Börsijuht Kaarel Ots on tuntud oma kriitilise analüüsi ja lahendust vajavate probleemide täpse sõnastamise poolest. Nii, nagu ta Covid-kriisi ajal analüüsis selle haigusega seotud fakte ning olukorra lahendamiseks pakutavate poliitikate tõhususe puudujääke, osundab ta ka rohepöördeks kutsutud CO2 nulli keeramise projekti probleemkohtadele. Nagu Ots intervjuus märgib, siis fakte võib ju eirata, ent infoühiskonnas elades on selline ignorante hoiak teadlik valik.
Kusjuures Covid-kriis ja praegune kliima-hädaolukorrast rääkimine on selles mõttes tema hinnangul oma olemuselt sarnased, et plaanitavaid samme tahetakse ette võtta teadusele viidates. Ent kui seesama teadus, millele viidatakse, enam ise vaidlustamisele ei kuulu – see juhtus nii Covid-kriisi ajal kui on juhtunud kliima teemadel – ja isegi teadlasi, kes nn aktsepteeritud jutupunktidele vastu vaidlevad, vandenõuteoreetikuteks kutsuma hakatakse, siis pigem tekib küsimus, kas tegemist on üldse teadusega? Või on teadus asendunud religiooniga?
Selle kõrval on nn rohepöörde peamine küsimus, millel Ots intervjuus põhjalikult peatub, energeetika tulevik.
Sama intervjuu varem avaldatud videoversiooni saab vaadata siit.
Me tegeleme kogu Euroopas hoogsalt asjaga, mida me nimetame rohepöördeks ja mis sisuliselt tähendab ju seda, et kliimamuutuste vastase võitluse nimel hakatakse meile seadma erinevaid piiranguid, kehtestatakse uusi makse ja nii edasi. Vajadust nende järele või kliima päästmise järele põhjendatakse meile teadusega ehk sellega, et meil on vaja seda kõike kliima kaitseks teha, sest muidu maailm hukkub. Aga läheks päris algusse sellega – mis seis selle teadusega tegelikult siis on?
Läheme ajas pisut tagasi, aastasse 2020. Ma usun, et kõik mäletavad veel, et siis oli ka teadus esikohal. Kõik pidid usaldama seda teadust, kuigi see oli võrdlemisi kontsentreeritud osa teadusest ja teadlastest. Ja lihtsalt meenutades: algselt oli üks mudel, mille kohaselt pidi Covid-i tõttu väga suur hulk inimesi ära surema. Siis teadus ütles, et viiruse tõttu peab maski kandma. Teadus ütles, et lapsi tuleb vaktsineerida ja nii edasi. Kes ei olnud nõus selle teadusega – nende seas oli isegi ju tuntud teadlasi, kes ütlesid, et me kahtleme nendes sammudes – siis neid hakati avalikult mõnitama, tühistama ja tsenseerima. Tsensuurile loodi uus sõna – faktikontroll. Sisuliselt keelati igasugune vastupidine arvamus ära. Ja kui ma mõtlen teaduse peale üldse, siis mulle tundub, et sellega tehti teadusele suur karuteene. Teadus peaks olema selline, mida on võimalik skeptiliselt kaaluda ja mida peakski vaatlema sellise skepsise ja kahtlusega. Ja kui me mõtleme, et meil on mingi küsimus, et miks miski asi nii on, nagu ta on, siis vähemalt mina saan aru, et teadus peaks esitama hüpoteesi. Teadlane arvab, et on nii – see on teooria. Ja siis seda peaks katsetama. See on selline teaduslik protsess minu meelest.
Kas meil ei olegi siis esitatud hüpoteesi, et CO2 on kliimamuutuses süüdi ja seda hüpoteesi teaduslikult tõestatud?
Tõesti, püstitatud on. Aga ma ei ole nii veendunud, et ka tõestatud. Ja miks ma tõin selle Covid-i paralleeli. Ma näen siin väga palju sarnast nende kahe vahel. Me elame infoajastul. Selles, et infot kätte saada, ei saa olla probleemi. Võtta siin selline ignorantne hoiak, on minu meelest täiesti teadlik valik. See oli nii Covid-i puhul ja on ka kliimaküsimustes samamoodi. Lähme uuesti ajas tagasi. Covid-i puhul nimetati neid, kes üritasid kahelda, kes olid skeptilised nende teadusega põhjendatud sammude suhtes, koroonaskeptikuteks ja vandenõuteoreetikuteks. Minust on ka kirjutatud üks selline artikkel kunagi ühes väljaandes, mis tegi ka usinalt faktikontrolli. Öeldi, et ma olen koroonaskeptik. Ja see oli juba 2021. aasta lõpu poole. Ehk poolteist aastat oli olnud aega lugeda, analüüsida ja jõuda järeldusele erinevates küsimustes. Ja kõik need minu seisukohad või faktid, mille tõttu mind ajalehes toona mõnitati, olid tegelikult tõesed. Ma mõtlen, et kui suur on tõenäosus, et nendes kliimaküsimustes on samuti kahtlejatel vähemalt mingis osas õigus? Me peaksime seadma natuke kahtluse alla seda, kuidas selle CO2 hüpoteesiga peaks edasi tegelema. Sest teadus minu arvates ei ütle, mida peaks tegema. Teadus ütleb, mis parasjagu on ja seda nii kaua, kuni keegi seab selle kahtluse alla. Need, kes ütlevad, kuidas peaks käituma, on poliitikud. Need otsused ja valikud on poliitilised. Ja mina ei ole suutnud täna leida sellist veenvat tõestusmaterjali selle kohta, et CO2, millele sa viitasid… Lõhnatu värvusetu gaas, mille kohta öeldakse, et see on saaste. See gaas, mida on atmosfääris miljoni ühiku kohta 400 ehk 0,04%. Millest omakorda inimtekkeline on erinevatel hinnangutel kuskil kolm kuni 10%. Täpselt ei tea, kui palju. Aga et just see osa soojendab kliimat ja just see osa põhjustab kliimamuutuseid? Et see ülejäänud osa ei tee seda? Ja laualt on juskui maas kõik muu, mis ka võiks olla selle kliimamuutuse põhjustajaks. Ma üldse ei ütle, et kliima ei muutu. Loomulikult muutub. Aga meil on olnud ka jääaegu varasemalt ja me teame, et meie planeedil on orbitaaltsüklid, päikesel on erinevad tsüklid ja nii edasi. Ehk et äkki on ikka midagi veel, mis kliimat mõjutab?
Loomulikult tuleb välja tuua, et tegelikkuses ei arva seda mitte ainult sina, vaid terve hulk tunnustatud teadlasi, kes on ju lükatud selles teemas nii-öelda äärealale.
Äärealale on hästi öeldud. Tegelikult on nad natuke rohkem kui äärealale lükatud, sest selles valdkonnas käib tsenseerimine samamoodi, nagu oli siin mõni aasta tagasi. Nii et selline usu küsimus on saanud teadusest. Keegi usub midagi väga ja kui võtta kahtlus ja skeptitsism teadusest välja, siis see ongi religioon. See võtabki sellised religioossed mõõtmed juba.
Võib-olla sellepärast ongi see rohepööre muutunud selliseks loosunglikuks asjaks. Ehk siis hästi palju on erinevaid loosungeid sellega seotud, aga hakkad neisse süvenema, siis vaatad, et mis sisu seal taga on. Mulle meeldib hästi see loosung, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse. Seda loosungit kuuleb pidevalt. Mina ei saa aru, mida see tähendab. Kas sa saad?
Ma olen seda kuulnud nii Eesti kui teiste riikide poliitikute suust. See on tõesti selline hästi lendu läinud loosung. Kui nüüd loosungitest rääkida, siis ma ei tea, kas ka teistes linnades, aga igal juhul oli Tallinn eelmise aasta lõpus täis kleebitud Euroopa Komisjoni tellitud reklaame: Sina Oled Euroopa. Oli neli erinevat plakatit ja igal plakatil oli kolm sõnumit. Ja need sõnumid olid sellised Lääne väärtused, nagu vabadus, demokraatia, austus ja nii edasi. Igaühel nendest oli siis kolmandana juurde toodud üks selle rohepöördega seotud sõna. Näiteks kliimakaitse, rohepööre, energiasõltumatus. Ma siis mõtlesin, et kas sellega tahetakse meile öelda, et samamoodi, nagu me peaksime hindama demokraatiat ja vabadust, peaksime asuma ka kliimavõitlusse? Ja mis puutub sellesse majanduse mahtumisse loodusesse, siis muidugi tekib küsimus, et kuidas üldse on võimalik seda eristada? Kas inimene siis ei ole looduse osa ja inimene ei pea mahtuma looduse piiridesse? Tundub kentsakas natukene.
Aga kui vaadata seda rohepööret tervikuna ja üritada aru saada, et millest see koosneb, siis kuskil 70-80%, võib-olla isegi rohkem, on energeetika. Et kõik muu on pinnavirvendus selle kõrval. Kõik ummikumaksud, automaksud, inimesed peavad maksma selle eest, et sõidavad kuhugi linna sisse või omades mingisugust valeks kuulutatud küttekeha või mida iganes. Neid näiteid on erinevaid. Aga põhiline on energeetika ja sellest liiga palju ei räägita. Seda debatti eriti ei ole. Ja sellesama loosungi raames, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse, räägitakse meile, et kui me läheme üle taastuvenergiale, siis see muudab meid konkurentsivõimeliseks ja see on soodne. Ma plaksutaks käsi selle peale, kui see nii oleks. Kahjuks me näeme midagi hoopis muud. Me näeme, et nii Euroopa tervikuna kui mingid riigid üksikuna vaadates kaotavad oma konkurentsivõimes. Kõige parem näide on Euroopa juhtiv majandus ja üldse maailma üks suuremaid majandusi Saksamaa. Algas see sellest, et otsustati tuumajaamad kinni panna. Nad on väga palju investeerinud taastuvenergeetikasse. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis kuskil 200-300 miljardit. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et energiat ei toodeta mitte lihtsalt söeelektrijaamadega, vaid pruunsöega, mida peetakse kõige mustemaks võimalikest energiaallikatest. See on siis põhiline, millega Saksamaa oma elektrit toodab. Me näeme suuri probleeme tööstsuses ja mõni ütleks isegi, et Saksamaal toimub deindustrialiseerimine. Täna Saksamaa impordib Prantsusmaalt seda tuumaenergiat, mille ta ise otsustas kinni panna.
Aga kui nüüd natuke veel laiemalt seda vaadata, siis üha rohkem öeldakse välja, et meil ei ole võimalik sellisel kujul majandusega kasvada. Mulle tundub, et seda võikski ausalt öelda. Poliitikud võiks seda öelda enne valimisi, aga aga mulle tundub, et see ei ole selline populaarne sõnum valijatele.
Meile ju tõepoolest räägitakse pigem, et see rohepööre toob meile majanduskasvu.
Jah. Ja mul ei oleks selle vastu mitte midagi, kui see nii oleks. Kui meil õnnestuks tõesti näiteks sellest suurest gaasikehast, päikesest, oma energia nii kätte saada, et me suudame kõiki sellega soodsalt varustada, oleks see ju ideaalne lahendus. Aga hetkel meil ei ole seda tehnoloogiat. On üks vana ütlus, et ära sülita vanasse kaevu enne kui uus on valmis. Mulle tundub, et me teeme nii, et me juba lükkame seda vana kaevu kinni ja mõtleme, et nüüd peaks hakkama uut kaevu ehitama. See Euroopa roheline kokkulepe, Green Deal, millega nad tulid välja enne Covid-it juba, on põhinenud odaval Vene gaasil. Ma jälgisin seda juba aastal 2019, kuna mulle sattus kätte üks McKinsey uuring, mis hindas, kui palju see projekt maksma läheb. Ma tuletan meelde, et see oli enne Covid-it. Siis arvestati selle hinnaks 28 triljonit eurot ja seal arvestati ka, et igal aastal kasvab elektri vajadus Euroopas kaks protsenti. Kuid nüüd me peame sinna juurde panema selle kahe Covid-aasta jooksul meeletul hulgal juurde trükitud raha. Ja ma arvan, et varem tõesti loodeti, et me oleme trükkinud ennast välja kõikidest probleemidest juba peaaegu 10 aastat, et küll me trükime ennast sellest rohepöördest ka välja. Praegu tundub, et vist ikka ei trüki ja need, kes võib-olla siiralt usuvad, et see rahatrükk inflatsiooni endaga kaasa ei toonud, võib-olla veel mõtlevad, et võiks uuesti trükkima hakata. Aga ma ei näe, kuskohast see raha tuleb. See 28 triljonit ei ole kindlasti enam 28 triljonit. See on midagi palju suuremat. Ehk meil on plaan, mis vähemalt mulle tundub pisut utoopiline.
Ja siis me oleme valinud ühe mõõdiku – sellesama CO2. Euroopa maksustab CO2 täna kordades kõrgema hinnaga, kui teeb seda maailm tervikuna kokku. Kindlasti kordades rohkem, kui teeb seda näiteks Hiina. Euroopa on endale seadnud eesmärgi saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks kogu maailmas ehk soovitakse CO2 sisuliselt nulli viia. Samas me teame, et Hiina ja India on kiires tempos ehitamas söeelektrijaamasid. Kui me kõik usume, et maakera on ümmargune ja maakera tervikuna ümbritseb atmosfäär, siis Euroopa plaan saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks ei oma vähemalt minu hinnangul mingit mõju sellele üldisele CO2 kogusele atmosfääris. Me võime kõik sõita elektriautodega – nagu ka see plaan on, et aastal 2035 ei tohi müüa enam fossiilkütusel põhinevaid autosid. Me võime igasuguseid asju teha siin, aga mulle tundub, et ainus, mida me sellega saavutame, on enda elustandardi vähenemine ja ettevõtete konkurentsivõime kahanemine.
Kogu globaalne majandus on aastasadu põhinenud fossiilkütustel. Majanduskasv ja energia jooksevad sisuliselt üks-ühele korrelatsioonis. Väga-väga täpselt. Energia ja maavarad on veel täpsemalt üks-ühele korrelatsioonis. Meil on umbes kaheksa miljardit inimest ja nendest umbes 40% kasutab nii palju elektrit kui võtab üks külmkapp aastas. Sisuliselt neil elektrit pole. Ja lisaks veel umbes 20%-l on väga ebastabiilne elektrivool. Ehk et meil on väga suured piirkonnad maailmas, kus on totaalne energiavaesus. Ja siis meil on mingid piirkonnad, kus tõepoolest tarbitakse võib-olla ülemäära palju. Aga need äärmused kuidagi kaovad selles rohepöörde diskussioonis ära.
Eks selle tõttu kasutataksegi näiteks Aasias kõiki võimalusi, et energiat saada. Energiavajadus on lihtsalt nii suur. Seda on kogu aeg juurde vaja.
Seda on juurde vaja, väga õige. Aga on ka väga oluline küsimus, kui kaua seda vaja on? Euroopas rahvastik vananeb ja kahaneb. ÜRO on oma mudelites sellisele järeldusele jõudnud, et maailma rahvastik saavutab oma tipu aastal 2100 ja sealt edasi hakkab langus. Tegelikult see vananemine ja langus hakkab regiooniti palju varem. Ja seal, kus see hakkab varem, tähendab see seda, et konkurentsivõime ja majandus satuvad juba oluliselt varem löögi alla. Aastal 2100 on meil hinnanguliselt 11 miljardit inimest ehk kolm miljardit rohkem. Need kolm miljardit inimest soovivad samuti tuld põlema panna, heal juhul teha elektripliidi peal toitu ja pesta pesu. Milline on see rahvastikuprognoos, täpselt keegi ei tea, aga umbes 80 protsenti sellest peaks olema Aafrika ja Aasia. Nemad on täna need, kes võtavad meile järgi. Ma arvan, et kellelegi ei tule pähe öelda neile, et kuulge, võtame nüüd kõik hoo maha ja lähme kliimaneutraalseks. Euroopa ei kasva, vaid kahaneb. Ameerika kasvab vähe ja selleks ajaks immigratsiooni tulemusena. Nii et me ei ütle ju nendele riikidele, et olete saanud piisavalt jõukaks ja siit edasi ei lähe. Ma arvan, et selline vaade ei ole mõistlik.
Energiatootmise jada hakkab pihta sellest, et esmalt põletatakse sõnnikut, siis puitu, siis võetakse süsi, siis on fossiilkütused vedelal kujul, siis on gaas – kogu aeg minnakse efektiivsemaks. Me ei näe, et me läheksime Hiinas, Indias, Indoneesias otse üle taastuvenergiale ja sellega saaksid need riigid oma energiavajaduse kaetud.
Kui me nüüd aga eeldame, et tõesti see CO2 on kõikides nendes kliimaprobleemides süüdi, siis peaks vaatama seda, kui palju on kogu Euroopa CO2 heide kogu maailmaga võrreldes. See on alla 10%. Kui me paneme siia juurde Ameerika Ühendriigid, siis jõuame kuskil 20-25%ni, mitte rohkem. Kas see tõesti aitab, kui kaks vananevat hääbuva rahvastikuga kontinenti otsustavad, et neile aitab, nemad on saavutanud oma absoluutse rikkuse ja järeltulevatel põlvedel ei ole vaja rohkem? Nemad peavad leppima lihtsalt vähesemaga? Aga siis on ikkagi küsimus selles, kas see 20-25% mõjutab kliima soojenemist ja omab mingisugustki mõju kliimamuutustele? Kogu sellel kliimaneutraalsuse jutul seega on vähemalt minu jaoks ühisosa tegeliku looduse ja keskkonnakaitsega hästi väike. Et see kõik on kõlav. Kliimaneutraalsus. Kliima eest peab võitlema. Ma ei tea, kuidas see käib. Kuidas sa saad kliima eest võidelda? Kuidas sa saad kliimat kaitsta? Et praegu see kaitsemehhanism ongi, et sa mõõdad seda CO2 ja üritad selle ära nullida. Noh, see oleks karuteene taimedele, aga see on veel eraldi teema.
Kui ma noorem olin, siis räägiti ka looduskaitsest, aga oluline oli, et meil oleks puhas õhk, puhas vesi, puhas toit. Et kuhu me oleme jõudnud, on see, et me räägime tegelikult mingitest atmosfääri gaasidest. Ja viimased 50 aastat on kogu aeg käinud mingisugune katastroofi jutt. Olid osooniaugud, siis olid happevihmad, siis räägiti, et maailm külmub ära, siis kuumeneb üle ja nüüd on jutt, et kliima muutub. Selle tõttu on vaja hakata mõõtma ainult CO2, sest muidu tuleb veeuputus ja kõik inimesed saavad surma. Seda on võimalik lahendada ainult nii, et CO2 püütakse kinni või seda ei emiteerita üldse ja siis on kõik hästi. Tervemõistuslikult ma vaataks seda nii, et looduse ja keskkonnakaitse puhul peaks alustama sellistest elementaarsetest asjadest, nagu raiskamine. Iga inimene saab ju vaadata, palju ta midagi raiskab ja palju ta tarbib. Aga seda ei peaks vaatama sellise sotsialistliku partei vaatest, et keegi otsustab, kui palju tarbida tohib. Nagu kommunistlik loosung oli, et igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele tema vajaduste järgi. Mulle näib see kliima teema natuke selline sotsialismihõnguline.
See on üks võimalus seda vaadata. Mida siin võib lisaks tähele panna selles kliimamuutuste teemas, on usk või kinnitus, et inimene on selles kõiges süüdi.
Üks endine Eesti president on isegi öelnud, et Maa põeb haigust nimega inimene, kes emiteerib CO2-te. Sellega on väga raske nõustuda. Kas inimene toodi siia Maa peale kuidagi tulnukate kaudu või on ta ikkagi evolutsiooni käigus arenenud?
Aga selle eelmise jutu juurde tagasi tulles, et kui üks asi, mida iga inimene ja iga riik saab reguleerida, on raiskamine, siis teine asi on reostamine. Me tahame, et meil oleks puhas vesi ja puhas õhk. Need asjad on natuke teisel tasemel minu meelest, kui lihtsalt keskendumine ühele asjale – CO2-le – mida on tõepoolest lihtne mõõta.
Aga tead seda ütlust, et kui sul on kompleksne probleem, siis sul on olemas lihtsad, selged ja valed vastused? Mulle tundub, et me üritame lahendada mingisugust sellist kompleksset küsimust hästi lihtsate lahendustega. Ja kui ma võtaksin selle energia teema kokku, siis mul on ausalt öeldes täitsa ükskõik, millest seda energiat toodetakse. Aga nagu ütles Saksamaa rahandusminister alles hiljuti, kommenteerides esmärki, et nad peaksid liikuma eemale söeelektrijaamades toodetud elektrist: lõpetaks selle unistamise seniks, kuni ei ole kindel, et elektrienergia on kättesaadav, taskukohase hinnaga ja puhas. Et kui me valime nüüd ainult ühe nendest asjadest ja teisi mitte, siis mulle tundub, et me teeme endale karuteene ja me ei tee mitte midagi selleks, et maakera tervis tervikuna oleks kuidagi parem.
Inimesed kardavad igasuguseid asju. On kogu aeg kartnud haigusi ja sõdasid ja nüüd kardavad kliimat. Ja noored on ära hirmutatud sellega, et iga 10 aasta tagant öeldakse, et 10 aastat veel on jäänud. Ja ma olen ise siin kohtunud päris tarkade intelligentsete inimestega, kes ütlevad, et midagi peab ju tegema. Et me peame midagi tegema, sest muidu tulevad kas kliimapagulased või muidu juhtub midagi väga-väga halba. Siis ma olengi küsinud, et kui me seda teeme praegu, siis milline on see mõju? Kui Euroopa teeb oma plaanid teoks, milline on mõju Maa temperatuurile 10 aasta pärast, 20 aasta pärast, 30 aasta pärast? Kas see, et me midagi teeme, kaalub üles selle, et järeltulevad põlved peavad elama selle tõttu kuidagi halvemini või ettevõtetel läheb kehvemini? Või teeme lihtsalt sellepärast, et meil on mingisugune plaan, mis põhineb mudelil? Ja kui seda plaani on väga keeruline ellu viia, siis me rakendame sisuliselt kogu energia selle vankri ette?
