Vaba ühiskond taandub sammhaaval

Tunnistan, et ei olegi sedavõrd üllatunud, et meil seekord toetuskampaania eesmärgiks seatud summat – 25 000 eurot järgmise poolaasta kulude katteks – täielikult kokku saada ei õnnestunud.  See, millisesse seisu me praeguse riigijuhtimise tulemusel oma riigi majandusega jõudnud oleme, on kurb ja sellel on mõju. Seda ei peagi pikalt selgitama – auku rahakotis tunneb ju igaüks ise, kui kasvõi toidupoodi külastab.

Olen seda enam tänulik kõigile neile enam kui 400-le toetajale, kel oli seekord võimalus meie arengusse panustada. Soovitud eesmärgist jäi küll veidi puudu, umbes 2500 eurot, kuid seda enam peame me Vabaduste portaali meeskonnaga tegutsema optimaalsemalt ja efektiivsemalt. Toimetame tulemuslikumalt ja jätkame – teie abiga, head toetajad.

Isevalitseja kehtestab koormisi

Laiemalt Eesti tänast seisu vaadates on mul tunne, et sama maksude teemaga seoses peame endale mõned asjad üle kordama. Maksud ei ole paratamatus. Maksud on meie enda raha, mille kasutamist riik piirab, st anname otsustusõiguse selle kasutamise osas üle riigivõimule. Kuna mingeid asju ongi mõistlikum teha ühiselt, riigina, siis oleme sellega nõus. See tähendab, et meil on kas mingi ühiskondlik kokkulepe selles osas või demokraatlikus riigis vähemalt enamuse toetus selle taga, kui palju makse me maksame ja mida riik meile selle raha eest pakub.

Aga nüüd peaks igaüks endalt küsima, kas tänases Eestis on midagi sellist? Praegune valitsus sai kaks aastat tagasi võimule valetades. Just maksud olid eurobürokraatia mugavatesse koridoridesse kadunud endise Reformirakonna juhi Kaja Kallase sõnul enne valimisi need, mis tõusma ei pidanud. Tema järglaseks saanud Kristen Michal lubas peaministriks saades samuti, et maksuralli saab läbi. Aasta on läinud ja saamegi selle lubaduse väärtusetust ise hinnata.

Selgeks peegliks valitsuse tegevusele on olnud nende toetusreiting, mis juba pikalt 20% all. Kas sellise toetusega valitsuse teostatud poliitikat, nende poolt kehtestatud makse, võib pidada mingi ühiskondlikku kokkuleppe osaks? Või hakkab see seltskond pigem meenutama isevalitsejat, kes alamatele koormisi kehtestab?

Seejuures pangem tähele – samal ajal on avalikkusele esitatav riigieelarve ise nii segane dokument, et mitte keegi ei saa täpselt aru, millele maksuraha üldse kulub. Ehk ei ole ka see juhuslik?    

Vaba ühiskond taandub sammhaaval

Maksutõusude kõrval on meil aga ridamisi muid iseloomulikke näiteid vaba ühiskonna taandumisest. Meie politsei ehitab rahumeeli jälgimissüsteemide taristut ilma, et ühiskond sellest üldse midagi teaks. Nad teevad kodanike autodest aastaid rutiinseid ülesvõtteid ja säilitavad neid pilte kusagil andmebaasis igasuguse õigusliku aluseta.

Siseministeeriumi arengukavades unistatakse laiaulatuslikust näotuvastuskaamerate võrgustikust.

Samal ajal saavad jõuasutused juba aastaid lihtsasti ligi meie kõigi pangakonto väljavõtetele. Uuritakse ja puuritakse siis neid, ilma, et kellelegi eriti midagi põhjendama peaks.

Rahapesu tõkestamisest rääkides soovitakse “kuritegelike mustrite” otsimiseks sisestada meie andmed uude superandmebaasi, et seda siis tehisaru abil töödelda.

Kui lähed küsima, kes sellise jama eest vastutab, tuleb vastuseks õlakehitus ja käivitatakse hoopis strateegilise kommunikatsiooni kõikvõimas masinavärk eesmärgiga näidata, et eksime hoopis meie, kodanikud, kes riigiaparaadi parimates kavatsustes kahtlevad.

Samal ajal on kodanike usaldus meie kõige olulisema demokraatia instrumendi ehk valimiste vastu üle aegade suurimas madalseisus ja seda põhjusega. Kui küsida valimisteenistuselt, kas e-valimised on otsast lõpuni kontrollitavad, nende salajasus tagatud, saame vastuseks, et muidugi on. Kuid kui valimisvaatlejad või riigikogu saadikud viitavad tõendatud probeemidele või pärivad täpsemalt, et kuidas te valimiste ausust siis tõendate, tuleb vastuseks lihtsalt üks piinlik hulk putru ja kapsaid.

Võimu laiemast hoolimatusest inimese vastu on aga heaks näiteks see, mis tuulikuparkide rajamise ümber toimunud. Midagi on ikka väga viltu, kui võim suudab inimestele, kes oma elukeskkonna pärast muret tunnevad, vastata valeinfo ja kremlimeelsuse siltidega. Et end kehtestada ja kriitikud vaigistada.

Lahmimine reedab arusaamise hõredast toetusbaasist

Kõik need näited on moel või teisel märgid ühiskonnast, kus isikuvabadused ja põhiõigused taanduvad. Saab selgeks, et võimulolijaid ei huvita need, kelle nimel nad peaksid seda võimu teostama – kodanikud näivad rohkem segava faktorina, kes teevad valitsemist keerulisemaks.  

Teisalt on mul tihti võimulolijate käitumist vaadates tunne, et nad saavad siiski hästi aru oma hõredast toetusbaasist, mis kogu nende tegevuse moraalselt savijalgadele asetab. Nad varjavad seda ülbusega. Ehk iga kord, kui näiteks Jürgen Ligi oponente kremlimeelseteks sõimab või räägib, et hinnatõusu põhjustavad “virisejad” (need peost suhu elavad inimesed, kel on raske?), ei ole ta tegelikult end mitte üksnes naeruvääristanud, vaid ka paljastanud. Ja ega tal sel juhul ju rohkem valikuid ei olegi, kui sellesama juba (tragi)koomilisena mõjuva ülbusega jätkata.

Aga mina küll loodan, et väga pikalt enam nõnda jätkata ei saa. Vabaduste portaal tervikuna soovib, et meie valitsejad teostaksid võimu meie, Eesti kodanike parimates huvides, suhtuks lugupidavalt kodanikesse, nende põhiõigustesse ja -vabadustesse ning kasutaks oma võimu mitte enda või kellegi teise, vaid oma riigi kodanike huvides. Mitte kodanikud ei pea kartma võimu ja seda teenima, vaid see peaks käima risti vastupidi.

Valmistume sügiseks

Me alustasime selle portaaliga reaktsioonina võimu autoritaarsele käitumisele koroonakriisis, kus jämedalt inimeste põhiõigusi rikuti ja jõhkralt tervisevalikute vabadusse sekkuti. Ka nende mõne aasta taha jäänud mustrite kordumist ei tohi lubada. Juba ongi sotsiaalministeerium ette valmistamas uut nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust, mille üks eesmärk on võtta vanematelt vabadus otsustada oma laste vaktsineerimise üle ja anda otsustusõigus kooliõdedele. Lisaks on uue seaduse väljatöötamiskavatsuses palju juttu vajadusest lihtsustada piirangute kehtestamist pandeemia korral. See kõik saab toimuda vaid seetõttu, et mingit korrektset analüüsi või järeldusi koroonakriisi ajal toimunust ei ole ühiskond seni läbivalt teinud. See on kurb, aga tõsi. Seda enam kavatseme selle seaduseelnõu väljatöötamisega seonduvaid arenguid terava tähelepanu all hoida.

Loomulikult jätkame ka kliimateemade faktipõhist käsitlust. Esimesel poolaastal tõime teiste seas eesti lugejate ja vaatajateni intervjuud selliste teadusmaailma suurkujudega, nagu USA Teaduste Akadeemia liikmetest füüsikud William Happer ja Richard Lindzen, kogu maailmas tuntud klimatoloog Judith Curry jt, kes endiselt levivat kliimapaanikat täpselt ja faktipõhiselt jahutasid. Kindlasti jätkame selle tööga, sest hoolimata Eesti valitsuse kokkupõrkest reaalsusega energiapoliitikas (loobumine 100% taastuvenergia eesmärgist, orienteerumine tuumajaamale), on kliimaalarmism täies elujõus ning sellest johtuvad piirangupoliitikad samuti. Pakume sellele vastukaalu.

Me jätkame ka uuel poolaastal juba tuttavate formaatidega, nagu saade “Epitsentris” ja Margus Lattiku autorisaated. Kuid ka saadete valikusse on vähemalt mõningasi uuendusi oodata. 

Loomulikult soovime järjepidevalt laiendada ka meie kaasautorite ringi ja püüame aina rohkem ning paremini vahendada teile igapäevast uudissisu.

Lõpetuseks aga märgin veel: otsime endale juurde ka asjalikke inimesi, kes võiks portaali tegemisse oma panuse anda – seda nii sisu tootmise kui selle levitamise poolele. Kel huvi kaasa lüüa, võib kirjutada: hannes@vabadused.ee.

Suur tänu teile ja jätkame!