Virtuaalse eravõrgu (VPN) arendaja Protoni aastaaruandes on eelmise aasta kohta tõdetud, et VPN-teenuse nõudluse järsk kasv registreeriti 62 riigis. Järsuks kasvuks loeb ettevõte igasugust sellist tõusu, mis ületab eelmist, 100% baasjoont. Seejuures kasvas nõudlus 10 riigis enam kui 1000%, 6 riigis üle 5000% ja neljas riigis lausa 10 000%. Protoni hinnangul ei seisne paljude kasutajate mure mitte üksnes juurdepääsus internetile või mõnele lehele, vaid sageli hoopis nõuetes esitada veebisaitidele ametlik isikutunnistus või biomeetrilised andmed. Seda mitme ulatusliku andmelekke taustal.
Seega leiab Proton, et möödunud aasta oli demokraatia ja internetivabaduse jaoks järjekordne keerukas aasta. Autoritaarsed valitsused on üha enam valmis kahjustama oma majandust ja kodanike elatist, rakendades täielikke internetikatkestusi. Sama tõsine on aga olnud kasvav oht internetivabadusele Lääne demokraatiates, mida üldjuhul peetakse „vabaks”. Lääneriikides alustades vanusekontrolli seadustest kuni otseste või kaudsete sotsiaalmeediapiirangute ja DNS-serverite blokeerimiseni.
Kõige tõsisemad näited on Protoni aruande järgi pärit riikidest, kus konfliktide või poliitilise kontrolli tõttu on internet blokeeritud olnud. Näiteks Iraanis, mille võimud kehtestasid 18. juunil Iraani-Iisraeli sõja ajal peaaegu täieliku internetiblokeeringu 3 päevaks. Valitsus katkestas rahvusvahelised ühendused ja blokeeris juurdepääsu veebilehtedele, sotsiaalmeediale, sõnumirakendustele ja välismaistele VPN-serveritele. Kodanikud võisid kasutada vaid riigi sisevõrku ja võimude heaks kiidetud teenuseid. Kui ühendus piiratult/tsenseeritult taastus, registreeris Proton 26. juuniks VPN kasutajate kasvu 5500%.
Afganistanis oli kasv veelgi suurem. Talibani võimud kehtestasid 29. septembril 24-tunnise internetikatkestuse, väidetavalt moraalsetel põhjustel. Internetiblokeering rakendus pärast seda, kui režiim asus ülikoolidest eemaldama naiste kirjutatud raamatuid ja piirama tüdrukute haridust pärast 12. eluaastat, mis pani pöörduma veebiõppe poole. Kui ühendus taastati, jäi sotsiaalmeedia juurdepääs ikkagi piiratuks, nt Facebookile, Instagramile ja X-ile. VPN-i registreeringuid lisandus aga 35 000%. Sellele järgnenud internetihäiringud, sh 14. oktoobri katkestus, on hoidnud Afganistani VPN-nõudluse kõrgena.
Tansaania blokeeris interneti oktoobri üldvalimiste ajal 5 päevaks. Põhjuseks mitmes linnas vallandunud meeleavaldused, sest kahel peamisel opositsioonikandidaadil keelati valimistel osaleda. Protestidele reageerisid Tansaania julgeolekujõud surmava jõuga ja kui teenus taastati, kasvas VPN-i registreerimiste arv 2000%.
Paapua Uus-Guinea blokeeris märtsis ajutiselt Facebooki väitega, et tegemist on „katsetusega”, et piirata riikliku hädaolukorra korral valeinformatsiooni, vihakõnet, pornograafiat ja muud kahjulikku sisu. Kriitikute sõnutsi langes piirang kokku peaminister James Marape ütlustega korruptsioonimenetluses ja viitas pigem sellele, et blokeeringut oli vaja summutamaks reaalaja uudiseid ja kommentaare. Facebook on paljude Paapua Uus-Guinea elanike jaoks peamine värav laiemasse internetti, mistap kasvas VPN-i nõudlus juba esimesel blokeeringupäeval enam kui 14 000%.
Lääneriigid piiravad internetti kavalamalt, tuues ettekäändeks laste ja kodanike kaitse
Demokraatlikes riikides ei tähenda internetikontroll aga sugugi selle blokeeringut, vaid aina rohkem õiguslikke meetmeid ja regulatsioone. Sageli kohustavad need isikut veebis oma vanust või isikut tõendama ja tekitavad surve jagada isikuandmeid ka selleks, et pääseda ligi mistahes sisule, sh seaduslikule.
Sääraste regulatsioonidega sammub esirinnas Ühendkuningriik, kus mullu juulis jõustus vastuoluline veebiturvalisuse seadus, mis nõuab, et veebilehed kontrolliks kasutajate vanust ning seab tohutute trahvide ja sanktsioonide ähvardusel palju muid kohustusi. Sega pidid ka täiskasvanud asuma oma isikut tõendama nt ametliku isikutunnistuse või biomeetriliste andmete alusel. Samal ajal on aga ilmsiks tulnud mitu ulatuslikku andmeleket, nt Tea rakenduse andmeleke, mis puudutas 72 000 pilti, sh 13 000 kasutajafotot ja isikutunnistuse pilti, ning seejärel Discordi ja Mixpaneli leke. Kõik need juhtumid kinnitasid hirme, kuidas veebiteenused isikuandmeid koguvad, säilitavad ja kaitsevad, mistõttu ei ole britid väga varmad andmeid veebisaitidele esitama. Seaduse jõustumise järel kasvas VPN-i nõudlus Ühendkuningriigis 1200%.
Hispaania aga on internetipiiranguid seni kehtestanud sootuks kavalalt ja kaudselt. Seal põhjustas VPN-i nõudluse kasvu La Liga (jagpalliliiga) taotletud blokeeringud. La Liga soovis võidelda mängude ebaseadusliku striimimise vastu ja sai kohtumäärusega loa nõuda internetiteenuse pakkujailt piraatlusega seotud IP-aadresside blokeerimist. Kuna aga paljud IP-aadressid olid jagatud Cloudflare’i taristus, blokeeriti ka tuhanded seaduslikud veebisaidid. Protoni andmetel kestab see olukord Hispaanias tänini, kusjuures kaudsete meetmete asemel on riik aina avalikumalt teatanud eri piiranguist, nt noorte sotsiaalmeediakeelust ja vihakõne otsingutest tehisaruga. Igal juhul on riigist VPN-teenuse registreeringuid kogu aasta kestel lisandunud, eriti veebruaris 110% ja oktoobris 200%. Proton juhib tähelepanu ka tõsiasjale, et VPN-i nõudlus kasvas Hispaanias iga uue blokeeringuga, mitte ainult mängude ajal. Säärane kasv oli ilmselt tingitud vajadusest pääseda ligi seaduslikele veebilehtedele.
Ameerika Ühendriikides registreeris Proton 520% tõusu 19. jaanuaril 2025, kui TikTok ja CapCut olid lühikest aega võrgust väljas ning kui TikTok kadus rakendusepoodidest föderaalse müügikeelu seaduse jõustumise ajal. Kuigi jõustumine lükati hiljem edasi, näitas juhtum, kui kiiresti tekitavad tarbijapiirangud VPN-nõudlust.
Lõpetuseks tõdeb Proton, et ühe tõsise sündmuse asemel oli kogu aasta kestel palju suuri registreerimislaineid. See viitab tõsiasjale, et kasutajad püüavad pääseda tavalistele veebisaitidele, mis satuvad ka kaudse blokeeringu alla. Protoni hinnangul ei näita mullused suundumused tänavu mingeid vaibumise märke. Valitsused kogu maailmas on üha enam valmis piirama juurdepääsu internetile, eriti poliitilise surve ja kodanike rahutuste korral või regulatiivsete eesmärkide nimel. Autoritaarsed riigid tegutsevad ilmsemalt, seades sagedasemaid ja rangemaid katkestusi, demokraatiad tegutsevad aga peenemalt, kuid ohustades samaväärselt internetivabadusi.
