Türgi saatis riigist välja Ariadna Litvinova (24), keda Venemaa võimud süüdistavad sõjaväe diskrediteerimises. Süüdistuste põhjuseks on asjaolu, et Litvinova oli 2025. aastal kirjutanud Peterburis korraldatud, Ukraina sõda toetanud näituse plakatile “Mõrvarid! Rahu Ukrainale!” ja “Vabadus poliitvangidele”, kirjutab The Moscow Times.
Nende sõjavastaste kirjutiste pärast pidasid Venemaa võimud Ariadna Litvinova esimest korda kinni mullu veebruaris. Talle määrati haldusõiguslik trahv 50 000 rubla (u 570 eurot) sõjaväe diskrediteerimise pärast ja saadeti poliitilisest või ideoloogilisest vihast ajendatud vandalismi süüdistusega eelvangistusse. Märtsis muudeti kohtumeede tegevuskeeluks, aga väljasõidukeeldu ei kehtestatud ja Litvinoval õnnestus põgeneda Türki, kus elab tema isa. Detsembris liigitasid võimud naise teod ümber kriminaalkuriteoks ja süüdistus on nüüd relvajõudude korduv diskrediteerimine koos varalise kahju tekitamisega. Tänavu veebruaris asendas kohus ka naise tegevuspiirangu vahistamiskäsuga ja naine määrati rahvusvaheliselt tagaotsitavaks.
Juulis otsustas Türgi omal algatusel Litvinova riigist välja saata. Väidetavalt seepärast, et Litvinova oli ületanud lubatud viisavaba viibimise tähtaega ja tal polnud õnnestunud saada elamisluba. Ankara toimetas naise Moskva Vnukovo lennujaama, kus Litvinova esindaja sõnutsi ta kohe kinni peeti. Nüüd ähvardab Litvinovat kuni 7 aasta pikkune vangistus. Advokaadi sõnutsi on naisega igasugune side katkenud, kuid eeldatavasti viiakse ta üle Peterburi.
Inimõiguste ühingu Memoriaal sõnutsi on Litvinova juhtum selgelt poliitiliselt motiveeritud, ebaseaduslik tagakiusamine. Litvinova puhul kasutatud “relvajõudude korduva diskrediteerimise” sätted on vastuolus põhiseaduse ja rahvusvaheliste põhimõtetega ning säärased sätted on loodud üksnes selleks, et vaigistada võimukriitilisi.
Üha enamad riigid on asunud Vene kriitikuid ja sõjavastaseid välja saatma
Venemaa on liitunud 96 kahepoolse väljaandmislepingu ja 20 rahvusvahelise lepinguga, mis ei tähenda, et need riigid täidavad automaatselt Moskva taotlusi. Spetsialistid peavad Vene aktivistide jaoks kõige ohtlikumateks neid riike, kus kehtib sõltumatute riikide ühenduse riikidevaheline tagaotsitavate nimekiri, näiteks Valgevene, Armeenia ja Aserbaidžaan. Kasahstan ongi ainunüksi tänavu rahuldanud vähemalt neli Moskva taotlust, kus Kreml nõudis välja Vene kodaniku, keda süüdistas kriminaalkuriteos. Kõrgõzstan aga andis 2023. aastal välja sõjavastase aktivisti Aleksei Rožkovi, keda otsiti kodumaal taga, sest oli Ukraina sõja vastu protestides süüdanud sõjaväe värbamiskontori.
Türgit on seni Vene emigrantide toetusprojekti Kovchegi hinnangul peetud pigem turvaliseks varjupaigaks sõjavastastele venelastele. Esimene dokumenteeritud juhtum, kus Venemaa ja Türgi tegid koostööd, pärineb alles 2025. aastast, mil Vene dissident peeti Vene konsulaadiga ühendust võtmise järel kinni. Seejärel määras Türgi isiku väljasaatmisele julgeoleku kaalutlustel. Kovchegi andmetel põhines otsus Venemaa tabelil, kus seostati isiku sõjavastased kommentaarid sotsiaalmeedias äärmuslusega.
Igal juhul hoiatavad inimõiguste advokaadid, et sellisest väljasaatmisest on kujunemas üha enam tarvitatud vahend, millega represseerida välismaal viibivaid Vene sõjavastaseid aktiviste. Vene emigrantide toetusprojekti Kovcheg asutaja advokaadi Anastasia Burakova sõnutsi on Venemaa dissidentide vastu kasutatavate taktikate hulgas kahepoolse väljaandmistaotluse alusel kinnipidamine, väljaandmismenetluse ajaks vangistamine, väljamõeldud ettekäände alusel väljasaatmine, sissesõidukeeld, aktivisti elamisloa tühistamine või selle andmisest keeldumine, aga ka röövimine ja sunniviisiline viimine. Kõige suuremas ohus on inimesed, kelle vastu on Venemaal esitatud kriminaalsüüdistus. Burakova rõhutab taktikate juures, et näiteks ametlikust väljaandmisest erinevalt ei nõua väljasaatmine kuudepikkust õiguslikku menetlust ning riikidel on õigus kasutada suveräänsuse põhjendust. Samuti on väljasaatmise korral palju keerukam teada saada, kas riigid on kulisside taga koostööd teinud. Burakova nentis, et seetõttu on väljasaatmisest saanud riikidevahelise repressiooni tõhus vahend.
Mina olen ka sõja vastu. Igasuguse sõja vastu nii Iraanis kui Venemaal. See ei tähenda ju et ükski riik mind välja ei tohi saata. Mingid “inimõigused” ei takista kedagi sest need on vaid deklaratiivsed. Peale riikide valitsuste huvide on kõik ülejäänu üsna tähtsusetu. Mis inimõigustest saab rääkida näiteks USA ja Israeli agressioonisõdade tsiviilohvrite puhul. Mõttetus!