

Tahaks loota, et  viimased 5-6 aastat poliitilise meelevaldsuse kogemust on avardanud ka tahtmist aru saada,  miks püüame me ette trügida neist, kes liiguvad kuristiku poole. Ehk kuidas on see maa siin valinud teekonna, mille tunnusjoonteks aastaid Euroopa suurim inflatsioon ja majanduslangus, üha kallimad esmatarbekaupade ja energiakandjate hinnad ning katastroofiliselt langenud sündimus. Ning kuidas kindlameelselt ikka seda teed jätkatakse. Rohketes valitsuskriitilistes sõnavõttudes on siiani tähelepanu alt välja jäänud peamine, mis on toimunu võimalikuks teinud. Meil ei räägita seadustest. Iga uue kabjahoobi peale Toompealt loodab naiivne demokraatliku riigi kodanik, et  nüüd ometi aitab, kõik saavad ju aru. Aga midagi ei juhtu.

Heauskne, kes lugenud põhiseadust ja arvanud, et ühe riigi ja tema valitsuse peamine ülesanne on tagada oma maa õitseng ja rahva heaolu, peab tunnistama, et eksis. See maa ja rahvas on sootuks mingite muude huvide kätes.

Rahva huvides valitsemine?

Börsile viidud energiahinnad tõusevad esimest korda lakke Kaja Kallase valitsusajal. Miks oleme börsil? Nad ei ütle. Teised maad toetavad oma ettevõtlust, Eesti mitte. Järgnevad ulatuslikud pankrotid, vaesumine, tootmislangus, mida hakkavad saatma ulatuslikud maksutõusud, ehkki võimud valijailt selleks mandaati saanud ei ole. Energiaettevõtted saavad superkasumeid, Eesti majanduskasv aga langeb miinusesse. Läti ja Leedu edenevad oma majanduskasvus pandeemiajärgselt plusspoolel, põhjendades, et nad ei tee nagu Eesti. Ei järgne ühtki võimudepoolset selgitust ega argumenti, miks meie tegemine on Lätist parem. Mitmed lähiriigid, ka meie Balti naabrid, kehtestasid pankadele kriisimaksu, et nemadki osaleksid majanduse turgutamises. Eesti nii ei tee, vaid jätkab raporteerimist võõrpankade suurtest kasumitest, mis olulises osas välja viiakse. Seni veel elujõuliste ettevõtete pankrottide laine jätkub.

Rail Balticu saaga ja selle kahjumlikkuse ning valearvestuste üle on pidevalt võtnud sõna rohked asjatundjad, ühtki võimudepoolset selgitust ei järgne. Jahmatusega tunnistame, et selle saaga peategelased soovivad osta (maksumaksja rahaga?) enesele kindlustuspoliisi, et nemad ei peagi võimalike toimunud raiskamiste ja valearvestuste eest millegagi vastutama. Järelikult on olemas seadused, mille alusel  suuremahulise raiskamise ja kahjurluse eest vastutusele võtmise vastu saab end kindlustada!

Siis antakse ühel hetkel teada,  et kultuuri rahastamine saab järjepanu olema järjest väiksem, kohe selle teate järgselt võetakse vastu otsus hasartmängu maksu langetamisest 5% peale, millest kultuur on elanud. Loomeinimeste protestidele selgitusi ei järgne. Üldsust veendakse, et äkki saab kultuur siit suure Jackpoti. Lisaks kadus ups! kuhugi kaks miljonit, sest seaduseandjal jäi üks sõnake kahe silma vahele. Keegi ei vastuta ja tagasi ei astu. Petitsiooniga koguti ligi 100 000 allkirja toiduainete käibemaksu langetamiseks, mis on Euroopa kõrgemaid ja valdavale väikest palka saavale elanikkonna osale muutub toidu ostmine probleemiks. Toiduainete käibemaksu on langetanud mitmed ümbritsevad riigid. 100 000 inimese soov rändab prügikasti. Põhjendused naeruväärsed. Elektri ja toasooja käibemaks ei tule kõnekski. Miks nad nii teevad? Nad saavad seda teha.

Rahvastikukriis ei paku huvi

Eesti sündimus on langenud katastroofiliselt. Võimud ei kavatse pöörata tagasi ühtki Kaja Kallase valitsuse tehtud otsust, mis märkimisväärselt on halvendanud perede olukorda, ega vastu võtta ühtki abinõu, mis olukorra põhjustega tegeleks.  Mõni rikkam omavalitsus tõstab lapse sündimise tasu. Regionaalminister garneerib toimuva teatega, et kehtestab maakonnaliinidel sõidutasu lastele ja pensionäridele, kel sõit seni tasuta. Õppekavaüleseks teemaks lähtub haridusministeeriumist kohustus käsitleda põhjalikult soolisi vähemusi ja soomuutmise võimalusi läbi kõigi õppeainete. Pole lootagi, et samasuguse staatuse võiks koolides saada teema, kus kõneks eluterved pered, paarisuhe, laste saamise õnn ja seeläbi elule tähenduse andmine.

Järgnevalt neelame alla, et tööpuuduse tõusu, rahva vaesumise ja ettevõtete pankrottide lainel ilmub seadus, mis lubab ametnikule heade mõtete eest maksta preemiat 50 000 eurot.  Juristid ja eksperdid räägivad olemata jäänud riigireformist ja  üha suurenevatest valitsemiskuludest juba ammu, tõdedes ühel hetkel, et lubatud 10% kokkuhoiu asemel on samaväärne protsent valitsemiskuludele hoopis lisandunud. Kulukad kohtuprotsessid juuksuriarvete jm eest neelavad maksumaksja miljoneid ja kohtute tööaega. „Sisevaenlane” vaja ju rajalt ära lükata. Vastutajaid ei ole.

E-valimiste õiguspärasuse ja usaldusväärsuse üle on kestnud pikem debatt, mille kulminatsiooniks OSCE aruanne, kus viidatakse võimalikele turvaprobleemidele. Võimude poolt ei järgne ühtki kommentaari ega selgitust, ka mitte korduvalt üles tõstetud küsimusele, et miks siis teised riigid peale Venetsueela sellist suurepärast süsteemi ei kasuta. Arvatavalt on põhjust vaikida.

Riigikontrolli raportid ja õiguskantsleri sõnavõtud leevendavad õiglustunde šokki ja toovad esile, et siin ja seal on vigu tehtud lausa kuritarvitusteni. Nende raportid ja sõnavõtud ei kohusta mitte kedagi millekski.  Kõik jääb endiseks. Kokku nimetatakse seda esindusdemokraatiaks, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas.

Riigiaadli põlistamine

Kujunenud olukorras pälvib mõru aukartust seadusteloojate ettenägelikkus. Tundub, need on loodud silmas pidades, kuidas tekitada ja põlistada uus riigiaadel ning vabastada ta vastutusest toimunu ja toimuva tagajärgede eest. Praeguste kriiside harjal saavad eredalt nähtavaks  seadused, mis  ei lubagi rahval oma saatuse kujundamises kaasa rääkida. Kõrgeima võimukandja võimalused mõjutada, kuidas meid valitsetakse, piirduvad vaid kord nelja aasta jooksul valimiskasti juures käimisega. Alustada võiks valimisseadusest ehk kas valija saab kindel olla, et valib? Pärast kolme aastakümmetki ei tea paljud, et kui sinu valitud erakond jääb alla 5% künnist, läheb su hääl võitjatele. Ka neile, kellele sa mingil juhul oma häält poleks andnud. Nemad aga saavad ümbertõstetud häältest mandaate juurde. Järjest napim on võimule pürgijate kohta käiv informatsioon valimiste eelselt, enamasti tundmatute rõõsa palgega tegelaste klantspildid postkastis või tänaval, lisaks heal juhul paar ülistavat rida. Isiku tausta teadasaamiseks tuleb teha tubli töö internetis. Kes seda teevad? Siiski teavad nüüd vahest kõik, et sisse saavad erakondade nimekirjade esimesed ehk omad ja tagumise otsa kuulsused on peibutuspardid. Kokkuvõttes tekib küsimus, kui paljud parlamendi liikmed on päriselt rahva poolt valitud?

Tulusale kohale parlamenti saamine pole võrreldav lihtkodaniku tööle saamisega.  Vabadele töökohtadele on karmid konkursid.  Kandideerijaid ootab mitu vooru, kus valgustatakse läbi nende haridus, oskused, pädevused, minevik ja olevik. Ligilähedastki künnist rahvaesindajatele, kellest  elu riigis sõltuma hakkab, seatud ei ole. Ka mitte ministritele.  Pole kellegi asi, mida  nad teavad, suudavad, oskavad. Lauljad ja sportlased leiavad end ministriametis, lõbuärimehed maaelu edendamas, geograafid ja ajaloolased rahapoliitikat kureerimas, luureametnik metsade majandamist juhatamas. On kujunenud sariministrid, kelles peitub üleloomulik tarkus juhtida igasuguseid valdkondi. Tuleb välja, ametites, millest sõltub riigi ja rahva käekäik, polegi pädevusi vaja.  Avalikkus ei tea, kas riigikogulaste ja ministrite  ametkohtadele asumise eel ikka käib kutse- ja ametialane pikem koolitus. Veel parem, kui teooriale kaasneks ka praktika, näiteks kuskil ääremaa hruštšovkas miinimumpalga eest, et tajuda, kuidas rahvas päriselt elab. Sekulaarses riigis valitseb sügav usk, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Praegushetkeks on see kõikuma löönud: usu palju jaksad, aga kõrgindustriaalne ühiskond eeldab ka riigi juhtametites eruditsiooni ja väljaõpet. 

Rahvas on rumal: ei tea, mis talle hea

Moraalne künnis puudub võimuameti juurde pürgijal sootuks. Mitme poliitilise kuulsuse puhul usud: ei ole võimalik, et ta veelkord sinna saab pärast seda, mida ta teinud. Aga ta on nimekirja eesotsas  ja vaatab peagi mäe pealt alla, olles seaduseandjana jätkuvalt  väljaspool (moraali)seadusi.

Kuidas valitsemine käib? Võim on puutumatu ja rahvaga kõnelemise kohustust tal pole. Saadikut tagasi kutsuda rahvas ei saa, keerukad õigussüsteemid võtavad mõnelt vaid äärmuslikul juhul saadikupuutumatuse. Meelevaldsetes sariotsustes luuakse tegelikkust, milleks keegi mandaati andnud ei ole. Küsida seda pole vaja, ka mitte põhjendada oma otsuseid. Rahval puudub võimalus halbade  otsuste elluviimist takistada. Erinevalt paljudest teistest maadest, sh Lätist, puudub meil rahva-algatuse õigus mõnd seadust algatada või mõnda halvaendelist menetlusest eemaldada. Teadagi, rahvas on ju rumal ega suuda ära tunda,  mis on talle tõeliselt hea. Kuigi meil pidi ju hariduse poolest olema maailma targim rahvas!

Erakorraliste valimiste esilekutsumine, nagu meile selgeks tehtud,  on seaduste abil peaaegu võimatu. Oleme kui suveräänide feodaalriigis, kus laastamistöö looduses, majanduses ja kodaniku rahakotis ning võimueliidi samaaegne priiskamine ei peagi tunnistama piire. Ekspertide analüüsid enamasti ei väära kahjutoovate otsuste vastuvõtmist.

Mille eest me neile palka maksame?

Riigikogu töös näib valitsevat liivakasti seadus: mina sinuga ei mängi. Vaid üliharva on valitsevad erakonnad võtnud vaevaks arutada mõnd opositsiooni ideed elujärje ja majanduse parandamiseks, kuigi ka opositsiooni on valinud märkimisväärne osa eesti rahvast. Läbi need valdavalt ei lähe. Saadik on hääletamisel vaba ehk tohib juhinduda oma südametunnistusest. Miks ei ole aga seda vabadust kuigivõrd kasutatud? Ilmselt on südametunnistust ennast üsna vähe järele jäänud. Sotsiaalmeedias liiguvad nimekirjad, kes millal millisele nupule vajutas, viimati näiteks selle poolt, et lapsed ei vaja kaitset pornograafia eest. Võtame teadmiseks ja unustame. Saadik on andnud vande, et lähtub riigi ja rahva huvidest. Ei meenu ühtegi juhust, kus tekiks küsimus, kas ühe ja teise otsuse puhul on vandest kinni peetud. Puudub kohustus anda aru ka siis, kui mingi otsus suurt kurja ja raiskamist põhjustab. Kõike seda on liiga palju saanud.

Praegu kehtivate seaduste alusel on suveräänide ainus karistus, et sind järgmine kord enam ei valita. Aga ka see on nimekirja põhise süsteemi osas vaid tinglik. Nii näemegi taas ja taas mäe peal seal juba pika osa oma elukaarest veetnud rahva poolt vihatud poliitikuid, vähe hääli saanud poliitikuid, teo- ja nägupidi tundmatuid poliitikuid, kes vaid osalised hääletusmasinas. Me maksame neile palka.

Mitmed küsimused jäävad veel. Kas rahvaesindajatel on kohustus lugeda kohalikku meediat? Kas ametnikud ja poliitikud loevad vastavat teadus- ja erialakirjandust? Milline on nende pädevuskohustus, et teha olulisi otsuseid? Kuivõrd toimub koolitusi?  Keda teenivad meie praegune parlament ja valitsus? Kui see pole rahvas, siis mille ja kelle nimel kõik toimub?  Me ei tea.

President pidas inimeste häda mõistva, olukorda hästi kirjeldava ja kaasatundva aastapäevakõne. Ta jättis aga samas ütlemata, keda ja milleks see kohustab. Teflontegelased said vastuvõtult kaasa tema käepigistuse. Kas aga poleks ülim aeg mõelda neile põhjustele, neile seadustele, millest saab õigustuse kõik toimuv? Kas ei peaks just siin midagi tegema, et astuda õiglasemasse hoolivamasse homsesse päeva?

Eestlaskond on joonud kannatuste karikast peaaegu kogu oma kirja pandud eksistentsi vältel.  Kummaline sitkus ja elutahe on hoidnud kuskil hinge sügavuses alal lootuse leeki. Läbielatu on jätnud meie rahva sündivuse tänaseks alla taastemäära. Kui sellest karikast, mille peale võib graveerida „ülekohus“, paneb inimesed jooma meie oma rahva soost valitsus, on sel tagajärjed. Kaob see tabamatu miski mittemateriaalsest vallast, mis hoiab inimkooslusi koos, ja peamine siit on usaldus. Usaldus, usk, lootus, armastus, ausus, õiglus – kui mõraneb ja kaob see side, see valgus, mis jääb? Siiski. Eestlane läheb metsa, vaatab taevatähti, oma lillepeenart ja mõnd rahvale avatud kaunilt renoveeritud mõisa, loeb Tõnissonist kirjutatud raamatut. Ja vahest tuleb ta siis selle peale, et riik pole mitte nemad Toompeal. Riik on see maa, see rahvas, see lugu, millele on nüüd hädavajalik pöörata uus lehekülg. 

Artikli avaldas lühendatud kujul Postimees 22.04.2026.