Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust! Vaata lähemalt siit!
“Vaadake minu kohta koostatud DeSmog-i lehte siit,” viitab Tom Nelson oma Substacki keskkonnas asuva blogi tutvustavas sektsioonis kirjeldusele, mille on tema kohta koostanud väljaanne, mis nimetab end “maailma juhtivaks täpse, faktipõhise informatsiooni allikaks globaalset soojenemist puudutavate valeinfo-kampaaniate teemal.” DeSmog on tõepoolest tuntud “kliimaskeptikuid paljastav” väljaanne. Selle lehe asutas 2006. aasta jaanuaris Kanada kommunikatsiooniekspert James Hoggan. Hoggan on öelnud, et tema huvi kliimateemade vastu sai alguse 2003. aastal, kui teda kutsuti liituma inimtekkelise kliimakriisi teooriat pooldava Kanada keskkonnaorganisatsiooni David Suzuki Sihtasutuse juhatusega. Suhtlus kliimakriis pooldavate teadlaste ja poliitiliste aktivistidega, nagu Al Gore, viis selleni, et ta hakkas talle esitletud kliimaprobleemidesse väga tõsiselt suhtuma ning see viis ka DeSmog-i asutamiseni – et “tõsta teadlikkust ja aidata inimestel saada teadlikuks ülemaailmsest kliimamuutusi puudutavast valeinfo probleemist.”
Kliima-PR ja “valeinfo andmebaas”
Kaudselt näitab selliselt esitletud tekkelugu juba iseenesest, et väljaande eesmärk ei ole erapooletut teadusinfot jagada, kus esitletakse kõigi kliimadebati osapoolte argumente, vaid esitleda inimestele vaid seda poolt teadusest, mis toetaks asutajate valitud ning vaidlustamisele mitte kuuluvat baasväidet, mille kohaselt inimesed on muutmas kliimat ja ees ootab katastroof. Sisuliselt võib seda veebilehte käsitleda ka ühe poole PR-lehena, mida on iroonilisel kombel juba 2007. aastal tunnistanud ka DeSmog-i üks olulisi autoreid Richard Littlemore. 2009. aasta novembris said vilepuhujua tegevuse või häkkimise tõttu avalikuks East Anglia Ülikooli kliimauuringute keskuse arvutiserverist pärit teadlaste e-kirjad. Tegemist oli maailma tunnustatumate kliimateadlaste omavahelise kliima-teemalise suhtlusega, mida oli peetud 15 aasta jooksul. Lekkinud e-kirjad olid piinlikud ja kogu afäär sai tuntuks Climategate’i nime all. Teadlaste omavahelisest suhtlusest avanes pilt kliima teemade erapoolikust käsitlusest ja informatsiooni varjamisest, andmete manipuleerimisest jms. Ühes lekkinud e-kirjadest teatas DeSmog-i autor Littlemore Climategate’s ja üldse peavoolu kliimateaduses suurt rolli mängivale kliimateadlasele Michael Mann’le (vigaselt temperatuuride tõusu kujutava nn hokikepi graafiku autor), et DeSmog-i roll kliima teemasid kajastades on “puhtalt PR ja mitte eriti teaduspõhine.”
Ehkki selline erapoolikus peaks väljaande suhtes skeptiliseks muutma, kasutavad nii ajakirjanduse peavool kui kõiksugused faktikontrollijad DeSmog-i tänasel päeval sisuliselt vaidlustamisele mitte kuuluva tõe allikana. Mh ammutas sellest portaalist infot ka Delfi faktikontrolör, kes oma arvamusartiklis Nelsoni produtseeritud Martin Durkin’i dokumentaalfilmi Kliimafilm: Külm Tõde põhjendamatult valeinfoks kuulutas.
Ent hoolimata igasugustest küsitavustest ja eksitustest – neid tuleb ette ju kõigil – leiab ka DeSmog-i lehelt väga palju tõde. Näiteks kirjeldatakse seal faktitäpselt, et 2022. aastal füüsikas Nobeli preemia pälvinud John F. Clauser on öelnud, et tema hinnangul ei ole meil mingit kliimakriisi. Samamoodi antakse seal paljude teiste sama kaliibri teadlaste elu ja tegevuse kohta ülevaateid ning näidatakse, kus ja milliste sõnadega nad inimtekkelist kliimakriisi eitanud on. Kui kõik on õige, siis milles seisneb probleem? Asi on selles, et rubriik, mille alt seda infot inimestele jagatkase, kannab nime “kliima valeinfo andmebaas”.
Just samas andmebaasis on üleval ka Nelsoni profiil, millele ta oma blogis viitab. Miks ta seda teeb? “Seal tsiteeritakse seda, mida ma olen tegelikult ka öelnud. Keegi on kulutanud selle koostamiseks palju aega ja ma ise ei oleks enda peale seda aega kulutanud. Nii et see on päris hea lehekülg ja kui inimesed vaatavad seda, saavad nad minu viimaste aastate tööst hea ülevaate,” selgitab Nelson. DeSmog-i toimetaja on näiteks läbi lugenud kõik tema postitused sotsiaalmeedia platvormil X ning neist olulisemad seisukohad välja toonud. Samuti kirjeldatakse seal, milliseid tuntud teadlasi ta oma kliimateemalises podcast’is intervjueerinud on. Ja ühtlasti on seal lõik, kus selgitatakse, et Nelson on sama Durkin’i hiljuti linastunud kliima-katastroofi kuulutamist kriitilselt analüüsiva dokumentaalfilmi “Kliimafilm: külm tõde” produtsent. Nelson kinnitab, et teda ei häiri üldse, kui tema tegevust sellises “valeinfo-andmebaasis” maailmas tunnustatud teadlaste kõrval kajastatakse. “Kui keegi kliimakultuse liikumise poolel räägib valeinformatsioonist, siis ma asendan sõna valeinformatsioon sõnaga informatsioon ja seda see täpselt ongi – informatsioon,” ütleb ta.
Linnuvaatlemisest sai kliimavaatlus
Nelson on erialalt magistrikraadiga elektroonikainsener, kes on aastaid töötanud tehnika ja tarkvara alal. Kliima teemadeni jõudis ta 2000-ndate teises pooles ja see on seotud tema linnuvaatlemise hobiga. 2004. aastal ilmusid väited ühe 1980-ndatel väljasurnuks kuulutatud linnuliigi vandelnokk-kuningrähni taasavastamise kohta Ameerika Ühendriikides. Nelson meenutab, et sellest räägiti raadios ja mõned inimesed olid pisarateni liigutatud, et linnuliik, mida arvati enam mitte eksisteerivat, oli õnnestunud siiski uuesti leida. Ühes teadusajakirjas avaldati selle kohta ka 17 autori põhjalik eelretsenseeritud teadustöö. Kui Nelson teemasse süvenes, avastas ta enda sõnul aga midagi ootamatut – rähniliigi taasleidmise tõendusmaterjaliks oli üks eriti hägune video ja veel hägusem foto. “See oli täiesti hullumeelne. See oli lihtsalt grupimõtlemine ja nad tegelikult ei näinud seda lindu ja ühtegi fotot linnust ei saadudki. See oli täielik jama,” ütleb Nelson.
Umbes sel ajal andis üks sõber talle ka soovituse vaadata sama pilguga kliimat ja selle soojenemist puudutavat arutelu. Seni ei olnud ta kliimaga seotud küsimusele tähelepannu pööranud ja pigem uskunud, et kui teadlased nii räägivad, siis ilmselt inimesed oma CO2-emissioonidega põhjustavad tuntavat kliimasoojenemist ja võimalik, et lõpuks saabub selle tõttu ka katastroof. “Aga kui ma hakkasin selle kohta ise tõendusmaterjali otsima, sain jälle üllatuse osaliseks, sest ma ei leidnud midagi, mis tõendaks, et meil on kliimakriis,” ütleb ta.
Nelsoni sõnul võib igaüks ise otsida ja vaadata andmeid selle kohta, kas meil on praegu tõesti liiga soe või olid 1930-ndate aastate kuumalained hullemad? Kas jääkarud on päriselt välja suremas? Kas saagikus on tuntavalt langenud? Kas põuad Ühendriikide California osariigis on hullemad kui 200 aastat tagasi? Kas tormised ilmad on sagenemas ja tormid võimsamad? Kas metsa- ja maastikupõlenguid on tõesti palju rohkem? “Te ei pea olema klimatoloog. Teil ei pea olema selle ala diplomit. Te peate olema lihtsalt tavaline inimene, kes oskab andmeid lugeda ja Google’it kasutada ning graafikuid vaadata,” ütleb ta. “Kõik ärevust tekitavad asjad, mis te olete kliima kohta või selle kohta, et CO2 põhjustab halba ilma, kuulnud, on täielik jama,” ütleb Nelson. Umbes 2006. aastast ongi ta kliima teemasid igapäevaselt uurinud ja sel teemal avaldanud ning vaielnud. Nelsoni sõnul on kogu kliima-hädaolukorra kuulutamine pettus, mille eesmärgiks on võim ja raha. “Suur osa sellest peitubki asjaolus, et mängus on nii palju raha ja võimu ning seda kõike saab meie käest välja petta,” selgitab ta oma vaadet. Selle võimumängu osaks on tema sõnul näiteks sisepõlemismootoriga autode keelustamine, süsinikuühikute müük ja meie toidulaua muutmine kuni soovituseni liha asemel putukatest toituda, tulevikus terendavad reisipiirangud jne.
Filmi tegemine sai alguse podcastist
Oma podcasti-sarja, kus ta kliima teemasid tuntud teadlaste ja teiste asjast huvitatud uurijatega kriitliselt arutab, alustas Nelson 2022. aastal. Üheks tema esimestest külalistest oli dokumentalist Durkin. Nelson hindas kõrgelt Durkini juba 2007. aastal linastunud ja samuti kliimakrahhi kuulutamist kriitiliselt käsitlenud dokumentaalfilmi “The Great Global Warming Swindle” (“Suur globaalse soojenemise pettus”).
Sellest filmist rääkides ütles Durkin ühel hetkel, et tegelikult oskaks ta nüüd märksa sisukama filmi teha. Sellest sai alguse ka plaan teha uus film ja Nelson lõi selles projektis kaasa produtsendina. Film linastus tänavu märtsis. Nelson ütleb, et kogu au selle filmi tegemisel kuulub Durkinile. “Tema tegi kõik intervjuud. Tema kirjutas stsenaariumi ja jutustas seda lugu. Tema ja tema meeskond väärib sajaprotsendiliselt selle filmi valmimise eest tunnustust,” ütleb ta ja lisab, et ka rahaliselt ei läinud filma kuigi palju maksma. “Martin oskab ka väikeseid summasid väga hästi kulutada. Suuresti olid need reisikulud ja meil oli ka palju inimesi, kes vabatahtlikult panustasid,” ütleb Nelson.
Inimtekkelise kliimakriisi kuulutamist kritiseerivad filmis mitmed mainekad teadlased: juba mainitud füüsika nobelist Clauser, Caltechi varasem rektor ja asepresident ning raamatu “Unsettled” autor professor Steven Koonin, varasem meteoroloogiaprofessor Harvardi Ülikoolis ja Massachusettsi Tehnoloogiaintstituudis Richard Lindzen, Princetoni Ülikooli professor William Happer, professor Nir Shaviv Racah’ Füüsikainstituudist Jeruusalemmas, professor Ross McKitrick Guelphi Ülikoolist Kanadas, astrofüüsik Willie Soon ja teised.
Nelson toob välja, et paljudele inimestele võib üllatusena tulla isegi see, et need “kliima-eitajateks” nimetatud teadlased ei räägi sellest, et kliima ei muutu, vaid vastupidi – ütlevad, et kliima muutub kogu aeg. Küsimus on lihtsalt kliimamuutuste põhjuses ehk selles, miks muutused toimuvad. Kliima on keerukas süsteem ja kõiki selle mõjutajaid me isegi ilmselgelt ei tea. Aga kliima-eitaja tiitli saavad filmis sõna võtvad maailmakuulsad füüsikud Clauser, Koonin, Lindzen jt teadlased külge pelgalt seetõttu, et nad astuvad vastu näiteks väitele, et kliimamuutused toimuvad ainult või peamiselt inimtekkelise CO2 mõjul.
Kuna inimestele seda CO2-küsimust pidevalt esitletakse, siis kinnistub see teadvusse, ehkki inimestel ei pruugi isegi ettekujutust olla, kui palju CO2-te atmosfääris tegelikult on. “Inimesed ei tea, et see on umbes 0,04%. Nad arvavad, et see on 5% või rohkem. Nad muretsevad, et atmosfäär hakkab CO2-ga täituma. Nad arvavad, et CO2 näeb välja nagu must gaas. must tahm või midagi sellist,” märgib Nelson ja lisab, et see teadmatus on omamoodi hämmastav.
Filmi taga ei ole ärimudelit
Nelson märgib, et nad ei teinud kliimafilmi rahateenimise eesmärgil. “Me lihtsalt tahame, et võimalikult paljud inimesed seda näeksid, sest on lihtsalt väga oluline, et me selle pettuse vastu võitleksime,” ütleb Nelson. “See on omamoodi meie eluaja peamine võitlus, sest kui me laseme pahalastel võita, siis vähendavad nad meie vabadusi. Ja maailm saab olema palju hullem, kui me laseme neil kehtestada kõik need hullumeelsed asjad, mida meile peale surutakse, et halba ilma ära hoida,” ütleb Nelson. “Nagu ma ikka ütlen – me võime küll kulutada 50 triljonit dollarit. Me võime mitte kunagi sõita enam sisepõlemismootoriga autoga. Mitte kunagi süüa liha ja minna elama koopasse. Aga mingit mõõdetavat kasulikku efekti ilmale või kliimale sellest ei tuleneks,” nendib Nelson.
Kliimafilmi levikut on suures meedias püütud igati takistada. Näiteks Facebook on selle enda rahastatud faktikontrolli-portaalide arvamuste alusel valeinfoks kuulutanud ja neist faktikontrollidest lähtub ka ajakirjanduse peavool. Nelson ütleb, et samas pole see filmi levikut märkimisväärselt palju häirinud, kuna inimesed on seda palju jaganud, sh platvormide kaudu, mis tsensuuriga ei tegele – nt X või Rumble. “Saab olema väga raske seda päriselt maha võtta, kuna see on nüüd praktiliselt igal pool üleval,” ütleb Nelson ja lisab, et on veidi üllatav, et film veel ka YouTube-s kättesaadav on.
Millal kliimakriis läbi saab?
Ajakirjanduse ja suurte sotsiaalmeediafirmade suhtumise kõrval on veel mitmeid tegureid, mis kliimakriisi suhtes kriitiliste hinnangute levikut takistavad. Näiteks paljud nooremapoolsed teadlased, kes samuti kriitiliselt teemasse suhtuvad, ei soovi kriitikat avalikult väljendada. “Nad ei julge rääkida, sest sel juhu neid enam ei avadata,” tõdeb Nelson. Kui aga teadlane ei saa enam teaduasajakirjanduses oma töid avaldada, siis sisuliselt tõmbab see kriipsu peale kogu tema karjäärile. “Nii ongi palju lihtsam istuda ja teeselda, et see on tõsi,” ütleb Nelson.
Samas usub ta, et see kõik on muutumas, sest aina rohkem inimesi hakkab kogu teemat kriitiliselt vaatama. Seejuures üheks selle nn ärkamise põhjuseks on Nelsoni sõnul Covid-kriis – seda on talle viimasel ajal tunnistanud mitmed inimesed. “Nad said teada, et neile ei räägitud Covid-i kohta tõtt ja valitsus ning ajakirjandus valetas. Ja nad hakkasid küsima, mille kohta neile veel valetatud on,” ütleb ta.
Ajakirjanduse peavool tegeleb muidugi endiselt nende küsimuste vältimise ning valeinfoks sildistamisega, kuid Nelson märgib, et praegu võiks juba küsida, mis see peavool tegelikult on? Näiteks Joe Rogani tuntud veebisaadet vaatab ja kuulab 14.5 miljonit inimest, mille kõrval paistavad sellised väljaanded, nagu CNN, New York Times ja Washington Post oma vaatajas- ja lugejaskonnaga kääbustena. Näiteks CNN-i õhtusel vööndil on vaadatavus kukkunud alla 500 000. Rogan ning teised suure vaatajaskonnaga podcasti-tegijad aga juba naeruvääristavad kliimapaanika kuulutamist. See aga tähendab Nelsoni sõnul, et aina rohkem inimesi muutub sedakaudu kliimarealistideks. Nelson usubki kokkuvõttes, et kogu see kliima-katastroofi liikumine kukub kokku kiiremini kui me arvata oskame. “Ma arvan, et ühel hetkel lihtsalt ei räägita enam sellest. Nii see ära lõppebki. Ei tule mingit suurt paljastust, kus inimesed ütlevad, et me eksisime ja vabandame selle pärast. Nad lihtsalt lõpetavad sellest rääkimise. Selline on minu ennustus,” ütleb Nelson.
