”Epitsentris”: kas Eesti on andnud alla? Saates Meelis Kubits
Lisaks: vastutuse puudumisest kaitsebardakis ja lastele sotsmeedia keelamise hüsteeriast.
”Kas on uhke tunne olla Eesti poliitik tollel hetkel või Eesti peaminister või Eesti president või Eesti tippettevõtja ajal, kus tegelikult me oleme andnud alla?“ küsib kunagine suhtekorraldaja, nüüd metseenluse eestvedaja ja Kultuuripartnerluse SA juht Meelis Kubits. „Me oleme andnud alla rahvastiku mõttes. Me teame, et me oleme väljasurev rahvas. Me oleme andnud alla iseseisvuse ja suveräänsuse mõttes. Mis tunne on elada ajal, kui sa keerasid Eesti lõplikult sellisesse trendi, kust tagasi pöörata on jube keeruline?”
Kubits räägib otse ja keerutamata paljudest tänast Eesti elu iseloomustavatest kitsaskohtadest. Näiteks sellest, kuidas bürokraatia on laienenud ja Eestist on saanud ametnike riik. Või sellest, kuidas arutelu on Eestis välja surnud ja eriti kõrvulukustavalt vaikivad probleemkohtade mõtestamisel kultuuritegelased – ollakse ennast rahaliselt riigist sedavõrd sõltuvaks muudetud, et tulemuseks on enesetsensuur. Räägime ka sellest, kuidas prokuratuur lati alt läbi jookseb ning strateegiline kommunikatsioon sõjarhirmu abil kaitsevaldkonna rahastamise ja Ukraina abistamise praktiliselt kriitikavabaks on muutnud.
Selle kõrval arutavad saatejuhid Deisi Helemäe-Sarv ja Hannes Sarv saate esimeses pooles selle üle, miks meil ikkagi ei õnnestu kaitsevaldkonna rahakantimise puhul vastutajat üles leida ja miks sellistes uurimistes meil Eestis topeltstandardid kehtivad.
Veel ühe teemana võetakse aga ette Euroopa Liidu uus jõuline kampaania ehk lastele sotsiaalmeedia keelmise kavatsus. Kas tõesti muretsevad bürokraadid-poliitikud Ursula von der Leyeni eestvedamisel laste pärast või on see lihtsalt hea ettekääne internetivabaduse kallale minekuks?
Seotud artiklid
16. juuni 2026
“Epitsentris” kevadhooaeg: katkine õigusriik, kaevikud ühiskonnas ja võim meditsiinivabaduse kallal
15. sept 2026
“Epitsentris”: kaitseraha kantimisest ja loogikavaesest kliimapoliitikast, saates Ahti Asmann
14. mai 2025
“Epitsentris” Raul Kirjanen: rohepööret ümbritsev “tööstus” tahab ühiskonnas ohtlikku vetoõigust
28. mai 2025
“Epitsentris”: jälgimisühiskonna arengutest ja kallist tuuleenergiast, saates Hando Sutter
8. okt 2025
“Epitsentris” politoloog Ott Lumi: et võim on niivõrd ebalegitiimne, on väga suur probleem
20. mai 2026
“Epitsentris”: EL internetivabaduse kallal ja küsimärgid toidujulgeolekus, saates Sirje Potisepp
2. apr 2025
“Epitsentris”: lahjenev kliimapaanika, riigi jälgimismaania ja Toomas Kiho Rail Balticu miljarditest
19. märts 2025
“Epitsentris”: sookvoodid mittebinaarsetele ja Riigikohus vaktsiinisunni poolel, saates Paul Keres
5. märts 2025
“Epitsentris”: sõnavabadusest Euroopas ja poliitilisest vastutusest Eestis, saates politoloog Martin Mölder
23. okt 2025
“Epitsentris”: valitsuse valimiskaotusest ja käest lastud riigist, stuudios Peeter Raudsepp
27. aug 2025
























Õhtumaade allakäik…
…ja Eesti selle osa!
Kahtlustan, et asja ei paranda ka metseenlusega.
Seda ei saagi parandada kuni allakäik ja allaandmine on riiklik poliitika.
Allakäik riiklik poliitika? Vast ehk nüüd mitte otseselt. Ega need meie “tuulelipud” ise ka riigi allakäigust midagi ei võida.
Kuid hoolimatus, ükskõiksus, rumalus – seda kindlasti.
Demokraatia asendada meritokraatiaga.
Annan aru, et kõike on võimalik tuksi keerata, ka meritokraatiat. Eeldus on siiski, et meritokraatiat peaks ju hakkama korraldama targad inimesed ja sellisel juhul peaks nad vale-korraldatavust vältima.
“Ega need meie “tuulelipud” ise ka riigi allakäigust midagi ei võida.”
Võidavad hetkelist isiklikku kasu ja muu neid ei huvita. Teoreetiliselt ongi meie praegune süsteem meritokraaatlik ja selle pealt on selgesti näha kuhu see välja jõuab.
Seega siis – meritokraatias valitsevad rahvast sellised tegelased, kes on väljas hetkelise isikliku kasu peal…?!
Kas Sa siis ei pane selliste tegelaste ajupotensiaali kahtluse alla?
Mis on ajupotensiaal, mis on tarkus, mis on teadmised ja kuidas seda mõõta?
Selles nn “demokraatias” peaks ju inimesed valima juhtideks parimad enda hulgast aga nagu näha siis nii see ei lähe. Pigem vastupidi. Juhtideks satuvad valelikud eneseimetlejad, korruptandid, pugejad jne. Ei arva et nad nüüd just otseselt lollid on, kindlasti aga moraalitud.
Ajupotensiaali, tarkust ja teadmisi ongi raske mõõta. Ei oskaks muud testimismeetodit välja pakkuda, kui ette-prognoosimise meetod (iga spetsialist oma valdkonna raames). Eks ma olen seda juba mitmes varasemas kommentaaris seletanud.
Ja kui polegi paberitega spetsialist ja ikkagi mingis küsimuses teostab hiljem täituva prognoosi siis järelikult “jagab matsu”.
Rahvas valibki juhtideks parimad enda hulgast – parimad valetajad, jutuvestjad, soolapuhujad.
(ma olen vist ainus, kes kadunud Siim Kallast ei kritiseeri selle eest, et ta ütles, et 70% inimestest on rumalad – ta ütles ju tõtt – siis ei ole ka õige kritiseerida)
Ma arvan isegi, et moraalitus tuleneb konformsusest/karjainstinktist. Nii nagu koolipoisid õpivad üksteiselt suitsetamist nii õpivad poliitikud üksteiselt moraalitust.
Meritokraatia õige korraldamise puhul oleks ka see viga parandatav, nüüd on ju internetiajastu. Targad ja teadmistega inimesed ei peagi kusagil füüsiliselt koos käima, nende asi on teha täituvad prognoose. Kui saab sellega hakkama siis järelikult ongi tark.
Mis Siim Kallasesse puutub siis see oli üks väheseid kordi kui ta ei valetanud. Samas olen kindel et Siim oli üsna tark mees. Sõltub muidugi mis kriteeriumite järgi tarkust mõõta.