2010. aastal võeti Hollandis vastu kriisi- ja taastumisseadus, mille eesmärk oli peale 2008. aasta majanduskriisi majandust edendada ja erinevate projektide menetlemist kiirendada. Seaduses oli 58 projekti: nt sildade ja sadamate ehitused, aga ka tuuleparkide ehitamine, mille jaoks valitsus võttis kohustuse järgneva 20 aasta jooksul investeerida 2,4 miljardit.
Poliitikud olid veendunud, et rohelise energia tähtsus CO2 vähendamise saavutamisel on nii suur, et tuulikute ja päikeseparkide paigaldamist ei saa pikkade menetlusprotsessidega edasi lükata. Kriisi- ja taastumisseadus on seadus, mille puhul saab avalikkuse osalemise suures osas kõrvale jätta, et oleks võimalik kiiresti realiseerida olulisi infrastruktuuritöid. Seaduses on kodanike osalemise vorm, kuid kaebuste esitamine on tagajärjetu, sest siiani ei ole ühtegi vastuväidet tuule- ja päikeseparkide paigutamise kohta põhjendatuks peetud.
Kriisi- ja taastumisseaduse rakendamiseks peaks olema riiklikul tasandil kriis, millel on suur riiklik tähtsus. Lisaks peaks esinema vajadus kiiresti tegutseda, sest selle seadusega saab demokraatia koos kõigi selle reeglitega ajutiselt kõrvale jätta. Nüüd aga kasutati majanduse elavdamise sildi all kriisiseadust tuuletööstuse kasutuselevõtuks ja selle tööstuse toomiseks nappidele looduskaitsealadele. „Kriisi“ lihtsalt kuritarvitati, et realiseerida tegevusi, mis oleksid tavaolukorras viinud palju suurema poliitilise opositsioonini.
„Rohelise energia“ saamine kaalub üles kodanike huvid ja õigused.
2013. aastal muudeti ajutine kriisi- ja taastumisseadus alaliseks ja peaaegu kõigi tolleaegsete keskkonnaaktivistide rõõmuks anti tuulikutootjatele vabad käed. Mitte aga elanike rõõmuks. Jurist ja politoloog Sanne Akerboom selgitab üht märgilist, Drenthe tuulepargi juhtumit. „Alles siis, kui valitsus on otsusega peaaegu valmis, kuulevad seal elavad inimesed sellest esimest korda. Elanikud arvavad siis, et nad saavad kaasa rääkida, kuidas selline park luuakse või kas selline park luuakse. Kuid sel ajal on valitsus juba kõigele mõelnud: mürastandarditele, kaugusstandarditele, looduskaitsele.“
Drenthe ja Groningeni maakondade elanike vastuseis tuulikuprojektidele muutus järjest tugevamaks ning aastatel 2018-2019 protestid eskaleerusid. Süüdati tulekahjusid, loobiti Molotovi kokteile ja visati maha asbesti. Põllumehed, kelle maadele tuugeneid paigaldati, leidsid oma maalt betooniga koormatud tihvtidega purke, mis olid mõeldud sõidukite kahjustamiseks. Samuti saadeti arendajatele ja kohalike omavalitsuste esindajatele ähvarduskirju. 2019. aastal arreteeriti kaks meest, Jan H. ja Jan Nieboer, kes väidetavalt neid proteste juhtisid. Härrad mõisteti 2021. aastal süüdi, Jan H. karistati kuni aastase vangistusega, millest 6 kuud tingimuslikult. Jan Nieboer kaebas oma otsuse edasi. 2024. aastal karistati teda apellatsioonikohtus 6-kuulise vangistusega. Otsus ei ole veel jõustunud, sest Nieboer kaebas ka selle edasi.
Akerboom ütleb, et aastaid kestnud tuugeniprotestid olid ülalt-alla juhtimisviisi tulemus, milles elanike huvidega ei arvestatud: „Valitsus ei küsi enam kohalike arvamust ja see on nende inimeste jaoks väga masendav, seda on inimestel väga raske mõista.“
Valitsus muudab taktikat: näiv kaasamine
Peale ulatuslikke proteste, mille tulemusena kaks arendajat ka loobusid tuugenite ehitamisest, otsustas valitsus taktikat muuta ja kohalikud kaasati aruteludesse, sest “argumente vahetades näitate inimestele, mida olete nende muredega teinud. Siis on neil lihtsam kaotusega leppida.”
Arendajad rääkisid plaanidest laiema elanikkonnaga ja suutsid meelitada inimesi ka väljavaatega, et saades tuugenite kaasomanikeks, saaksid nad arendusest ise teenida. Samuti hakati inimestele pakkuma rahalist kompensatsiooni.
Akerboomi hinnangul pole aga tehtav piisav, sest Hollandi Keskkonnaplaneerimise Agentuuri analüüsi kohaselt olid kodanikud kaasatud piirkondliku energiastrateegia kavadesse vaid kolmandikus kavadest. Samuti ei kaasatud aruteludesse erinevate huvigruppide esindajaid, kes peavad poliitika tagajärgedega tegelema nagu nt arstid ja maastikukaitse esindajad. 2021. aastal koostatud raportist nähtub, et aruteludes olid pigem esindatud osapooled, kellel olid suured majanduslikud huvid.
Kriis sai ilmselt otsa, sest 01.01.2024 asendati kriisi- ja taastumisseadus keskkonna planeerimisseadusega, mille kohaselt liikumine taastuvenergia kasutamise suunas jätkub.
Tuugenid on „ohutud“ ehk mida teadus ütleb
Nagu nägime, siis tuuleparikde arendamist on Hollandi riik surunud demokraatia reegleid tasalülitades ja kohalikest elanikest üle sõites. Sellega on aga kaasas käinud ka tuulikutega seotud igasuguse negatiivse mõju eitamine – nii loodusele laiemalt kui inimeste tervisele.
Seniste kõigest 75-100 meetri kõrguste tuugenite poolt tekitatavate terviseprobleemide kohta laekunud kaebused on Hollandis liikunud tõusvas joones: 2009. aaastal ca 1500 kaebust, 2019. aastal ca 28 000 kaebust. Käimas on ca 35 kohtuasja, kuid sellest hoolimata on Hollandi Riiklik Rahvatervise ja Keskkonna Instituut (RIVM) seisukohal, et ei ole piisavalt tõendeid, et tuugenid tekitavad terviseprobleeme. Inimeste kaebusi kirjeldatakse kui „subjektiivset pahameelt“ ning viidatakse ka „nocebo“ efektile – ehk teisisõnu öeldakse, et inimeste endi negatiivsed ootused või uskumused on nende tervisemurede allikaks.
Samuti leitakse, et elumajade ohutu kaugus tuulegeneraatorist on kõigest 400 meetrit. Holland on ka ainus riik, kus tuulikute poolt tekitatavat müra mõõdetakse aasta keskmisena ehk siis liidetakse kokku tuulikute töötamise ja seismise aegne müra. Lisaks on Hollandis lubatud müranorm 47dB Euroopa kõrgeim, madalaimad on Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi normid – nimelt 35dB.
Samas on teada, et lisaks tööstuslikule mürale tekitavad tuulegeneraatorid amplituudmodulatsioonina käsitletavat heli, infraheli ja madalsagedusheli ning osad ka tonaalset heli. Kokkuvõttes võib öelda, et tuugenite poolt tekitatud erinevad helid häirivad inimesi rohkem kui liikluse ja lennuliikluse poolt tekitatud müra. Tuugenite poolt tekitatud helidega seotud võimalike tervisehädade tuvastamiseks on arstid moodustanud ühenduse Windwiki ning jagavad oma veebileheküljel vastavasisulisi teadusuuringuid.
Uuringud näitavad kahjulikku mõju inimestele ja loomadele
Näiteks Leideni Ülikooli meditsiini keskuse (LUMC) spetsialist Jan de Laat on analüüsinud infraheli mõjude kohta koostatud ca 300 uuringut Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest, millest nähtub, et tuugenid võivad kuni kolme kilomeetri raadiuses tekitada inimestele tõsiseid terviseprobleeme. Suurte tuulikute kohta uuringud puuduvad.
Saksa arst Dr Ursula Bellut-Stacch avaldas aga uuringu, mille kohaselt infraheli on suur probleem kõigi organismide jaoks ja kuna kõrgemate tuugenite puhul on sagedused madalamad, on ohtlikkus suurem.
Erinevad uuringud näitavad, et kahjulik mõju inimeste tervisele on olemas ja tuleks läbi viia põhjalikumaid uuringuid. Nende teostamisest arendajad ega poliitika elluviijad huvitatud ei ole.
Samuti puuduvad korralikud pikaajalised uuringud tuugenite mõjust faunale ja floorale. Wageningeni Ülikool (WU) uuris mõju lindudele, nahkhiirtele, mereloomadele ja kaladele, kuid andmeid koguti ainult kohalikel tasanditel, mistõttu kumulatiivne efekt ei olnud esialgu nähtav. Uuringut täiendati hiljem ja selgus, et kumulatiivne mõju on tunduvalt suurem kui algselt arvati ja võib pikema ajaperioodi vältel viia osade populatsioonide kahanemiseni kuni 77% ning WU ei soovita rajade parke piirkondadesse, kus asuvad haruldased liigid.
Erinevad arendajate poolt koostatud uuringud ei vasta tegelikkusele, uuringutes on kasutatud puudulikke andmeid, andmetega on manipuleeritud.
Mürgised ained satuvad loodusesse
Hollandis puudub ka tõhus järelevalve tuuleparkidest loodusesse sattuvate kahjulike kemikaalide osas (BPA, SF6, sünteetiline õli). RIVM väidete kohaselt vabaneb väikeselt 2 MW võimusesega tuulikult aastas 3,1 grammi kuni 14 kilogrammi mikroplastikuid (BPA). Samas sõltumatu organisatsioon „Turbine Group“ väidab, et üks tuugen, mille rootori diameeter on 120 meetrit, eritab aasta jooksul 62 kilogrammi mikroplastikuid. Märkimisväärne on, et uute planeeritavate tuugenite rootorite diameeter on 220 meetrit ning tiivikud on kaetud uute materjalidega, mille koostisosade andmeid arendajad äriseadusele viidates ei avalikusta ja parkide ehitamiseks vajalike lubade andmisel arvesse ei võeta. RIVM on väljastanud 2022. aastal ülevaate, mille kohaselt on uute tuulegeneraatorite pinnakattes 19 kahjulikku materjali, millest 3 „väga murettekitavat“.
Väävelheksafluoriidi ehk SF6-te on kasutatud alates 1960. aastatest elektrivõrgu lülitusjaamade, kuid eriti kesk- ja kõrgepingejaamades. SF6 kasutatakse sageli ka tuuleturbiinide sisemuses, sest SF6 kasutamine vähendab lühise ohtu. SF6 molekulil on 23 000 korda suurem kasvuhooneefekt kui CO₂ molekulil ja see püsib aktiivne tuhandeid aastaid.
2019. aastal nimetas BBC SF6 taastuvenergia “räpaseks väikeseks saladuseks” pärast seda, kui kaks Briti ülikooli olid avaldanud murettekitavaid seisukohti SF6 kasutamise ja lekke suurenemise kohta kogu maailmas. SF6 kasutamist püüti Hollandis reguleerida, kuid tulutult. „Lõpuks oli elektritööstuse lobitöö liiga tugev ja me pidime neile järele andma,” ütles roheliste parlamendiliige Bas Eickhout, kes oli selle tulutu katse eestvedaja. „Elektrisektor väitis kategooriliselt, et kui soovite energiaüleminekut ja peate rohkem elektrile üle minema, vajate rohkem elektriseadmeid. Ja siis vajate ka rohkem SF6-te.“
Kokkuvõtvalt võib öelda, et läbipaistvad andmed tuulikute valmistamisel kasutatavate kemikaalide, nende loodusesse sattuvate koguste ja võimalike kahjulike mõjude osas puuduvad.
Tuugenid on „efektiivsed“ ehk usalda propagandat
Teine oluline müüt, mida võimud hoogsalt korrutavad, ka Eestis, on see, et tuulest elektri tootmine on väga efektiivne ja toob hinna alla. Seda on läbivalt teinud ka Hollandi võimud, ehkki tõde on risti vastupidine.
Professor Guus Berkhout: “Liikuvas õhus on väga vähe energiat ja tuuleturbiinidega selle väikese energia väljasaamiseks on vaja palju vaeva näha. Alla tuule tugevuse 3 (3,4-5,4 m/s – toim.) on energiatoodang null ja tuule tugevusel 7 (13,9-17,1 m/s – toim.) on turbiin juba peaaegu maksimumil. Seetõttu on maismaal tuuleparkide keskmine energiatoodang alla 30% sellest, mida nad (oma nimivõimsusega võrreldes – toim.) suudavad pakkuda. Miks me sellest ei kuule? Kuid veelgi hullem on see, et ebaühtlane ilm ja tugevalt mittelineaarsed tuugeni omadused tähendavad, et erinevused selle keskmise ümber on liiga suured. Tootmine varieerub pidevalt väga väikesest (tuule tugevus alla 3) kuni väga suureni (tuule tugevus üle 7). Ja kuna elektri suuremahuline salvestamine pole võimalik, tuleb elektrivõrku oluliselt laiendada, et see suudaks toime tulla suurte tuuletippudega. Lisaks peavad gaasiküttel töötavad elektrijaamad jätkama taustal töötamist, et aidata kiiresti madala tuulekiirusega perioodidel. Kõik see muudab tuuleenergia kalliks. Kas teadsite, et kogu tuuleenergia annab meie kogu energiavajadusest tühise 1,83% (CBS, 2019.a)? Kas teadsite ka, et tugeva tuulega perioodidel on tipp-pakkumine nii kõrge, et valitsus (loe: kodanik) peab maksma, et vabaneda oma “jäätmevoost” (ehk maksma selle eest, et tuulikud võrgust välja lülitataks – toim.)? Ja vähese tuulega perioodidel peab kasutama gaasi.“
Täpset arvu kui palju tuugeneid Hollandis on, on keeruline leida, sest arendajad ja statistikaamet eelistavad rääkida arvu asemel kapatsiteedist ning mega- ja teravattidest. Erinevate andmete kohaselt on maal (sh sisevetes) ca 3000 tuulegeneraatorit ja merel ca 500.
Ametlikult väidetakse, et peaaegu pool elektrist tuleb taastuvenergiast, kuid ei mainita, et elektrienergia moodustab kõigest 20% kogu tarbitavast energiast. 2022. aastal saadi taastuvenergiast kõigest 17% kogu vajaminevast energiast. Suurim osa taastuvenergiast on seejuures biomass ehk puit – see moodustab tarbitavast energiast 5,85 %, päikeseenergia 4,04%, maatuugenid 3,15% ja meretuugenid 2,16%.
Tegelikkuses on tuuleenergia ebaefektiivne, sest:
- Vajalik on topelt energiasüsteem ja tuuleenergia jääb fossiilenergiast sõltuma.
- Vajalik on välja arendada meeletult suur ja kallis uus infrastruktuur.
- Vesinik on ebaefektiive ja kallis. Brüsseli Ülikooli teadur Samuel Furfari kirjeldab oma raamatus „Vesiniku illusioon“, et vesiniku efektiivsus on alla 30%. Furari: „See protsess on nii ebaefektiivne, et ilma jätkuvate toetusteta ei ole tööstuslikku rakendust.“
- Akud on ebaefektiivsed ja kallid. Insener Maarten van Andel on raamatus „Roheline illusioon“ välja arvutanud, et Hollandi ühe leibkonna poolt nädalas tarbitava energia salvestamiseks on vaja 1000 kilogrammi akusid ning terve Hollandi ühes minutis kasutatava energia salvestamiseks 2 miljonit kilogrammi akusid.
- Tuuleparkide hoolduskulud moodustavad veerandi kogukuludest. 250-270 meetri kõrguste tuugenite rootorid kuluvad oodatust kiiremini ja vajavad tihedamat hooldust, samuti kuluvad ilmastikutingimuste tõttu kiiremini merel olevad tuugenid.
- Tuulegeneraatorite hävitamiskulud on suured (ca 500 000 eurot tuugeni kohta) ning nende osade taaskasutamine on perspektiivitu. Euroopas jõuab juba praegu prügilasse 4 miljonit tonni komposiitmaterjalide jäätmeid.
„Noordzee wordt Moordzee“ – Põhjamerest saab Mõrvameri.
24.04.2024. Holland, Belgia, Saksamaa, Taani, Iirimaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Norra ja Luksemburg leppisid kokku, et Põhjamerre paigutatakse ca 30 000 tuulegeneraatorit. Ainuüksi Hollandi osalus on 2100 tuugenit aastaks 2030. Kliima „päästmise“ nimel muudetakse Põhjameri kümnete tuhandete tuugenite, miljonite päikesepaneelide, vesiniku tootmise komplekside, jämedate elektrikaablite ja vesiniku torujuhtmetega tööstuspiirkonnaks.
Sellise laiaulatusliku ehitustegevuse tõttu merepõhi muutub ning muutusi tuleks kaardistada, kuid tegelikkuses seda ei toimu. Samuti on Põhjamere keskosas madalam piirkond ja sinna tuugenite paigutamisel muutub ökosüsteem, mille tagajärjed pole teada. Teada on, et nt heeringas võib kaduda, mistõttu võivad kaduda ka teatud loomaliigid. Mis selle gigantliku ettevõtmise tagajärjed merele ja mere-elule on, ei tea keegi, selle kohta alles uuringud käivad, mh Wageningeni Ülikoolis. Seega kõigepealt hävitame ja siis uurime, nii et uuringu tulemustel pole enam tähtsust, sest kui selguvad kahjulikud mõjud, ei saa enam midagi teha – miljardid on juba investeeritud.
Riks Noorman on registreeritud vannutatud hindaja, kes on spetsialiseerunud takseerima tõstukeid, kraanasid, sadamakraanasid ning tema 35-aastast hindamiskogemust kasutatakse miniekskavaatorist kuni Airbus 380 hindamisel. Noorman takseerib ka tuugeneid. Kuna ühikondlikus arutelus prevaleerib veendumus, et tegemist on „rohelise“ energiaga, tekkis tal huvi teemasse rohkem süveneda. Mainima peab, et Noorman ei ole rohepöörde vastane ega skeptik, vaid pooldab inimkonna liikumist kokkuhoidlikuma energia kasutamise suunas. Kuid ta tunneb muret tulevaste põlvkondade pärast, kellele me selle nö rohelise energia pärandame. Rohelise energia all mõistavad enamus inimesi keskkonnasõbralikku energiat – ehk mis on justkui hea kliima jaoks, on iseenesest mõistetavalt hea keskkonna jaoks. Noorman ei ole aga selles sugugi veendunud. Ta käsitleb tuugeneid tööstusseadmetena, mis energiat toodavad ja tuuleparki tööstusterritooriumina, millel pole midagi tegemist loodusega.
Oma töö tõttu viibib Noorman palju merel kraanasid, laevu ja teisi suuri objekte hindamas. Ta räägib kaluritega, kes järjest rohkem surnud linde oma võrkudest leiavad ja näeb oma navigatsioonisüsteemist, kuidas kõrgepingekaablid, mis tuugeneid maaga ühendavad, mitte ainult lennukeid ja laevu, aga ka kalu segavad. Kõrgepingekaablid viivad elektrit trafomajadesse, mis seda jagavad ja mõjutavad elektromagnetvälja. Kala navigeerib magneetilise välja kaudu ja eksib oma teelt. Vaaladele avaldab kõige rohkem mõju heli, sest vaalad kommunikeerivad heli kaudu. Tuugenite tekitatav heli (mitte ainult ehitamise käigus) on väga tugev. Samuti ei ole Noormani sõnul allveelaevu võimalik tuvastada.
Noorman oskab anda hinnangu tehnika ehitusele ja sellele, mis on konkreetse toote disaini mõju, st kui kaua mingi tehnika efektiivselt töötab. Tuugenite ehitamise tehnika on aastakümnetega arenenud, kasutusele on tulnud uued materjalid, sh kevlar ja epoxüvaik. Suurimad meretuulikud keerlevad kiirusega 600-900 km/h tiivikute tipust mõõtes, mis viib rootorite kiire kulumiseni ja PFAS eraldumiseni. PFAS on inimeste poolt manipuleeritud ained, mis on toksilised ja keskkonnas ei lagune ning mille kõiki mõjusid keskkonnale ja inimestele me veel ei tea. Noormani sõnul on kalurid kaladest leidnud 3x6cm suuruseid tuugenitest eraldunud osi. Lisaks langeb tuugenitelt merre roostetamisvastane aine ja antifriis. Samas kalurite hulk Põhjamerel on valitsuse tegevuse mõjul vähenenud 480 laevalt 220le, kuna laevad olevat keskkonda saastavad.
Tänu kulumisele on tuugenite kasutusiga lühem kui arendajad väidavad. Tuugenite kasutusiga oleneb nende asukohast – Ijsselmeeri järv on rahulikum, Põhjameri tormisem. Kui enne räägiti 20-aastasest kasutuseast, siis nüüd selgub, et rootoreid peab iga 3 aasta tagant uuendama. Võrdlusena – lennuki propeller tuleb vahetada iga 2000 tunni tagant. Aastas on 7700 tundi. Kui tuugenid nt aastas u 4000 tundi pöörlevad, teeb see kokku 12 000 tundi kolme aasta peale.
Noorman on ka kapten ja piloot ning oma kogemuse pinnalt kinnitab, et tuugenite piirkonnas toimuvad ilmastiku muutused ehk tuugenid mõjutavad lisaks hoovustele ka kliimat. Tuugenid muudavad pilvede kuju – need on lainelised, kuna tiivikud haukavad pilvi. Kui pilved on madalad, siis tuulikud on nagu ventilaatorid, mis ahmivad õhku. Suvel puhuvad nad soojema õhu ranniku suunas. Ka Hollandi Kuninglik Metereoloogia Instituut (KNMI) tunnistab, et tuugenitel on ilmastikule kohalik mõju, nad suurendavad sademete hulka ning KNMI alles uurib seda mõju. Tuuleparkide mõju ilmastikule kinnitavad mitmed kümned teadus- ja vaatlusuuringud, seega lahendades nn kliimaprobleemi hoopis tekitame temperatuuri tõuse ja sademete suurenemist.
Samuti on Noorman oma silmaga näinud, kuidas elektrituulik terve parve hanesid haukab, sest tuugenite taga on vaakum ja kui linnud sinna lendavad, siis nad imetakse tuuliku tiibadesse.
Kui arvestada alates kopa maasse löömisest (38m sügavuseni) kuni tuugenite lammutamiseni kuluvat koguenergiat, siis Noormani sõnul on tuugenite tootlus kokkuvõttes 0. Tuuleparkide rajamise maksumust arvestatakse rahas, kuid ei arvestata kui palju kulub tegelikkuses energiat nende tootmiseks, remondiks ja hävitamiseks, samuti ühendussüsteemide loomiseks. Seda energiaketti peab miljarditega subsideerima, sest tuulikute korrashoid on äärmiselt energiakulukas. Lisaks hoolduseks vajalikele ainetele tuleb arvestada helikopterite ja laevade energiakulu, millelt tuugenite hooldust korraldatakse. Samuti on küsimus, kuidas üldse on võimalik vanu tuulikuid eemaldada, kuna see on keeruline ja kulukas ning Noormani sõnul võib arvata, et need jäävad kasututena merre seisma.
Aastakümnete jooksul on selgeks saanud, et rohelise energia puhul on roheline ainult dollar, mis arendajate taskusse langeb ning ’kliima päästmise’ nimel hävitatakse inimeste elukeskkond ja loodus, samuti petetakse inimeste ootusi ja vääresitletakse kasumlikkust, mille näitena võib tuua Hollandi läbikukkunud päikeseenergiapoliitika. Päikeseenergia ei ole 2027. aastal enam sentigi väärt, seega paneeliomanikud kannatavad…Paljude päikesepaneelidega majapidamiste energiaarved kasvavad kuni 1000 euro võrra aastas.
Artiklis on kasutatud kliimarealismi eest seisva organisatsiooni Clintel avaldatud põhjalikke materjale: https://clintel.nl/rapport-het-windmolendrama/
Ratsionaalselt mõeldes peab igat regiooni varustama kõige optimaalsem jaam, kus tootmine ja tootmisrisk on tasakaalus.
Tänapäeval kasutab Rothschild C&C äraostetud ametnike, et läbi valede rahvast vaeseks teha. Parasiididünastia tahab kogu maailma rahva rikkusi just endale.
Eestis pandi kinni Narva hüdroelektrijaam ilma ühegi sõnata meedias. See toitis ida Eestit päris hästi. Seejärel keelati ära põlevkivi. Sunniti olema välismaalastest sõltuvuses. Ja nüüd oh ime: valelipuoperatsioonidega lõigatakse läbi elektrikaableid: elektrimüüjad valetavad, et ainult 10% tuleb arvele juurde, tegelikult küsivad ka need parasiidid 25% rohkem. Eelnevatel aastatel ilma igasuguse loogikata ostetakse elektrit kallilt sisse, nagu see 4000€ juhtum, kus süüdlast ega loogikat ei avaldatud. Börs on puhtalt kriminaalidest ärimeeste omavaheliste suhete parandamiseks ja rahva riisumiseks.
Rahvas on orjaajal isandate poolt õpetatud probleemide lahendamise asemel alkoholist probleemide peitjat otsima. Nüüd on riigis väga palju probleeme. S.h. madal intellekt. Meid ootab tõesti ees sõda. Parasiitidest valitsejad võtavad sõjaga rahvalt kõik ära. Tuleb sama olukord nagu UA-s ja GE-s.
Hoidke oma lapsi! Sõjaajal ei kaitse neid mitte keegi… Lähevad lauale organiteks, adrenokroomiks või seksiorjadeks. Mitte ükski lääne organisatsioon ei tule rahvale appi: just vastupidi tullakse abiorganisatsiooni katte all kannatava rahva vastu jõhkraid kuritegusi sooritama. Ärge usaldage mingeid Red Crosse.
Aga on ka pluss: valitsus võib küll sõda kuulutada, aga neil on 2 nädalat ennem juba kohvrid pakitud. Ja parasiidid lähevad tagasi oma koduriikidesse, läände. Tuleb uus valitsus teiselt poolt. Riik kaob maakaardilt. Aitab küll. Ainult lääs hoiabki maailmakaardil Eestit, kui krimiäriprojekti. Rahvas on rikutud orjaajast ja enamjaolt on neil ükskõik, kas sureb täna või homme. Ilma hea valitsuseta rahvast asja ei saa. Ühes on valitsusel õigus: rahvas peab kodudest lahkuma ja leidma uue rahulikuma koha… Madala intellektiga sõjapõgenikke hakkatakse kohtlema välismaal, kui tülikaid immigrante, kes midagi väärt pole.
Lääne parasiitvalitsus küll kaob kus kurat aga isegi, aga, kui üritakski mingi uus asjalikum valitsus tulla Eestit maailmakaardil hoidma, hakkataks riiki kohtlema nagu GE-d, kus vanad parasiidid ütlevad ikka, et just nemad on ainuõiged valitsejad ja uued on mingid isehakkanud terroristid, keda rahvas pole kunagi valinud. Lääne peasolgimeedia ainult seda täis olekski. Ainsad protestid mis meil siis oleks, oleks kõik 100% lääne võimukukutamiseoperatsioonid.
Territoorium läheb suurema tõenäosusega Venemaa kontrolli alla, aga tehakse kordoniks. Siit riigist on liiga hea Venemaale sisse tungida. Eesti parasiitvalitsus tahab juba reostada idametsi miinidega. Need miinid jäävad aastakümneteks ohvreid ootama. UA-s sama lugu praegu: droonidega pillutakse põllud paksult väikseid miine täis, et takistada inimeste elamist seal. Ainult suurärid saava tulla sinna, et puhastada plats just niipalju, kui vaja, et keegi maavarade kaevandustõid segama ei tuleks.
Rahvast päästab vaid tõeline ime. Samas, ma olen vaid vampiir, kes samuti orjaisandate poolt töödeldud toituma negatiivsest ega näe positiivset. Negatiivsus on surm, positiivsus on elu. Vaja on positiivse tuleviku strateegiaid. Liiga palju on negatiivseid inimesi, “taevas” on must, ei ole näha seda säravat positiivsust, millest kinni haarata saaks… Vanasti olid selleks “vabamüürlased”. Nüüd on see sõna vale, et meelitada ametnikke kuritegusi sooritama, pannes neid arvama, et elu läheb lihtsalt inimesi tappes paremaks. Kus siin riigis võib leida elu märke?
Nende väidete üle tasuks mõelda ja siis küsida teadlastelt (meil siin Eestis) , mida nemad mõtlevad?
Mul tõesti pole aega ja viitsimist artiklis toodud linkidele minna, et kontrollida väiteid! Aga kogu see kompott tekitab kaheseid tundeid: a) käib mingi tuuliku/ paneelide vastane sõda, mis on kasulik fossiilkütuse tootjatele
b) inimesi lollitatkse “roheenergiaga”, igasugu maksud ja reeglid, mis teevad elu kallimaks ja samas ei ole “rohelised”! Pikas perspektiivis mõttetud!
c) Meil on ju vist ka Teaduste Akadeemia asjapulgad Eesti tasemel , no nn. akadeemikud võiks ju kõik sõna võtta ajakirjanduses ja arvamuse välja öelda. Miks peaks keegi eesti inimene mingi “lääne ” spetsialisti? arvamustesse kinni jääma??? Aga vähesed teadlased midagi ütlevad – kas tõesti on põhjus see, mida lääne nn. rohepöörde vastased väidavad: – oled vastu ja kriitiline , siis kaotad koha või rahastuse! ( EKRE ütleb selle kohta – süvariik!)
Mulle tundub, et Eestis on veel palju vaba ruumi aruteluks. Ja seda tuleks võimalikult palju kasutada. Eestis on veel ausaid teadlasi, ettevõtjaid jne, kes oskavad ja tahavad Net Zero skämmi vastu võidelda. Fakt on, et Eesti on liga väike ja vaene kordamaks rikaste riikide vigu.
Ma lihtsalt observeerin toimuvat ja üritan seda objektiivselt edastada. Minu hinnangul tuule-, päikeseenergia ei kujuta endast fossiilkütustele ohtu, nad tegelikult toetavad seda absurdsust, mida kaudselt tõestab Schelli käitumine nende vastases kohtuasjas. Pigem kardavad nad tuumaenergiat vm alternatiivi. Igal energiatootmisviisil on omad plussid ja miinused ning iga riik peaks neid kaaluma ja valima endale sobivaima viisi, mitte lähtuma ideoloogiast või pealesurutud reeglitest. Holland on Eestist väiksem tiheasustatud (18 mlj) ala, mida pole võimalik nn roheenergiaga majandada. Hollandi kontekstis on irooniline, et siin asub Euroopa suurim maagaasimaardla, mis suleti ja nüüd imporditakse kallist ja mitte nii rohelist (arvestades tootmisprotsessi ja transporti) LNGd Ameerikast. Mis puutub Eestisse, siis oleme langenud ideoloogia ja ilmselt ka korruptsiooni võrku.