USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja tööbüroo avaldab igal aastal inimõiguste aruande riikide kohta, mis saavad abi või mis on ÜRO liikmed. Aruanne käsitleb rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguseid, mille hulgas on sõna- ja meediavabaduse olukord, usu- ja veendumuste vabadus ning palju muud. USA välisministeeriumi hinnangud põhinevad andmetel, mis on saadud valitsustelt, teadusuuringutest, meediast, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja mittetulundusühingutelt.
Aruanne sedastab, et märkimisväärset vaeva näevad nende riikide valitsused, kus inimõiguste rikkumisi on tuvastatud, et varjata mistahes väärtegusid. Seetõttu on sageli vähe tunnistajaid või on neid hirmutatud ja takistatud teadmisi avaldamast. Teisalt jällegi võivad valitsusele vastanduvad isikud ja rühmad anda liialdatud või moonutatud teavet, kuid aruanne tõdeb, et sama teevad ka valitsused vastanduvate isikute ja rühmade puhul. Igal juhul kinnitab USA välisministeerium, et on toetunud usaldusväärsetele ja kontrollitud andmetele.
USA välisministeeriumi aruandes on käsitletud kümnete riikide inimõiguseid kogu maailmas. Euroopa riikidest ei täheldatud sõnavabaduse tõsiseid piiranguid näiteks Eestis, Islandil, Lätis, Soomes ja Belgias. Kusjuures Poola on aruande järgi erand, kus meedia sõltumatust on suurendatud ning lõpetatud menetlusi, mida väidetavalt kasutati selleks, et vaigistada kriitilisi arvamusi avaldanud isikuid. Kuid liiga paljude Euroopa riikide puhul on aruandes välja toodud rohkem või vähem sõna- ja pressivabaduse piiranguid. Esiridades on Saksamaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa.
Saksamaal on aina vähem võimalusi end vabalt väljendada
Välisministeeriumi aruande järgi on inimõiguste olukord Saksamaal aastaga halvenenud. Tõsiseid inimõiguste probleeme on sõnavabadusega ja antisemiitlusest tingitud kuritegevuse ja vägivallaga. Kuigi Saksamaa põhiseadus peaks tagama sõnavabaduse, sh ajakirjanike ja meedia puhul, on valitsus kehtestanud sõnavabaduse piirangud mitmele rühmale, keda peab äärmuslikuks. Näiteks oleme kajastanud, kuidas Saksa sisejulgeoleku teenistus nimetas riigi suurima opositsioonipartei AfD paremäärmuslikuks ning valitsuskoalitsioon arutab erakonna täielikku keelustamist.
Sotsiaalmeediaplatvormid on kohustatud hindama ja piirama nn ebaseaduslikku sisu, kusjuures platvormidel lasub kohustus veebis toimuvatest vihakuritegudest kriminaalpolitseile teatada. Peale selle olid sotsiaalmeediaplatvormid kohustatud nn vihakõne 24 tunniga eemaldama või pidid tasuma arvestatavaid trahve. Veebis kirjutatut koheldi aga täpselt sama moodi nagu oleks tegemist olnud silmast silma öelduga.
Nii on Saksamaa õiguskaitseorganid, nt föderaalne kriminaalpolitsei, mullu korraldanud pidevalt reide kodudesse, konfiskeerinud inimeste seadmeid, küsitlenud kahtlustatavaid ja võtnud isikuid vastutusele sõnade eest. Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsiooni (OSCE) andmetel registreeriti riigis tunamullu 17 007 vihakuritegu, kuigi näiteks 2019. aastal oli neid vaid 8585. Suurem osa nendest nn vihakuritegudest on seotud veebis avaldatud postitustega. Ametivõimude arvates on karistused määratud sõnumite eest, mis õhutasid rassivaenu, toetasid natsismi või eitasid holokausti. Vastutusele ei võetud üksnes postituse autorit, vaid ka neid, kes postitust kordasid või jagasid.
Kõige selle valguses ei ole Saksamaal enam harukordsed suured politseioperatsioonid, kus läbi otsitakse korraga sadade inimeste kodud. Näiteks mullu märtsi alguses, naistepäeva eel, korraldas politsei 45 isiku kodus reidi, et väidetavalt võidelda naistevihkamise vastu internetis. Täpsemini süüdistasid võimud isikuid selles, et nad on propageerinud naistevastast seksuaalset vägivalda või ähvardanud sellega, aga ka selles, et isik on sobimatult kommenteerinud või solvanud naispoliitikut. Sarnaste operatsioonidega on riik jätkanud ka tänavu, näiteks juunis, kus otsiti läbi 170 isiku kodu, kahtlustatuna selles, et nad on internetis solvanud mõnd poliitikut või levitanud-õhutanud viha. Saksamaal on sääraste läbiotsimiste ja vahistamiste arv viimasel ajal märkimisväärselt kasvanud. Mõnda juhtumit oleme käsitlenud ka Vabaduste portaalis, näiteks siin, siin, siin ja siin.
Tohutu sisseränne on andnud hoogu antisemitismile
USA välisministeeriumi aruande järgi on mullu Saksamaal kasvanud ka antisemitismist motiveeritud raskete kuritegude, vägivallaaktide ja vägivallaähvarduste hulk. Saksa siseministeeriumi andmetel registreeriti 2024. aasta esimese üheksa kuuga enam kui 3200 antisemiitlikku kuritegu, võrreldes ligikaudu 1600 kuriteoga samal perioodil 2022. aastal. Ministeerium seostas kasvu Lähis-Idas eskaleerunud vägivallaga.
Saksa valitsus pani enamiku antisemitistlikest tegudest neonatside või muude äärmusrühmade või isikute arvele. Saksa politsei nimetas süüdlasteks sageli vaikimisi „äärmusparempoolseid”, eriti kui tegijat ei suudetud kindlaks teha.
Kuid juutide organisatsioonid tõid esile ka moslemi noorte antisemiitliku käitumise, eriti pärast 2023. aasta oktoobri rünnakuid ja sellele järgnenud sõda Gazas. Hamburgi ülikooli uuringud näitasid, et 16–21-aastaste noorte seas toetasid antisemiitlikke vaateid palju suurema tõenäosusega moslemi sisserändajad kui sakslased või muu taustaga sisserändajad. Uuringute järgi on seega oluline antisemitismi põhjustaja Saksamaal tohutu sisseränne nendest rahvastikurühmadest, kes palju tõenäolisemalt pooldasid antisemiitlikke veendumusi.
Prantsusmaal sõltub sõnavabadus kontekstist
Aruanne tõdeb, et Prantsusmaal kuuluvad oluliste inimõiguste probleemide hulka teated sõnavabaduse tõsiste piirangute kohta, sh kriminaal- või tsiviilõiguse rakendamise või nendega ähvardamise kohta.
Nagu Saksamaal, nii tagab ka Prantsusmaa põhiseadus sõna- ja ajakirjandusvabaduse, aga mõningate piirangutega. Kuigi väidetavalt võib valitsust avalikult või erasuhtluses kritiseerida, siis keelatud on õhutada rassilist või usulist vaenu nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Ebaseaduslikuks loetakse väljaütlemisi, mis soodustavad säärast vaenu või inimsusevastast kuritegevust või eitavad holokausti. Kuid ka valitsuse ja poliitikute kritiseerimise puhul võib tegelikkus näidata midagi muud. Näiteks on teateid, et kui presidendi kulul nalja teha, ootab inimest „vihakõne“ või „avaliku solvamise“ eest uurimine ja suur rahatrahv. Teisisõnu paistab Prantsusmaal sõnavabadus sõltuvat kontekstist. Nii leiab USA aruanne, et veebis avaldatud “vihakõnet”, mis võttis sihikule avaliku sektori töötajad, poliitikud, ajakirjanikud või lapsed, võidi karistada kuni viieaastase vangistuse ja arvestatava trahviga. Ülejäänud kodanike vastu suunatud kuritegusid karistati kolmeaastase vangistuse ja trahviga.
Peale selle lihtsustati ka ametiasutuste õiguseid blokeerida nn vaenu õhutavaid veebisaite ja lõpuks tegevus lõpetada. Näiteks on Prantsuse riiginõukogu kinnitanud otsuse sulgeda parempoolse telekanali C8 ning kanali tuntuimat saatejuhti, Liibanoni päritolu prantslast Cyril Hanouna süüdistati selles, et on „paremäärmuslike ideede jaoks laiali laotanud punase vaiba“.
Ühendkuningriigis on tsensuur brittide igapäev
Ühendkuningriigi puhul kinnitab aruanne, et probleeme on sõnavabaduse tõsiste piirangutega, sõnade eest kriminaal- või tsiviilkaristuste määramise või nendega ähvardamisega. Riigis on seadusega üldiselt tagatud sõna- ja ajakirjandusvabadus. Kuid riik kohaldab arvestatavaid piiranguid poliitilistele sõnavõttudele, mis võimude arvates on vihkavad või solvavad.
Kohalikel omavalitsustel on õigus piirata sõnavabadust kindlaksmääratud aladel ja teatud piiranguvööndites, nt abordikliinikute ümbruses. Need sõnavabaduse piirangud võivad hõlmata keeldu mõjutada teisi isikuid piiratud alal, isegi palvetada või vaikides protestida. Sääraseid juhtumeid oleme ka Vabaduste portaalis käsitlenud ja kirjeldanud “mõttekuritegusid”, mille eest on süüdi mõistetud või kus politsei on pidanud vabandama.
Ühendkuningiigis on keelatud vihased väljendused isikute suhtes nende nahavärvi, rassi, rahvuse (sh kodakondsuse), etnilise või rahvusliku päritolu, usu või seksuaalse sättumuse alusel. Samuti on keelatud ähvardav või solvav suhtlus, mille eesmärk on isikut ahistada, hirmutada või häirida. Sellise sõnavõtu eest karistati trahvi, vangistusega või mõlemaga.
USA välisministeeriumi aruanne toob eraldi esile mullusuvise Southporti protestitele järgnenud nõiaprotsessid. Meenutuseks: eelmise aasta 29. juulil mõrvas Rwanda päritolu, kuid Walesis sündinud 17-aastane Axel Rudakubana ühes Southporti linna laste tantsutunnis kolm tüdrukut ning pussitas teisi, kellest mitu toimetati haiglasse raskete vigastustega. Tragöödia oli justkui päästik, mille järel tohutu immigratsiooniga seotud hingemattev frustratsioon tänavatele valgus – toimusid protestid, mis kohati ka rahutusteks arenesid.
Valitsus kutsus seepeale veebiplatvorme tsenseerima väljaütlemisi, mida ise nimetas valeinformatsiooniks või vihakõneks. Riigiprokurör Stephen Parkinson ähvardas kohtusse anda ja vangi saata need, kes jagavad, kordavad või võimendavad valet, ähvardavat või rassilist/usulist vihkamist õhutavat sõnumit. Sama lubaduse andis ka peaminister Keir Starmer, lubades kriminaalvastutusele võtta vihased suupruukijad sotsiaalmeedias. Paljud vahistatigi selle eest, et olid veebis rünnaku ja selle motiivide kohta sõna võtnud. Näiteks 28-aastasele Jordan Parlourile määrati 20 kuud vangistust, sest olevat Facebookis vägivalda õhutanud. 42-aastasele Luycy Connollyle mõistis kohus aga lausa 31 kuud vangistust, sest naine oli sotsiaalmeediaplatvormil X avaldanud pahameelt rünnaku kohta.
Paljud sõnavabaduse eest seisvad organisatsioonid ja meediakanalid kritiseerisid valitsuse niivõrd karmi sõnavabaduse piiramist ning on tõdenud, et Suurbritannia õiguskaitseasutused kasutavad seaduseid relvana nende vastu, kelle poliitilised vaated on võimule ebameeldivad. Southporti rünnakute järel toimunut nimetati rängaks valitsuse tsensuuri näiteks, aga sellest hoolimata on brittide jaoks tsensuur üha tavalisem, sageli suunatud poliitilise sõnavõtu vastu. Näiteks mullu juulis mõisteti kaheksaks nädalaks vangi mees, kes oli postitanud meemi, mis viitas seosele migrantide ja noakuritegude vahel.
“Veebiturvalisuse seadus” vaba sõna piiraja
Ühendkuningriigi ametiasutustel, nt Ofcomil, on õigus jälgida mistahes suhtlusvorme, et avastada „ebaseaduslikuks” peetavat sõnavõttu. Mullu jõustunud veebiturvalisuse seadus on Ofcomi volitusi arvestatavalt laiendanud, hõlmates ka USA meedia- ja tehnoloogiaettevõtteid, millel on märkimisväärne Briti kasutajate arv, sõltumata sellest, kas neil on Ühendkuningriigis äriühing. Seaduse järgi peavad ettevõtted trahvide ja karistuste ähvardusel esitama Ofcomile (The Office of Communications) riskianalüüsi, kus peavad tõendama, et sait vastab veebiturvalisuse seaduse (UK’s Online Safety Act) nõuetele. Sotsiaalmeediaplatvormidel on kohustus ennetavalt kontrollida, ega nende lehele postitatu ei sisalda kahjulikku või ebaseaduslikku sisu. Sama kehtib ka otsimootoritele, kus kasutajad saavad infot otsida enam kui ühelt veebilehelt. Peale suurte veebiplatvormide kohaldub seadus ka kasutajatevahelise suhtluse pakkujatele, nt pisikestele hobifoorumitele, mis valitsuse hinnangul on “väikesed, kuid riskantsed teenused“. USA välisministeerium aruanne tõdeb, et säärane seadus võib vähendada või kaotada täielikult platvormide tõhusa krüpteeringu ja sedakaudu ka kasutajate privaatsuse.
USA aruanne tõdeb veel, et mimte kohtumenetluse käigus piirati ka ajakirjandusvabadust. Näiteks sundis Ühendkuningriigi kohus Ameerika ajakirja The New Yorkerit blokeerima Briti tellijatele juurdepääsu veebis avaldatud artiklile, mis käsitles pooleliolevat kohtuasja.
Range vihakõneseadus kehtib ka Šotimaal, kus on keelatud viha õhutada ähvardava või solvava käitumise ja säärase materjali edastamisega. Briti Neitsisaartel aga on kriminaalne saata arvuti kaudu solvavaid sõnumeid ja selle eest võib määrata lausa 14 aastat vanglakaristust ja trahvi. Seadus kohaldub sõnumitele, mida peetakse tõsiselt solvavateks või ähvardavateks või mis on saadetud eesmärgiga tekitada ärritust või ebamugavust.
