Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina Ülikooli (University of North Carolina, Wilmington) dotsent Jessica Weinkle ütleb, et ajakirjanduse kliimamuutusi ja nende tagajärgi puudutavate kajastuste ratsionaalsus jätab tihti soovida. Näiteks võib ajakirjandust jälgides jääda mulje, et kliimamuutuste poolt põhjustatud ekstreemsete ilmaolude sagenemine on vaieldamatu tõsiasi. Muu hulgas pakutakse selle tõestuseks fakti, et looduskatastroofide põhjustatud kahjud on rahaliselt mõõdetuna kasvanud.
Weinkle selgitab aga, et tegelikult aetakse siin asjad omavahel natuke sassi. Loomulikult on sellised ilmastikusündmused, nagu orkaanid või suurest hulgast sademetest põhjustatud üleujutused, ühiskonnale suureks probleemiks. Kuid eksitav on panna nendega seotud ja ajas kasvanud materiaalsed kahjud kliimamuutuse arvele. “Siin on kaks eraldi teemat. Üks on geofüüsikaline sündmus ise. Ja selle kõrval on sotsiaalne mõju, mida me saame mõõta selle maksumuse järgi,” selgitab Weinkle. See sotsiaalne mõju või nende sündmustega seotud rahaline kahju, mis ongi ajas kasvanud, on Weinkle’i sõnul seotud sellega, kui heale järjele ühiskond jõudnud on. Näiteks tuleb vaadata, kui palju on meil maju ja kus need asuvad. Või kui palju autosid ilmaolude tõttu kahju saab. Millised asjad neis majades ja autodes on ehk mis seal hävineda võib? On ju loogiline, et kui halvad või ekstreemsed ilmaolud hävitavad vara näiteks Ameerika Ühendriikides, siis potentsiaalselt on hävineva vara hulk ja sellest tulenevalt ka sündmuse rahaline hind suurem, kui mõnes märksa vaesemas planeedi piirkonnas.
Eraldi teema selle kõrval on ka inflatsioon. Kui varalised kahjud ajas rahanumbrit arvestades kasvavad, siis selle alusel ei saa veel öelda, et olukord on üldiselt kuidagi hullemaks läinud, sest samal ajal tuleb arvestada, et raha on märkimisväärselt odavnenud.
Keskkonnakatastroofide esinemine ei ole kasvamas
Kui selliste asjaoludega arvestada, siis kas me saame öelda, et ekstreemsete ilmastikuolude esinemine on sagenenud, need on muutunud võimsamaks ja nendega seotud kahjud kasvavad? “Kui me keskkonnakatastroofidega seotud majanduslikud kahjud inflatsiooniga kohandame ja arvestame ka rahvaarvu muutusi ning rikkuse kasvu, siis sellist trendi ei eksisteeri,” ütleb Weinkle. Ta lisab, et tegelikult ei räägi enamike ekstreemsete ilmastikunähtuste sagenemisest ka Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) oma raportites. Ehk kui IPCC näeb näiteks kuumalainete sagenemist, siis sama ei ütle nad üleujutuste ja suurte tormide ehk peamiste ilmastikunähtuste kohta, mis võivad tekitada suuri varalisi kahjusid.
Ent Weinkle’i sõnul pole see isegi sedavõrd oluline, kas kliimamuutus põhjustab mõnes piirkonnas rohkem kuumalaineid ja teises rohkem sademeid või mitte. Weinkle ütleb, et probleemide sidumine kliimamuutusega ei aita luua praktilisi lahendusi, mida on vaja äärmuslike ilmastikuoludega toimetulekuks. Ta toob näiteks Ameerika Ühendriikide California osariigi metsa- ja maastikupõlengud. Kuna Californias on suvi kuum ja kuiv, siis metsatulekahjude oht on seal suur. See on suur sõltumata sellest, kas kliimamuutuse tõttu on Californias pisut kuivemaks läinud või mitte. Samal ajal on tõsiasi, et metsamajandamine Californias on pika aja vältel olnud väga kehval tasemel. “Ja nüüd, kui meil on tulekahjud, siis need on väga-väga halvad. Need on suured. Aga nende põhjuseks on erinevad poliitilised valikud, mida me minevikus teinud oleme,” selgitab Weinkle. “Ehk kliimamuutus võib-olla muudab olusid pisut kuivemaks ja kuumemaks, aga tulekahjud oleks probleemiks ikkagi. Nad ei ole üldise soojenemise tõttu tingimata suuremaks probleemiks,” lisab ta ja märgib, et sama loogikat saab rakendada ka kõigi teiste ilmastikunähtuste analüüsimiseks.
Ehk Weinkle’i sõnum on see, et astuda on vaja just praktilisi samme, millest ühiskonnale kasu oleks. Ja selliseid samme aitab paremini astuda mh sama jõukuse kasv. Kui see ühelt poolt tähendab suuremaid võimalikke kahjusid, mida ekstreemsed ilmaolud põhjustada võivad, siis teisalt muudab rohkem jõukust meid ekstreemse ilma suhtes vastupidavamaks. “Üksikisikutel, kogukondadel ja riikidel, kus ei ole piisavalt jõukust, on ülimalt keeruline nende katastroofidega toime tulla,” ütleb Weinkle.
Kliimateadus ja kliimatööstus
Ekstreemsete ilmaoludega seotud kahjud on vaid üks teemadest, mille vastu Weinkle tedlasena huvi tunneb ja millest on põhjalikult kirjutanud. Eksperdina on ta enda uuritavate teemade kohta tunnistusi andnud ka Ameerika Ühendriikide Senati ees. Weinkle’l on doktorikraad keskkonnauuringute alal ning praegu keskendub ta eelkõige kliimateaduse ja kliimapoliitika analüüsimisele ning valdkonnaga seotud huvide konfliktide kaardistamisele.
Just huvide konflikti koha pealt toob Weinkle esile huvitava tähelepaneku. Tema sõnul on tänapäevase kliimateaduse üheks nurgakiviks nn heitestsenaariumid ehk mudelid, mille võtab aluseks ka IPCC, et arvutada kasvuhoonefekti suurenemist ja temperatuuride tõusu tulevikus. “Nende heitestsenaariumide üle on olnud palju vaidlusi. Mitte ainult selle osas, mil määral need kitsendavad meie arusaamist tulevikust, vaid ka selle tõttu, et mõned neist neist on uskumatult ebatõenäolised, eksitavad, valed,” ütleb Weinkle.
Seega peaks Weinkle’i sõnul kõige ebatõenäolisemad stsenaariumid kõrvale heitma, kuid seda ei tehta. Suuresti on neist mudelitest kinnihoidmise taga ärihuvid. “On tekkinud palju ettevõtteid, mis on oma äri nende stsenaariumite peale ehitanud ja need ettevõtted teevad peamiselt koostööd finantssektoriga,” ütleb Weinkle. Ta räägib siin analüüsifirmadest, mis pakuvad oma teenust kliimamuutustega seotud riskide hindamisel. Kui esialgu kasutasid selliste kliimaanalüütikute teenuseid kindlustusfirmad, siis nüüd müüakse neid eksitavatele stsenaariumitele tuginevaid kliimaga seotud riskianalüüse märksa laiemalt – eelkõige finantssektoris. See on aga tekitanud olukorra, kus neile eksitavatele heitestsenaariumitele toetub põhimõtteliselt juba kogu finantssüsteem, alates keskpankadest ja kindlustusseltsidest, lõpetades kinnisvaralaenu andvate pankadega. “See avaldab IPCC-le suurt survet nendest stsenaariumitest kinnihoidmiseks, sest selle taga on terve finantsstruktuuridega seotud tööstusharu,” kommenteerib Weinkle. “Kuna paljud inimesed, kes on IPCC töösse kaasatud, konsulteerivad ka finantsasutusi, siis on suur surve hoida asjad nii, nagu nad on. Hoida narratiivi sellisena, nagu see on,” lisab Weinkle.
Kliimaärevuse lõksus
Üks teema, mida Weinkle on samuti analüüsinud, on kliimaärevuse tekkimine eelkõige noorte seas. Sellest rääkimine on ka Eestis üsna tavapäraseks saanud – näiteks reformierakondlasest noorema põlvkonna poliitik ja Riigikogu liige Hanah Lahe on üks neist, kes sellise ärevuse all kannatab.
Ärevuse tekkimine noorte seas iseensest on meie praeguses meediakeskkonnas elades ilmselt paratamatu tagajärg. Kui ajakirjanduses räägitakse pidevalt looduskatastroofidest ja öeldakse, et need on inimese tekitatud kliimamuutuse tagajärg, siis on ootuspärane, et see tekitab ärevust. Ja isegi süüd. Või siis hakatakse näiteks vanemat põlvkonda valede valikute tegemises süüdistama. Arusaadavalt annab ärevusele hoogu ka see, kui tuntud poliitilised figuurid eriti värvikaid kujundeid kasutades kliimakatastroofist räägivad. Näiteks ÜRO peasekretär António Guterres teatas hiljuti, et inimkond on kiirteel kliimapõrgusse.
Tähelepanu tasub aga pöörata ka sellele, et osadele huvigruppidele – näiteks taastuvenergia-arendajatele ning nendega seotud lobistidele – on kliimakatastroofist rääkivate sõnumite lai levik kasulik oma huvide edendamiseks ja kasumi teenimiseks.
Teisalt on aga selliste sõnumite ja kogu kliima teema sellise raamistamise üks võimalik tagajärg noorte traumeerimine. “Neile öeldakse, et nad kogevad kliimamuutusi katastroofide kaudu, mis on traumaatilised. Ehk kliimamuutus tähendab justkui traumade ahelat,” märgib Weinkle.
Kui vähemalt osade inimeste puhul on kliimaärevus sellise keskkonna loogiline tulemus, siis koos ärevusega juhtub Weinkle’i sõnul veel ka midagi muud. “Kui sa millegi pärast muretsed, siis sa muutud selles teemas aktiivsemaks. Ehk mingis mõttes sünnib seeläbi juurde aktiviste,” ütleb Weinkle ja lisab, et see ei ole tema hinnangul nende noorte aktivistide suhtes päriselt aus. Asi on selles, et noored inimesed on selle tõttu, mida nad meediast näevad või loevad, siiralt mures. Nad saavad näiteks oma telefonides surfates infot, et ekstreemsetes ilmaoludes on süüdi kliimamuutused, ehkki tegelikkuses ei ole sellist otsest põhjus-tagajärg seost võimalik välja tuua. Või siis saavad nad infot, et me peaks kiiresti fossiilkütustest loobuma ja kasutama planeedi päästmise nimel ainult tuule- ja päikeseenergiat, ent samas jäetakse selgitamata selle valikuga seotud probleemid – elekter saab olla tagatud vaid siis, kui selleks on sobivad tingimused ehk tuul puhub või päike paistab. “Keegi neist (noortest – HS) ei taha ju tegelikult, et tuled ära kustuks. Ka neil on vaja elektrit. Ehk tegelikult oleks vaja nendega pidada rohkem praktilisi aruelusid energeetika teemal, rääkides samal ajal ka probleemidest, mis neile muret teevad,” ütleb Weinkle.
Kokkuvõttes on Weinkle’i sõnum, et olgu tegemist energiapoliitika, linnaplaneerimise, äärmuslikele ilmastikunähtustele reageerimise või millegi muuga, alati tuleks probleemidele läheneda praktiliselt, püüdes neid lahendada emotsioone kõrvale jättes. Sest tegelikult ei ole ju oluline, kas inimesed kogevad suurt tormi kliimamuutuse või millegi muu tõttu. Oluline on see, kuidas inimesed sellega toime tulevad ja milliseid ressursse toimetulekuks kasutada saavad.
